Muusikakriitika

Pole kunagi olnud David Bowie fänn, pidades teda pigem ad hoc -popstaariks, kes suutis leida oma koha tänu popskeene muutuste möllule; kes häbitult laenas teistelt. Ikka ei saa aru näiteks albumi " Ledger " kõrgelt väärtustamisest. Täiesti keskpärane teos ju! Osalt tema nõrkade omaduste kiuste, osalt tänu kontseptuaalsele teemapüstitusele (tema kehastatav tegelaskuju on rohkem tõrjutud ja mujale suunatud-hajutatud) arvan, et see pea eimidagiütlev taies üllatuslikult ületab Bowie keskmist taset. Üllatav efekt on kogeda fantaasiamuusika elemente, mida on enam-vähem oskuslikult piiritletud New Age-elementidega. Žanrilise ja tantsulise poole pealt ei saa mööda hiilida Jacko " Thriller i" mõjutustest.

Ariel Pink on juba päris kaua tegutsenud. Olen suutnud avastada 13 head lugu. Kuulake neid ja te ei kahetse! Ta on otsinud ja katsetanud ning loonud palju ebamäärast värki, kuid need lood on otsekui loodud hittideks. Näiteks Flashback on ta ainus korralik rokklugu, mille suutsin leida. Kui otsida ühte katusmõistet, siis sobiks selleks ehk poppämbient, mis kummalisel kombel pole seisundimuusika, vaid täitsa aus narratiivne muusika: lugudel on korralik minek. Nad suudavad oma veidra energiaga sind vabastada hallist argipäevast; muudavad olemise hästi kergeks ja õhuliseks. Ariel Pink- "Feels Like Heaven" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Acting" (Ariel Pink/Damon Riddick) Ariel Pink- "Put Your Number in My Phone" (Ariel Pink/Jorge Elbrecht) Ariel Pink- "Phantasthma" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Kitchen Witch" (Charlotte Ercoli Coe/Ariel Pink) Ariel Pink- "Bright Lit Blue Skies" (Ronn Campisi) Ariel Pink- &quo

Need ämbientlood on tõesti paremad kui suht igavad laulukesed. Seisundimuusika ei taotlegi dramaatilist effekti, vaid püüab luua psühhedeelset ruumi, milles sinu teadvus võiks hõljuda. Mis puutub ambitsioonide puudulikku realiseerimisse, siis eks see lisab inimlikku mõõdet. Eriliseks fänniks ei hakanud, kuid tegemist on siiski huvitava loojaga. Isegi neis rokilikumates palades on pisut karakterit.

Üheksakümnendate ja nullindate kõige olulisem (avangard)popansambel -- näide sellest, kuhu ja kuidas popmuusika kompromissituses võiks püüelda -- näitas eelviimasel albumil väge: õitsvad orkestreeringud (High Llamas'e Sean O'Hagan'i seades), hoogsad laulud täidetud kaunite meloodiate ja ülendavate harmooniatega. Tim Gane'i ja Laetitia Sadier'i juhitud punt naasis lihtsama laulukirjutamise vormeli manu nagu seda olid juba varem teinud paljud London'i ansamblist inspireeritud bändid (nt Eestis Dallas ning Tartu Popi ja Roki Instituut). Teisalt võib utreeritult väita, et Stereolab on alati üht ja sama lugu käianud. Tõepoolest -- utreeritult, kuna konkreetsete lugude piires toimub palju arenguid ja muutusi; ent meeleolu on see, mis võimutseb. Ent tuju tõstev impulss võib kerkida struktuursest peenetundelisusest ning keerukuse ja kerge(meelsuse) komplitseeritud tasakaalust. Nende muusikas on nii kergemeelsust kui sügavust -- sageli üks järgneb teisele või suisa ilmn

Parimad hetked sellel albumil on need, mis uurivad ja kirjeldavad ruumi; ja noil hetkil on selgelt tajutav tugev Saksa kosmilise muusika impulss, mille mõjuväli jätkus nii mehe sooloalbumitel, koostöös sakslaste kui David Bowie'ga. Kunsti-/glämm/proge(rokk)numbrid (v.a "Sky Saw") seevastu on keskpärased ning kahvatuvad võrdluses kaasaegsetega nii kodusaarel kui Euromandril-tandril. Tavalised meloodiad ja harmooniad, mis vähem või rohkem laenatud avalikust ruumist, mida tasakaalustavad veenvad ämbientkompositsioonid. Pigem Eno on muusikaline diletant (oma ajastu Ariel Pink?), kes püüab ja proovib -- isegi kui tal on selged kunstilised nägemused, võtab tal nende realiseerimine rohkem aega ja õnnestub kohmakamalt (isegi kui John Cale, Robert Fripp ja Phil Collins on panustamas). Ilmselt selles vastuolulisuses on oma võlu ja lisab albumile väärtust. Kokkuvõtvalt korralik meelt lahutav album, mis peaks igal juhul melomaani plaadiriiulis olema.

Vennad pole väsinud ja kütavad edasi. Esimene lugu demonstreerib hea mineku tähtsust korralikus rokkloos(vaata kriitikapala nimega "Rokk"). Teine lugu on psühhedeelse muusika tippteos ja tõestab, et psühhedeelne muusika ei pea olema uimane soigumine. See on kõige kummastavam album rokikuningate diskograafias. Kolmas lugu tõmbab peo käima. Neljas lugu on geniaalne. Vii es lugu rokib ja lõpuosas leitakse eriti vinged rifid. Kuues lugu põhineb sajanditevanusel rahvalaulul. See album toetub akustilisele kitarrile, kuid kutid rokivad ikkagi täie rauaga. Seitsmes ja kaheksas lugu on ilusad ballaadid. Üheksas lugu on minu jaoks üks kummalisemaid Led Zeppelin'i lugusid üldse. Kümnes lugu on vihane bluusipala; Page ja Plant veiderdavad, aga lõpptulemus on võimas. Yeah, I gave my baby a twenty dollar bill If that don't get that woman I'm sure my shot-gun will Gonna go shoot her now