Liikuvad pildid

    Charles Ryder oli tüüp, kellele meeldis elu distantsilt jälgida(nagu minagi). Julia lõi teda näkku sellepärast, et ta ei võtnud naise hingepiinu tõsiselt. Mul on tunne, et Charles ei sallinud (katoliku) usku, sest see oli muutnud Sebastiani joodikuks. Samas oli viibimine Bridesheadis tollel hurmaval suvel tema elu kvintessents. Anthony Blanche kritiseeris inglise šarmi; nähtust, mis tapab tõelise kunsti ja kire. Sebastiani mõjul muutus Charles tõeliseks dändiks ja ka hilisemas elus nägi ta väga hoolitsetud välja. Kas inglise hurm oli tapnud Charlesi, nagu Blanche kartis? Küllap vist, sest ta käitumine Julia suhtes oli üpris taktitundetu, kui vana lord(Julia isa) oli suremas. Mulle läksid eriliselt hinge just kaks esimest ja kaks viimast osa. Millist kustumatut eluiha väljendasid sureva lord Marchmaini sõnad oma lähedastele! 
    Peale esimese osa vaatamist kirjutasin ma ülevoolavas meeleolus järgmise teksti: "Kui täiuslik! Kui täiuslik! ETV näitab uuesti ülilahedat ja üliarmsat inglise seriaali "Tagasi Bridesheadi". Ma vaatasin esimest osa ja olin kadunud aegade lummuses. Kustuvas õhtuvalguses nautisin säravaid dialooge, hunnituid vaateid... . Strawberries and wine, they fit perfectly together indeed, nagu Sebastian ja Charles avastasid lesides sulnil suvepäeval jalakate varjus. Need noorusaja rauged päevad jäid Charles'i eluks ajaks saatma. Anthony Blanche- really an amusing fellow, i must say."
    Kõige sümpaatsem tegelane selles eepilises meistriteoses oli minu jaoks Sebastiani õde Cordelia, kes ütleb enda kohta pisut küünilises võtmes, et tema, nagu ta vendki, ei kuulu õieti siia maailma ega samas ka kloostrielu varjulisse rüppe, kuid kuna ta ei joo, siis annab teda rakendada(ta oli halastajaõde Hispaania kodusõjas).
    Viimase osa lõpus nendib Charles Ryder, et ta on kodutu, lastetu, keskealine ja ilma armastuseta inimene. Ent siis läheb ta Bridesheadi kabelisse ja avastab altari ees põleva õlilambi, mis sümboliseerib tema jaoks lootuse eluspüsimist ja pakub kontrasti sõdurite poolt ära lagastatud ümbrusele.

    Ma olen mõelnud, kuidas liigitada filme nende väärtuse järgi. Sobivaks osutusid kolm kategooriat- äge, esteetiline ja filosoofiline. Ägedad filmid on mõeldud ühekordseks vaatamiseks- filmis käib kõva madin ja muud ei midagi Kuna esteetika on tõelise filosoofia tähtsaim osa, siis piisab filmi nimetamisel esteetilis-filosoofiliseks, kui seal leidub filosoofilist dialoogi või jutustust. Eilne film oli tasemel. Matt Dillon mõjus stiilselt, kuid see film oli siiski rohkem filosoofilist laadi, sest olulisel kohal olid peategelase mõtted elust enesest. Nt. Angel-A oli jällegi rohkem esteetilise kallakuga; kui mõelda nt. lahedale inglile ja kontrastile kahe peategelase vahel+värvide puudumine+ rõhuasetus action’il, mis oli selles filmis tõeliselt cool- ingel tegutses taevaliku stiilitundega.
    Nüüd tahaks kõnelda hiljuti nähtud filmidest. Laupäeval oli tõeliselt lahe film inglise „jalgpallifirmadest“; Elijah Wood pole tõesti mingi kääbik. Teisipäevase filmi suhtes olid mul suured lootused, kuid kahjuks oli tegemist ehtameerikaliku action’iga, rõhuasetus oli osaval akrobaatikal. Ma lootsin, et välja toodud kontrast inimelu erinevusest mõlemal pool müüri; et elu seespool müüri oleks tõeliselt jõhker ja enneolematu; et süüvitakse inimhinge, kes on kohanenud eluks anarhias. Kuid tegemist oli tavalise nn. kängifilmiga, kus kaks jorši võitlesid paha mehe vastu. Filmil oli pealekauba tobe happy end: lasknud see sitaauk siis õhku, oleks vähemalt efektne lõpp olnud. Ühesõnaga polnud mingeid esteetilist väärtust omavaid kaadreid, polnud sügavust, vaid pinnapealne tõmblemine. Siiski võin filmile 3+ hindeks anda, sest oli ju tõesti äge film- tempokas ja pinget jätkus lõpuni.

