Muusikakriitika

Kui kerge on tänapäeval ära unustada, et kui oluline bänd oli Sonic Youth. Mitte seetõttu, et nad tutvustasid Nirvanat plaadimogul David Geffen'ile, vaid meeleheite surutisest tingitud muusika (kõlab kuradi klišeelikult!). Teisalt nende popmuusikaajalooline teadlikkus ning valikute tegemine müraroki-kunstiroki ning konventsionaalsema indiroki piiril pendeldades. Mingil hetkel 80ndate algul Thurston Moore'i ja Ree Ranaldo leivaisaks olnud (kitarri/müramuusika helilooja) Glenn Branca mõjude (rokk)vulgariseerimine ning teisalt punkenergiale uue kunstilise kanali loomine. Alati nende teadlikkus, oskused ja poos ei kajastunud veenvalt muusikas, ent 80ndate albumid avaldavad üldjoontes muljet. Siuke hoogne indipungilik udjamine, mis piserdab kõrbeliiva -- nende kodulinn Pirakas Ubin vääramatult mattumas luidetesse. "Total Trash" on meeliülendav rokenroll, mille lõpp -- tõsi -- esitab iseendale väljakutse. "The Sprawl" on nende (rahutu) unenäopopi versioon -- kri

Pole kunagi olnud David Bowie fänn, pidades teda pigem ad hoc -popstaariks, kes suutis leida oma koha tänu popskeene muutuste möllule; kes häbitult laenas teistelt. Ikka ei saa aru näiteks albumi " Ledger " kõrgelt väärtustamisest. Täiesti keskpärane teos ju! Osalt tema nõrkade omaduste kiuste, osalt tänu kontseptuaalsele teemapüstitusele (tema kehastatav tegelaskuju on rohkem tõrjutud ja mujale suunatud-hajutatud) arvan, et see pea eimidagiütlev taies üllatuslikult ületab Bowie keskmist taset. Üllatav efekt on kogeda fantaasiamuusika elemente, mida on enam-vähem oskuslikult piiritletud New Age-elementidega. Žanrilise ja tantsulise poole pealt ei saa mööda hiilida Jacko " Thriller i" mõjutustest.

Ariel Pink on juba päris kaua tegutsenud. Olen suutnud avastada 13 head lugu. Kuulake neid ja te ei kahetse! Ta on otsinud ja katsetanud ning loonud palju ebamäärast värki, kuid need lood on otsekui loodud hittideks. Näiteks Flashback on ta ainus korralik rokklugu, mille suutsin leida. Kui otsida ühte katusmõistet, siis sobiks selleks ehk poppämbient, mis kummalisel kombel pole seisundimuusika, vaid täitsa aus narratiivne muusika: lugudel on korralik minek. Nad suudavad oma veidra energiaga sind vabastada hallist argipäevast; muudavad olemise hästi kergeks ja õhuliseks. Ariel Pink- "Feels Like Heaven" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Acting" (Ariel Pink/Damon Riddick) Ariel Pink- "Put Your Number in My Phone" (Ariel Pink/Jorge Elbrecht) Ariel Pink- "Phantasthma" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Kitchen Witch" (Charlotte Ercoli Coe/Ariel Pink) Ariel Pink- "Bright Lit Blue Skies" (Ronn Campisi) Ariel Pink- &quo

Need ämbientlood on tõesti paremad kui suht igavad laulukesed. Seisundimuusika ei taotlegi dramaatilist effekti, vaid püüab luua psühhedeelset ruumi, milles sinu teadvus võiks hõljuda. Mis puutub ambitsioonide puudulikku realiseerimisse, siis eks see lisab inimlikku mõõdet. Eriliseks fänniks ei hakanud, kuid tegemist on siiski huvitava loojaga. Isegi neis rokilikumates palades on pisut karakterit.

