Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus "The Dong with a Luminous Nose" on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke Ellington'ile ja Gil Evans'ile. Nimetatud suurkujude initisiaalidest moodustunud noodivõtmestikus on käesolev taies komponeeritud. "Amaranths" on keskmine osa "kromaatilisest" triloogiast (1969-1976). Üllitis ristab klassikalise muusika jätsu improvisatoorse poolega, lenneldes ja tehes filmilinaliku kergusega poognaid kuulaja meeleheaks. Neil Hardley ise mängib siin töödeldud klaveril (hilisematel taiestel läks ta elektroonilistele klahvpillidele üle), lisaks on kuulda harfi, vibrafoni, elektriklaverit ning kõiksugu orkestripille -- nii puhutavaid, näpitavaid kui poognaga manipuleeritavaid. Kohati pompöösne, isegi üleelusuuruses ning uhkeldav; ent siiski muretu rändaja elutunnetust pakkuv -- nagu ütleks mu sõber. Natuke rohkem salapära sugeneb Briti kirjandusklassikute W.B. Yeats'i, James Joyce'i ning Lewis Carroll'i luuletustele säetud muusikalistesse seadetesse, mida esitab mõjusalt Norma Winstone.