Pan Sonic - Kesto (2004)
Kui ma esmakordselt kuulsin Soome tandemit eelmise aastatuhande viimase aasta suvel Kagu-Eestis ühest idanaabri raadiojaama elektroonilise muusika saatest, siis mõtlesin, et see muusika on kuri. Õel. Ilmselt tajusin siis ka, et seda muusikat teevad ilmselt karmid mehed. Kurjus on omadus, mille kavatsuslikkus on kahjustada kas elusloodust, subjekte või (omistada) asju, mis kuuluvad teistele subjektidele. Muusika ja helid - vähemalt kui need on neutraalse tähendusega - ei saa olla õelad. Kuulates seda 33 loost koosnevat 243 minutilist taiest mõtlen sellele, et siin Mika Vainio ja Ilpo Väisänen pingutavad rohkem muskleid ning annavad kohati oma isudele ja ihadele järgi. Ruumi on ning kohustust asja minimalistlikumaks ajada ei ole -- võib hoopis vastupidi! Võrreldes näiteks varasema albumiga " Kulma " on siin industriaalrokile lähedasemat helipilti. Otsene, abstraheerimata jõuelektroonika ja rütmiline müramuusika. Jah, " Kesto " helipilt on suht rokkiv -- mõtleks nii, e...