Üheksakümnendate ja nullindate kõige olulisem (avangard)popansambel -- näide sellest, kuhu ja kuidas popmuusika kompromissituses võiks püüelda -- näitas eelviimasel albumil väge: õitsvad orkestreeringud (High Llamas'e Sean O'Hagan'i seades), hoogsad laulud täidetud kaunite meloodiate ja ülendavate harmooniatega. Tim Gane'i ja Laetitia Sadier'i juhitud punt naasis lihtsama laulukirjutamise vormeli manu nagu seda olid juba varem teinud paljud London'i ansamblist inspireeritud bändid (nt Eestis Dallas ning Tartu Popi ja Roki Instituut). Teisalt võib utreeritult väita, et Stereolab on alati üht ja sama lugu käianud. Tõepoolest -- utreeritult, kuna konkreetsete lugude piires toimub palju arenguid ja muutusi; ent meeleolu on see, mis võimutseb. Ent tuju tõstev impulss võib kerkida struktuursest peenetundelisusest ning keerukuse ja kerge(meelsuse) komplitseeritud tasakaalust. Nende muusikas on nii kergemeelsust kui sügavust -- sageli üks järgneb teisele või suisa ilmn

Parimad hetked sellel albumil on need, mis uurivad ja kirjeldavad ruumi; ja noil hetkil on selgelt tajutav tugev Saksa kosmilise muusika impulss, mille mõjuväli jätkus nii mehe sooloalbumitel, koostöös sakslaste kui David Bowie'ga. Kunsti-/glämm/proge(rokk)numbrid (v.a "Sky Saw") seevastu on keskpärased ning kahvatuvad võrdluses kaasaegsetega nii kodusaarel kui Euromandril-tandril. Tavalised meloodiad ja harmooniad, mis vähem või rohkem laenatud avalikust ruumist, mida tasakaalustavad veenvad ämbientkompositsioonid. Pigem Eno on muusikaline diletant (oma ajastu Ariel Pink?), kes püüab ja proovib -- isegi kui tal on selged kunstilised nägemused, võtab tal nende realiseerimine rohkem aega ja õnnestub kohmakamalt (isegi kui John Cale, Robert Fripp ja Phil Collins on panustamas). Ilmselt selles vastuolulisuses on oma võlu ja lisab albumile väärtust. Kokkuvõtvalt korralik meelt lahutav album, mis peaks igal juhul melomaani plaadiriiulis olema.

Vennad pole väsinud ja kütavad edasi. Esimene lugu demonstreerib hea mineku tähtsust korralikus rokkloos(vaata kriitikapala nimega "Rokk"). Teine lugu on psühhedeelse muusika tippteos ja tõestab, et psühhedeelne muusika ei pea olema uimane soigumine. See on kõige kummastavam album rokikuningate diskograafias. Kolmas lugu tõmbab peo käima. Neljas lugu on geniaalne. Vii es lugu rokib ja lõpuosas leitakse eriti vinged rifid. Kuues lugu põhineb sajanditevanusel rahvalaulul. See album toetub akustilisele kitarrile, kuid kutid rokivad ikkagi täie rauaga. Seitsmes ja kaheksas lugu on ilusad ballaadid. Üheksas lugu on minu jaoks üks kummalisemaid Led Zeppelin'i lugusid üldse. Kümnes lugu on vihane bluusipala; Page ja Plant veiderdavad, aga lõpptulemus on võimas. Yeah, I gave my baby a twenty dollar bill If that don't get that woman I'm sure my shot-gun will Gonna go shoot her now

  On helgeid hetki, aga album tundub liiga pikaks venitatud. Minu lemmiklugu on Best Lose the Fear. Barney and Me on ka üpris kobe lugu. Mainida võiks veel viimast lugu ja eks leidu mujalgi toredamaid helilõike. Aga jah, paljud lood on suht ilmetud. Palun võtke eeskuju Oasis'e Morning Glory'st: kaasa laulma kutsuvad lood, mis rokivad. Need jätsumehed vigurdavad liiga palju ja muudavad pildi segaseks(hägusaks). Õiged rokimehed virutavad kuvaldaga asja paika.