    Eile oli mõnus film eesti peal. See rääkis itaalia insenerist, kes läks Hiinasse ühte kõrgahju juppi viima. Järjekordne näide mr. Wilde'i tarkusest- "maailm on ainult kujutlusist koosnev". Tal õnnestus see tehas üles leida ühe hiina eide abiga, see jupp üle anda õigele mehele, kuid tuli välja, et enam polnudki seda juppi vaja. Mees läks Hiinasse sellepärast, et hiinlased ostsid ühe kõrgahju ühest itaalia tehasest, kus see mees oli seadmete hooldaja. Küllap oli see ahi talle südame külge kasvanud, ta kartis, et kui ta seda juppi kohale ei vii, siis võib ahjuga õnnetus juhtuda ja inimelud võivad ohus olla. Ta läks Hiinasse omal initsiatiivil; ta kartis, et hiinlased panevad selle ahju valesti kokku. Ega tema ei teadnud, et see jupp visatakse lihtsalt minema. Filmi lõpus ta nuttis. Miks? Et asi sai ühele poole+ hakkas vist endast kahju+ keeruline ja inimest sisemiselt muutev teekond pani pinged peale ja nüüd oli see teekond lõpusirgel. Film lõppes õige koha peal ära- jäi lahtiseks tema edasine suhestumine tolle päris armsa hiina tüdrukuga. Oli tegemist tõelise väärfilmiga, kus olid huvitavad karakterid- neil eksisteeris sisemaailm, mis tasapisi avanes vaatajale; koguaeg oli väike pinge sees. Avastati tänapäeva Hiinat- tegelastel oli reaalne side ümbritseva aegruumiga, mitte nagu enamuses Hollywoodi toodangus, kus aja kulgemine ei muuda karaktereid, kes on pelgalt mingite stereotüüpide kehastused(hea võmm, paha pätt jne.) ja on suvaliselt ümberpaigutatavad ehk pole sisulist vahet, kus nad üksteist tambivad ja kildu panevad.

    See film["Kick Ass"] tõestab ilmekalt Hollywoodi actionfilmide infantiilset tõsidust, mis haritumad vaatajad paneb õlgu kehitama. Esiteks peab mainima, et Nicholas Cage vaevalt osaleks mingis saastfilmis. Tegemist on (absurdi)komöödiaga, mis näitab ka Scary Movie taolistele jalaga-perse tüüpi filmidele koha kätte. Mõju saavutatakse oskusliku balanseerimisega absurdi ja realismi piiril(täpselt nagu ka filmides Crank 1 ja 2). Kostüümides "superkangelased" ongi tegelikult veidi peastpõrunud tüübid. Näiteks "Pimeduse rüütel" ei mõju usutavalt, sest koomiksitegelastest pole võimalik intellektuaalse sisuga filmi teha. Vastuollu satuvad püüdlus realistlikult kujutada ühiskonnaelu ja karakterite muutusi ja nooremale koolieale mõeldud koomiksimaailm, kus tegevustik peegeldab lapse primitiivseid arusaamu hea ja kurja vahelisest võitlusest. Küll sel Batmanil on sünge ja kähisev hääl. Give me a brake! Korralikust prokurörist saab psühhopaat- ei ole usutav. Politseijõud on ikka jube saamatud. Kick Ass'is antakse usutav põhjendus Daddy ärapööramisele- naine tapeti ära, istus viis aastat vanglas, kus võttis endale kinnismõtteks pättide boss ära tappa ja ta hakkab superkangelaseks. Tema tütar(Hit Girl) on ikka kõige lahedam kuju selles filmis: absurdiloogika toetab sellist arenenud huumorimeelega tapamasinat. Komöödia vajab toimimiseks reaalelulist tausta, mis võimaldab (absurdi)huumoril mõjule pääseda. Kui see taust on puudulik, siis on tulemuseks primitiivne huumor nagu põhivoolukomöödiates, kus tooni annab lihtlabane rõvetsemine ja ärapanemine(õnneks olen avastanud ka leidlikke situatsioonikomöödaid, kus pole mindud kergema vastupanu teed, nagu näiteks "Kung Pow"). Kallid inimesed, õnnestunud Hollywoodi actionfilm on selline, kus loobutakse imalast paatosest ja keeratakse vint täiega üle.

