Muusikakriitika

Keiichi Okabe on videomängude helilooja. Mina tegin kolm kogumikplaati PC-mängude Nier ja Nier:Automata muusikast. Sellega seoses tahaks mainida Jakob Wassermanni romaani "Caspar Hauser". Noormees pääseb vangistusest vabadusse ja on vaimustuses lihtsatest rõõmudest, millele tavainimesed ei pööra erilist tähelepanu. Muusika ümbritseb meid sageli ja on kergesti ligipääsetav, kuid kogumikplaatide peal olev materjal on Muusika suure algustähega(nagu sõõm külma vett janusele kehale). Me kuuleme muusikat otsekui esimest korda elus.

Võiks ju esmapilgul tõesti pidada seda filmimuusikat keskpäraseks jamaks, kuid mitmekordsel kuulamisel midagi väärtuslikku siiski leiab. David Bowie tegelaskujus leidub ehedat kurbust, mis leiab väljenduse ka muusikas. Kohati omandab muusika lausa eepilised(ülevad) mõõtmed. Esineb ka lõbusamaid momente. Vist peab lisama selle albumi ostunimekirja.

Edaspidi hakkab ilmuma selliseid igavaid lugusid, mille kohta võib öelda, et jälle needsamad vanad kitarririffid. See album aga domineerib. Lood nr. 1,2 ja 4 on puhas kuld. Teised lood pole ka kehvakesed. Kuidas rokkmuusika kehtestab ennast? Mässata on vaja vaid siis, kui keegi üritab sind ahistada. Kuidas olla lahe? Kõige lahedam ja osavam võitleja on mitte see, kes vastase vaeseomaks peksab, vaid muhe kuju, kes laseb vastasel iseendale haiget teha ja agressioon lõppeb. Lahe ollakse siis, kui tuntakse ennast oma maailmas(kehas, stiilis) hästi ja mugavalt: kui ollakse autarktiline.

Stereolab on minu jaoks naljakal kombel liiga ideaalne. Kergemeelsus on olemas, kuid sügavus puudub, sest kogu aeg särab muretu keskpäevapäike. Hea muusika peab solvama pealiskaudseid inimesi. Aga Stereolab on kahjuks liiga helge, et kedagi vihastada.