Kes on Billy Joel? Ameerika laulja, kes on tuntud kui sooloartist ja kes on ise oma lood kirjutanud. Klaver on tema instrument. Ta ei ole tegelenud eksperimentaalse muusikaga, vaid on tegutsenud peavoolus(neljandal kohal USA kõigi aegade sooloartistide edetabelis). Miks siis tasub teda kuulata? Kas ta pole mitte liiga igav ja tavaline? Ta on lihtsalt erakordselt andekas. Žanrimääratlus pole siinkohal oluline; no ütleme poprokk. Paigutades Billy Joel'i muusika üleüldisesse popmuusika konteksti, peab tõdema tema laulusõnade ja meloodiate täiskasvanulikkust. Enamus popmuusikat on ju tehtud lollidele teismelistele. Tema muusika on üks paremaid Ameerika igapäevaelu ja unelma peegeldusi(vaba mees püüab vabas ühiskonnas hakkama saada) ning paljud vaesed ja piinatud, kuid ka rikkad ja edukad tahavad elada Ameerikas(rändesurve on tugev). Selles unelmas on midagi üldinimlikku ja Billy Joel is the Man.

Mercury Rev'i teos " Deserter's Songs " on 90ndate teise poole meistriteos, mis viib kuulaja hüpnotiseerivale muusikalisele teekonnale mööda lopsakat heli- ja emotsioonide kõnnumaad. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi ere näide; panoraamrokk, mis tollal mõjus tõelise ilmutusena. Vaba American Dream 'i hingusena, mis surus enamiku tollase Briti roki ja popi suurnimesid maalähedasteks kääbikuteks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule. Avalugu "Holes" ei ole mitte ainult albumi tipphetkeks, vaid kindlasti ka üks parimaid 90ndate sünnitisi -- unenäoline viirg, mis ühtlasi nii tõuseb kui käändub tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi ning kussutades psüühe unustusse. "Goddess on a Hiway" oma lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab samuti meeldivat meeltesegadust. Jonathan Donahue intiimne vokaal hõljub üle sinakate helisügavike; kunati psühhedeelsetesse sügavikesse laskudes, et põge

90ndate (algus)aeg ei olnud väljakutse mitte ainult poliitikas-valitsemisvormides ja majanduses (ennekõike Ida-Euroopas), vaid ka kultuuris (sh muusikas). Oldi siirdeprotsessis, sünteetilisest 80ndate popmuusikast püüti sammuke kõrvale astuda; indimuusikas arvati The Smiths'i kehastavat vastujõudu süntpopile 80ndatel, kuigi oma viimasel albumil " Strangeways Here We Come " loovutasid nad näpuotsa elektroonikale ja süntesaatoritele (mis tegelikult algas juba albumiga " The Queen Is Dead ", kui Marr sai endale sämplersünteka -- hiljem kasutasid samasugust riista MBV mehed -- sümboolne, kas pole?). (Post)punkaritest plaadipomod käskisid ühel alustanud ansamblil (Seymour) vahetada oma nime, kes hakkasid kameeleonitena neelama poppe helisid, et sellest ise hiljem midagi originaalsemat sünteesida. Punkarid on alati hästi orienteerunud turukonjunktuuris, kas pole? Androgüünne Suede tõusis esile suht lihtsa laulukirjutamismudeliga -- moodne, elegantne ja sirgjooneline

Omamoodi huvitav, aga lood ei ole eriti tugevad ja meeldejäävad. Nii lihtne see ongi. Inimene alustab oma muusikamaitse teadlikku kujundamist siis, kui ta valib omale absoluutsed lemmikud, kellest saab otsekui maja vundament. Hilisemad lisandused ei tohi minna sellega vastuollu ja peavad pakkuma lisaväärtust. Mulle tundub sellel albumil olev chamber pop või americana liiga nadi täisverelise rokkmuusika kõrval. Samas pole lood ka eriti meloodilised.