    Kuigi film sisaldab mõningaid ebatäpsusi, mis ilmnevad, kui lugeda Ojakääru raamatut "Raimond Valgre legend", on kahtlemata tegemist eesti filmikunsti tippsaavutusega. Õnneks ei mõjuta need ebatäpsused filmi kunstilist taset. Miks ei suutnud Raimond olla truu? Tema tõeline armastus oli muusika. Alice elas ju tegelikult 1944. aastani Eestis, kuid '41 aasta suvel oli Raimondil juba uus lemmik- Liivi Loosme(roos rannaliival laulus "Pärnu ballaad"). Kunstilisest seisukohast on erinevad armulood õigustatud kui inspiratsiooniallikad. Peale sõda oli erinevus tema muusika helge maailma ja kõleda ajaloolise reaalsuse vahel kärisenud liialt suureks. Raimond tundis, et ta ei kõlba Niinale. Sõda oli ta murdnud ja ta ei suutnud enam võidelda pea püsti eluraskustega. Niina Vassiljeva meenutab: "ma ei tea, võib-olla ta kannatas enesearmastuse all". Millist mõrkjat naudingut pakkus mulle see nukker mälestuskild!

    Kas sa vaatasid eile filmi Patty Hearsti röövimisest? Ka eelmise nädala Castro film oli kihvt. Päris lahe kamp see Sümbioosne Vabastusarmee, eriti feldmarssal. Noortel oli igav ja tahtsid leida uut väljundit võitluseks sigade vastu, sest Nixon valitit tagasi, sead olid võimul, rahumeelsed väljaastumised ei olnud andnud sigadele surmavat lööki. Loomulikult on sead värdjad, eriti “sigade” partei peasiga Bush ja tema kamp. Nad tahtsid avaldada mõju, saada kuulsaks kui revolutsionäärid, kes muudavad ühiskonna palet- tüüpiline inimlik egoism. Kuid pangaröövide ja toidu jagamisega ei teostatata reforme. Supiköögid on pigem haiguse sümptom kui ravim. Ilmneb tänapäeva terroristlike grupikeste kriminaalne loomus. Nagu Spinoza ütles- iga substants tahab püsida oma olemuses: nii ka iga organisatsioon. Keegi ei taha tunnistada endale oma tarbetust ja ükski valitsus ei maga ega anna võimu vabatahtikult üle. Et edasi eksisteerida on loomulikult vaja raha. Sellepärast ka rööviti panka, kusjuures üks mutike koksati maha(näide viiendale seisusele omasest sihitust vägivallast) ning sellepärast röövivad terroristid inimesi Tšetseenias ja Iraagis. Ideoloogiline võitlus ei ole enam eraldatav darvinistlikust ellujäämisprotsessist. SVA suurushullustus mõjub koomiliselt, kuid sümpaatsel unamunolikul viisil(algupäraselt donkihhotelikul viisil) kui lootusetu ja veidi traagiline(don Quijote oli ju täiuslik traagilise ja koomilise süntees, kuid SVA puhul domineerib koomilisus ehk naeruväärsus) võitlus ülekaalukate ultraparempoolsete sigade vastu. Kui kuulata SVA-laste sõnavõtte, mis mõjuvad vägagi veenvalt ja sugestiivselt ehk on päris tasemel, siis pean nendega nõustuma kui poeetilise tõega; kirjanduslikus mõttes on neil õigus, kuid nende proosaline ja rumal tegutsemine oli ebaadekvaatne. Nagu üks must liider ütles, oli vaja SVA-d, et pöörataks tähelepanu Ameerikas valitsevale vaesusele. Kurja juur on see postmodernistlik vajadus luua ise omale indentiteet(traditsioonilised väärtused on unustatatud), kuid massinimene ei talu reaalsust ja põgeneb selle eest. Nt. enamus musti vange pole tegelikult poliitvangid nagu DeFreeze’i päästjad arvasid. Nagu filmis ütles üks mees, kes pakkus neile varjupaika, et tegemist oli igavate inimestega- tüüpiline keskklass. Et tunda ennast “reaalsena” oli vaja ületada uudistekünnis. Küllap oli neil “revolutsionääridel” põnev elu. Ameerika ühiskonna infantiilsus ilmnes ka SVA populaarsuses noorte hulgas, kuid tol ajal oli moes ju poliitika ja eriti vasakpoolsus(trotskism, marksism + KGB toetus). Siis vähemalt noored püüdsid võidelda sigade vastu ja osalt õnnestunult, kuid tänapäeval müüvad sead-ärihaid meile “toredaid” tarbimiskõlbulikke elustiile ja “nõudlikumale” maitsele on olemas igasugu subkultuurid. Lõpetuseks: Bonnie ja Clyde röövisid panka täiesti realistlikel põhjustel- raha oli vaja, ajad olid kehvad, kuid SVA-l ja nende fännidel moonutasid reaalsuse suhestumist iseendaga infantiilsed soovunelmad “vabast” Ameerikast. Ainult kunstnik saab lubada endale(tema loometeose jaoks mittevajalike) reaalsuse aspektide ja sündmuste ignoreerimist. Pooltõed on kõige efektiivsemad ajupesu vahendid.

