Interpol - Our Admire to Love (2007)
Arvan, et enamus on nõus arvamusega, et Interpoli kolmas stuudioalbum on igati vonks kuulamine. Ilmselt pärast teist või kolmandat kuulamist võiks arvata, et - vohh! - siin on ju nii mõndagi. Aga võin ka möönda, et just esimese kuulamisega tekkinud tundmused olid just need õiged ja ünberlükkamatud. 47-minuti vältel jookseb läbi 11 lugu -- justament jookseb, justkui tootmisliini taga võõrdunud töötaja neid tuimalt vorpimas - igale teisele kompositsioonile pildumas petteks peale konfette -, et saaks oma paganama papi kätte, et saaks liisingumakse tehtud, et mitte teistele multimiljonäridele ei antaks ettekäänet inkassofirmadega kõri kallale ronida. Täpsustavalt -- suureks etteheiteks (kuigi ainsaks) - oleks see, et ajastutruult on digitaalsus siin üle kandunud mürgisel moel. Kuulajale esitletakse kohitsetud kitsasriba klanitud meeleoludest ning igamehe esteetikast, millega kuulaja peab leppima ja harjuma. Endast lugupidav kuulaja tõstab seesuguse vastu mässu; mõneti irooniliselt nimetata...