Ulmefilmis "Oblivion" on peategelane avastanud võimaluse looduskaunis kohas vanu vinüüle kuulata. Enamus inimkonnast on hävitatud. Siis äkki kõlab ekraanil Led Zeppelin'i "Ramble On" ja hästi kõlab! Keegi ei mängi kunagi Led Zeppelin'i üle! Kust nad võtavad deemonliku energia, kassiliku pehmuse ja buldogi haarde? Lood nr. 1, 2, 5, 6, 8 ja 9 on puhas rokiklassika. "The Lemon Song" on kõige täiuslikum bluusilugu läbi aegade. "Thank You" kui intiimne ballaad ei jäta sind külmaks. "Ramble On" seisab eraldi. Miks kõlab "Ramble On" selles filmis nii hästi? Raske öelda. "Muusika ei saa kunagi avaldada oma ülimat saladust"(Oscar Wilde).  

Kui loom sööb kõhu täis, s iis ta läheb magama. Inimene aga piinab ennast ja tahab karistada seda keha, mis sunnib teda elama. Joomise, hooramise, enesepiitsutamise, raha peale mängimise, lollaka armumise, enda kallal järamise abil püüab inimene põ geneda reaalsuse eest. Elu on kannatus. "Kes ei kannata, ei naudi"(Miguel de Unamuno). Kõige efektiivsema puhkuse rutiinsest rähklemisest pakub Michael Franks'i muusika. See on nii sume ja sulnis. Michael Franks is considered a leader of the quiet storm movement. Quiet storm is a radio format and genre of R&B , performed in a smooth, romantic, jazz -influenced style. Romantiline muusika vajab jahedat/melanhoolset alatooni, et mitte mõjuda kui soe sitt.

Super Furry Animals on huvitav ansambel- nad on pärit Wales'ist elik piirkonnast Britannias, mis on keldi rahva kõmride kodumaa. Briti ajakirjandus nägi neid ette Oasis'e edasiarendusena (vastumürgina?); esimese albumi kvaliteet ei vastanud päris neile ootustele tagantjärele vaadates. Tuleb ka arvestada tõika, et Creation Records oli juhtiv indiplaadifirma tollal, mille hingekirja mõlemad artistid kuulusid. Teisalt Blur kindlasti katsetas ja otsis sama palju, kõlades seejuures terviklikumalt ning lõppkokkuvõttes veenvamalt 90ndatel. Space'i albumit " Tin Planet " ning The Fall'i tegemisi mainimata. Tegelikkuses ka SFA väikevennad nimega Gorky's Zygotic Mynci kõlasid vahetumalt, metsikumalt ning veenvamalt. SFA püüdis habrast laulukirjutamisoskust hüvitada laiema heli- ja stiilispektri kasutamisega; häda oli vaid selles, et pärast esialgse õhina vaibumist ei jäänud järele eriti midagi. Õieti juhtuma hakkas nende 99. aasta albumil " Guerilla ", pak

13. jaanuar 1969 ilmus esimene neljast LZ superalbumist. Rokkmuusika juba iseenesest pole mingi pisarakiskuja ehk sentimentaalne jama. Kuid on üks oht- infantiilne tõsidus. Miks need lapsikud punkarid ei salli rokihiiglasi? Sest nad ei oska olla lahedad. LZ muusika loob "seda eripärast tõsist meeleolu"(Oscar Wilde), mis saadab tõelist kunsti. See ei loe, kui sa lihtsalt karjud koleda või pateetilise häälega põrgudeemonitest ja riietud tobedalt; kõik need raskerokiklišeed on nii tüütud. LZ suudab olla originaalne ja põnev(100% esimesel neljal albumil), nii coolrokis kui ka oma bluusi ja folgi tõlgendustes. Ainult The Who suudab sama võimsalt luua oma muusikas dramaatilist efekti, ilma milleta võib pillid kotti panna. Esimene lugu algab Bonhami virutamisega. Kui lugu lõppeb, on selge, kes on rokikuningad. Teine lugu on folgisugemetega rokkimine. Kolmas ja seitsmes lugu avardavad bluusitunnetust. Neljas lugu raiub rauda. Viies lugu on selline rahulikum ballaad. Kuues lugu on mõ