    Kas sa vaatasid eile eesti pealt saksa seriaali “Soovide aeg”? Kui õigus on Oscar Wilde’il, kui ta väidab, et “kurbus ja ilu kõnnivad käsikäes”. Sellega seoses meenub mulle üks austraalia seriaal(“Jessica”), kus peategelane lõpus samuti tapeti(musta mao poolt). Neid lühiseriaale iseloomustab paratamatult eepiline mõõde, sest käsitluse all on inimese terve elu. Kunstiline tase peab olema kõva, et üks inimelu paari tundi kokku võtta. Kui ma peale filmi lõpu korraks lülitasin teiste kanalite peale, siis sain kohe aru ameerikaliku filmi küündimatusest- mingi tühine ja mannetu sekeldamine. Eepilistes teostes on vaja keskenduda olulisele; inimeste teod ja tegemata jätmised omandavad sümboolse kaalu(nt. kiigu pealt vette hüppamine). Melike traagiline surm paneb loole punkti- see on kui täiuslik sümbol tema õnnetule armastusele. Põhjuse, miks mulle need kunstiteosed eriti hinge läksid, leiame siiski Unamuno kirjatöödest: ka minu jaoks on kujuteldamatu soov olla keegi teine(loe Abel Sanchezit, kus see tõdemus on esil). Miks oli Mustafal ja Melikel nii raske teineteist leida? Esiteks, kui kõik oleks sujunud, poleks ju mingit story’t, kunstiteost. On absurdne soovida, et teatud hetkedel me käituksime vastuolus enda iseloomuga. Samas aga on ängistav näha, kui lähedal(füüsilises mõttes lihtne teostada) ja kui kaugel(vaimses plaanis) on tõelise õnne võimalus. “Elu järeleaimav etendus, mida tragöödia võimaldab, vabastab rinna paljudest “ohtlikest tunnetest”, ning esitades tunnete väljendamiseks kõrged ja väärilised objektid, puhastab ja hingestab see inimest; ei, see mitte üksnes ei hingesta teda, vaid pühendab ta ka üllastesst tunnetesse, millest ta ei pruukinud enne midagi teada”(Wilde 61). Kuid üks inglise seriaal seisab mõnes mõttes edetabeli tipus- seal on esindatud nii koomiline kui traagiline elutunne ning väga kontrastsel viisil. Selle seriaali nimi on Casanova, kunagi näitas eesti peal reedeti, vana Casanovat mängis seal Peter O’Toole. See oli kui täiuslik tragikomöödia, elutervikut haarav teos, nagu näiteks “Don Quijote”. Läbiv ja ühendav teema oli jällegi õnnetu armastus, kus süüd ei saa omastada ainult välistele tingimustele, vaid lõppkokkuvõttes inimeste valikutele. Film lõppes, kui sureva Casanova hooldaja ütles talle, et ta armastatu jõuab kohe tema juurde ja Casanova suri rahus. Tegelikult oli naine juba lahkunud elavate ilmast.

