Postitused

Keiichi Okabe

Kujutis
Keiichi Okabe on videomängude helilooja. Mina tegin kolm kogumikplaati PC-mängude Nier ja Nier:Automata muusikast. Sellega seoses tahaks mainida Jakob Wassermanni romaani "Caspar Hauser". Noormees pääseb vangistusest vabadusse ja on vaimustuses lihtsatest rõõmudest, millele tavainimesed ei pööra erilist tähelepanu. Muusika ümbritseb meid sageli ja on kergesti ligipääsetav, kuid kogumikplaatide peal olev materjal on Muusika suure algustähega(nagu sõõm külma vett janusele kehale). Me kuuleme muusikat otsekui esimest korda elus.

David Bowie & Trevor Jones "Labyrinth"(1986)

Kujutis
Võiks ju esmapilgul tõesti pidada seda filmimuusikat keskpäraseks jamaks, kuid mitmekordsel kuulamisel midagi väärtuslikku siiski leiab. David Bowie tegelaskujus leidub ehedat kurbust, mis leiab väljenduse ka muusikas. Kohati omandab muusika lausa eepilised(ülevad) mõõtmed. Esineb ka lõbusamaid momente. Vist peab lisama selle albumi ostunimekirja.

Led Zeppelin 4.(1971)

Kujutis
Edaspidi hakkab ilmuma selliseid igavaid lugusid, mille kohta võib öelda, et jälle needsamad vanad kitarririffid. See album aga domineerib. Lood nr. 1,2 ja 4 on puhas kuld. Teised lood pole ka kehvakesed. Kuidas rokkmuusika kehtestab ennast? Mässata on vaja vaid siis, kui keegi üritab sind ahistada. Kuidas olla lahe? Kõige lahedam ja osavam võitleja on mitte see, kes vastase vaeseomaks peksab, vaid muhe kuju, kes laseb vastasel iseendale haiget teha ja agressioon lõppeb. Lahe ollakse siis, kui tuntakse ennast oma maailmas(kehas, stiilis) hästi ja mugavalt: kui ollakse autarktiline.

Stereolab "Chemical Chords"(2008)

Kujutis
Stereolab on minu jaoks naljakal kombel liiga ideaalne. Kergemeelsus on olemas, kuid sügavus puudub, sest kogu aeg särab muretu keskpäevapäike. Hea muusika peab solvama pealiskaudseid inimesi. Aga Stereolab on kahjuks liiga helge, et kedagi vihastada. 

Sonic Youth "Daydream Nation" (1988)

Kujutis
Kui kerge on tänapäeval ära unustada, et kui oluline bänd oli Sonic Youth. Mitte seetõttu, et nad tutvustasid Nirvanat plaadimogul David Geffen'ile, vaid meeleheite surutisest tingitud muusika (kõlab kuradi klišeelikult!). Teisalt nende popmuusikaajalooline teadlikkus ning valikute tegemine müraroki-kunstiroki ning konventsionaalsema indiroki piiril pendeldades. Mingil hetkel 80ndate algul Thurston Moore'i ja Ree Ranaldo leivaisaks olnud (kitarri/müramuusika helilooja) Glenn Branca mõjude (rokk)vulgariseerimine ning teisalt punkenergiale uue kunstilise kanali loomine. Alati nende teadlikkus, oskused ja poos ei kajastunud veenvalt muusikas, ent 80ndate albumid avaldavad üldjoontes muljet. Siuke hoogne indipungilik udjamine, mis piserdab kõrbeliiva -- nende kodulinn Pirakas Ubin vääramatult mattumas luidetesse. "Total Trash" on meeliülendav rokenroll, mille lõpp -- tõsi -- esitab iseendale väljakutse. "The Sprawl" on nende (rahutu) unenäopopi versioon -- kri

David Bowie & Trevor Jones "Labyrinth" (1986)

Kujutis
Pole kunagi olnud David Bowie fänn, pidades teda pigem ad hoc -popstaariks, kes suutis leida oma koha tänu popskeene muutuste möllule; kes häbitult laenas teistelt. Ikka ei saa aru näiteks albumi " Ledger " kõrgelt väärtustamisest. Täiesti keskpärane teos ju! Osalt tema nõrkade omaduste kiuste, osalt tänu kontseptuaalsele teemapüstitusele (tema kehastatav tegelaskuju on rohkem tõrjutud ja mujale suunatud-hajutatud) arvan, et see pea eimidagiütlev taies üllatuslikult ületab Bowie keskmist taset. Üllatav efekt on kogeda fantaasiamuusika elemente, mida on enam-vähem oskuslikult piiritletud New Age-elementidega. Žanrilise ja tantsulise poole pealt ei saa mööda hiilida Jacko " Thriller i" mõjutustest.

Ariel Pink

Kujutis
Ariel Pink on juba päris kaua tegutsenud. Olen suutnud avastada 13 head lugu. Kuulake neid ja te ei kahetse! Ta on otsinud ja katsetanud ning loonud palju ebamäärast värki, kuid need lood on otsekui loodud hittideks. Näiteks Flashback on ta ainus korralik rokklugu, mille suutsin leida. Kui otsida ühte katusmõistet, siis sobiks selleks ehk poppämbient, mis kummalisel kombel pole seisundimuusika, vaid täitsa aus narratiivne muusika: lugudel on korralik minek. Nad suudavad oma veidra energiaga sind vabastada hallist argipäevast; muudavad olemise hästi kergeks ja õhuliseks. Ariel Pink- "Feels Like Heaven" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Acting" (Ariel Pink/Damon Riddick) Ariel Pink- "Put Your Number in My Phone" (Ariel Pink/Jorge Elbrecht) Ariel Pink- "Phantasthma" (Ariel Pink) Ariel Pink- "Kitchen Witch" (Charlotte Ercoli Coe/Ariel Pink) Ariel Pink- "Bright Lit Blue Skies" (Ronn Campisi) Ariel Pink- &quo