               Mulle tundub see dionüüsiline mäss liiga loll. Miks peab täiega hullu panema? Totaalne rahuldus my ass - lööb paugu lahti ja mis siis; ongi kogu lugu või? Võimutahte teema tundub juba mõttekas, sest siin on paratamatu kontrolli saavutamine ja säilitamine. Mis on rokkmuusika üdi? Peab oskama olla cool!!! Pealiskaudne värk, kuid väline peegeldab sisemist. Filosoofid ei ole ideoloogiate orjad, vaid ise kujundavad oma maitse ja stiili. Rokkmuusika peaks ideaalis olema individualismi ülistus, järelikult poliitilised suunised ei ole eemärk iseeneses(konformistid muidugi võivad persse käia). Rokkmuusika peegeldab igatsust suurema võimu ehk suurema vabaduse järele. Kõige ideaalsem koht, kus kuulata näiteks AC/DC lugusid, on liikuva sportauto sees, kus masina rütm toetab roki rütmi ja kui sa annad gaasi ning möödud mõnest penskarist, siis tunnetad puhast võimu. AC/DC on teatud mõttes roki dead end , lõppjaam, kust edasi haigutab tühjus; hermeetiline monument roki olemusele. Ma

Tahaks meie kallitele lugejatele meelde tuletada algusaegu. The Great American Songbook is the loosely de fine d canon of significant 20th-century American jazz standards , popular songs , and show tunes (ca 1920-1960). See on toitnud artiste nagu Frank Sinatra, Ella Fitzgerald, Sarah Vaughan, Julie London, Doris Day, Ray Charles, Lou Rawls, Peggy Lee, Nina Simone, Beverly Kenney, Dianne Reeves, Natalie Cole. Frank Sinatra valdas muidugi kõige paremini täiusliku poploo valemit- tundelisus ühendatud kontrolliga. Tema esitusmaneeri iseloomustab distantseeritud intiimsus. Nendes lugudes on sõnadel omaette kunstiline väärtus. Sõnad ja meloodia väljendavad ideaalset maailma, mida tänapäeva pornograafiast küllastunud reaalsuses on raske leida. FS ei mõju tatise estraadina tänu sellele, et ta jätab esinejana ülimalt professionaalse mulje ehk ta näitleb täiuslikult emotsioone, mida laulud sisaldavad. "Dorian Gray portrees" jättis näitlejanna ja Doriani kihlatu Sibyl Vane D-i sõpra

Hea muusika annab ennast kergesti kätte. Kui sulle meeldib näiteks müramuusika, siis selle eelduseks on teadlik pingutus olla eriline; näiteks uurida süvenenult igagsuguseid obskuurseid artiste ja stiile. Mida põhjalikum sa oled, seda autentsem on sinu huvi ja valikud. Muusika, mis valitseb edetabelites, esindab sageli massiinimese keskpärast maitset. Probleem ongi selles, et kuidas vältida igavat sitta, ent samas leida muusikat, mille nautimine ei eelda eksperdi staatust. Minu eesmärk ongi tutvustada optimaalselt erilist muusikat. Super Furry Animals'i viies album on vist nende parim saavutus. Laulja Gruff Rhys on seda albumit nimetanud väga ambitsioonikaks projektiks. Album saavutas Briti tabelis kolmanda koha; kuna ükski teine SFA album pole seda saavutust ületanud ega korranud, siis võib ehk lugeda see projekt õnnestunuks. Esimene lugu sobib hästi sissejuhatuseks; umbes nagu Suede'i Dog Man Stari avalugu. Teine lugu pole ka veel suurem asi, aga albumi kontekstis käib kah.