    "Taeva äärel" on järjekordne F. Akin'i meistriteos, kuigi minu jaoks oli "Vastu seina" parem. Film räägib armastusest ja andestusest. Loomulikult teeb ta seda ainulaadsel viisil, filmil on oma originaalne sõnum; tegemist pole odava meelelahutusega. Karakterid ja taustsüsteem on mitmeplaanilised ja lahutamatud. Nejat on germanistika professor Saksamaal, oma isa poeg, Yeteri sõber, raamatupoe omanik Istanbulis, Lotte hea tuttav- kõik need suhted omavad tähendust süžee arengus. Ayten'il oli kindlasti raske türgi kohtus kahetsust väljendada, kuid ta ei suutnud oma armastatut alt vedada. Lotte oli leidnud oma elule mõtte Ayteni aitamise näol- jälle vihjab Akin Lääne ühiskonnas valitsevale eesmärgitusele. Lotte elu on küll materiaalselt kindlustatud, kuid suhteliselt igav ja mõttetu. Nagu teiseski filmis, peategelased lahkuvad Saksamaalt ja asuvad elama Türgimaale.

    Kavas oli kirjas, et tegemist on satiirilise komöödiaga. Tõepoolest, väga oskuslikult pilgati ontlike inimeste lamedat elustiili. Üldiselt jättis film siiski õõvastava mulje. Kunsiteosed, milles peategelane elab nö. vanglas ja igatseb sealt välja pääseda, on otsekui my lifestory. Mul on samuti pidevalt tunne, et teised inimesed ei mõista mu püüdlusi ja human contact osutub pea võimatuks eesmärgiks. Tüüpilised väikekodanlased on ikka nii kuradima mökud. Mina oleksin endale muretsenud näiteks mõõga, millega neile tobedatele valvuritele vastu hakata. Sealses surmajärges maailmas on keha surematu, ta taastab ennast peale vigastusi mõne aja jooksul. Kui aga raisal pea otsast lüüa või täiesti tükkideks raiuda, siis on taastumine sitaks raske. Skandinaavia heaoluühiskonna rüpes üles kasvanud troppidele sobibki taoline mannetu afterlife.

    Teisipäeval linastus eesti peal üks lahe Saksa-Türgi film. Minu kriitiline vaim tegi selle põhjal ühe põhjapaneva järelduse- romantiline tragöödia ja individuaalne mäss on võimalikud üksnes siis, kui tekib konflikt traditsioonilise kultuuri ja dekadentliku massikultuuri vahel, mis käesoleval ajastul domineerib Läänemaailmas. Traditsioonid võimaldasid abielu Sibeli ja Cahiti vahel. Sibeli valik oli aga põhjustatud puhtalt postmodernsest soovist „panna täiega“- sellel hulgusel oli hea süda ja leplik meel, kuna ta oli muserdatud oma naise kaotusest. Cahiti õnnetu saatus tulenes aga Sibeli hirmust kaotada oma „vabadus“. Kuigi ta seda hiljem kibedasti kahetses, ei suutnud ta Cahitiga voodis lõpuni minna, sest traditsioonilised arusaamad abielust oleks kohustanud teda olema truu. Filmi sõnum oli meeldivalt konservatiivne- isegi kui tõeline õnn jääb kättesaamatuks, leiavad peategelased hingerahu kodumaal Türgis ja mitte allakäinud Saksamaal.