Postitused

Yo La Tengo -- This Stupid World (2023)

Kujutis
Hobokenist pärit trio seitsmeteistkümnes stuudioalbum kõlab nagu...nende seitsmeteistkümnes stuudioalbum. Bänd, mis on palju salvestanud ning välja andnud, õpib eelnevast -- kuidas muusikat teha ning kuidas muusikat edasi teha. See on üks peatus nende muusikalisel rännakul. 9-loolise albumi aluseks on stuudiojämmid, mis hiljem lugudeks sätiti. Kitarrid on elektrist laetud, ent see ei ole klišeedest laetud nuudeldamine. Neil on ühelt poolt selleks vabadus, kuna tegu ei ole peavooluansambliga, kes peab seisusele kohaselt üldsuse nõudeid täitma, et mitte aujärjelt langeda; teisalt on ka YLT-l (teistsugune) prestiiž, et jama mitte tootes püsida kultusbändi positsioonil. Sealt on võimalik edasi langeda vaid unustusse. Ühelt poolt toores, distortion 'ist vaevatud kidramäng, ent taamal lükkab seda edasi hoogne rütm. Aeg-ajalt on see rütm teutoonlikult motoorne. Autosõiduks näikse vägagi sobivat. Teisalt nende müralikust rokist lipsavad välja kõlalt muretud unenäod - kuigi sõnum, mida nad ...
1 kommentaar
Lisateave

Inger "Armastatuna"(2025)

Kujutis
Hea poppmuusika, mis ei ole toode, vaid isiklikest läbielamistest sündinud autentne kunstiteos. Kõlab hästi ja see ongi kõige olulisem.
Postita kommentaar
Lisateave

Mariin K. "Rose Skin"(2025)

Kujutis
Hea unelmapopp peab olema kerge ja õhuline, kuid mitte suvaline, vaid samas kaasahaarav. Elektrikitarri on hästi kasutatud. Olen kasutanud teises kontekstis("Rokk") mõistet "minek", kuid siinkohal sobib see samuti kui rusikas silmaaauku. Kitarrimäng ja -fraaside kordused toovad välja lugude pealiskaudsel kuulamisel ehk mitteadutava musikaalse(meloodilise) tugevuse. 
1 kommentaar
Lisateave

Piano Magic - Low Birth Weight (1999)

Kujutis
London'i pundi kolmanda stuudioalbumi tõmbetuuled pärinevad nii 90ndate kingapõrnitsemisest - kui nimetatud stiili käilakujud otsisid elektroonilisusega kitarrimuusikast väljapääsu (nt Seefeel, Slowdive'i " 5 EP ", Chapterhouse'i teine stuudioalbum, varane Stereolab) - kui ka mõjutatuna elektroonikat ohtralt rakendavate postrokkarite teistsugusest lugude ülesehitusviisist (Moonshake, Hood, Slowdive'i " Pygmalion ", Bark Psychosis, Crescent, 90ndate lõpu Stereolab -- kui piirduda taas Uduse Albioniga). Nimetatud kaks haru on siiski üsna meelevaldselt mõttespekulatsioonideks loodud, kuna ühtelangevust on ju palju. Siin võib täheldada kohati küünilist lüürikat (ennekõike " Dark Secrets Look For Light "); muusikaliselt on asi valdavalt pastoraalne -- ütleme, et kasinalt emotiivne ehk emotsioone tekitatakse üksikute nootide võngutamisega suht tühjas ruumis. Noil idüllilistel momentidel võib tajuda isegi tumeda laine mõjusid (kõlab umbes nagu juh...
1 kommentaar
Lisateave

Burzum "Aske"(1993)

Kujutis
  Tüüp küll räuskab kõvasti, kuid rokitaust tundub kuidagi laisavõitu. On ju olemas hulga vihasemat metalli. See süngus ei ole ju õnneks tõsiseltvõetav. Kõik need deemonid ja muud taolised huiarid kuuluvad muinasjutumaailma. Tõeline õudus toimub näiteks Hersoni linnas, kus vene armee jahib droonidega inimesi. Kõlalise külje pealt peab jälle mainima "pisiasja" nimega musikaalsus; sellepärast on AC/DC hulga lahedam ja ägedam.
Postita kommentaar
Lisateave

The Brian Jonestown Massacre -- Methodrone (1995)

Kujutis
San Francisco'st pärit Anton Newcombe'i juhitava grupi debüütalbum kolme kümnendi tagant kõlab uuspsühhedeelia ja kingapõrnitsemise rindel suhtes käilakujudesse (Spacemen 3, My Bloody Valentine, The Jesus And Mary Chain) umbes samamoodi nagu The Jesus And Mary Chain'i teine album " Darklands " debüütalbumisse. Ramm on väeti, ideed on vesised; tõsi, selle vahega, et vennad Reid'id tegid seda illusioonivabalt, olles esimese albumiga kõik ära öelnud; mistõttu ei vaatakski " Darklands 'i" selle jätkuna. Anton Newcombe'i asi on lihtsalt veidi andetu ja tüütu, keerutades Mojave (või mis iganes!) kõrbe liiva tühjalt takka. Justkui ansambel Love'i (folgi)vaibi on tahetud tabada, selmet hinnata Arthur Lee laulukirjutamisoskust. Nojah, seetõttu see album kuulub hilinenult skeenesse, mida tunti The Paisley Underground'ina. Tõsi, esimeseks meeldivaks erandiks üllitisel on üheksas lugu nimega " Hyperventilation ", mis rokib kompleksivaba...
1 kommentaar
Lisateave

Lou Reed - Transformer (1972)

Kujutis
  Lou Reed ei olnud kunagi väljapaistev laulukirjutaja. Velvet Underground kahtlemata oli väljapaistev ning olulisimaid ansambleid muusika ajaloos, ent seda ennekõike tänu ühele Wales'i kutile. Ning võib-olla olnuks veelgi olulisem, kui Lou ei heitnuks Angus Maclise'i välja ega närinuks todasama John Cale'i (mehi, kelle arusaamad-kogemused-oskused pärinesid Ühendriikide avangardmuusika ringkondadest). Käesolev teos on ühelt poolt liiga pikk ja veniv; veniv on ta osaliselt seetõttu, et laulud on paganama keskpärased ja eristamatud. " Perfect Day " on praeguseks hetkeks viledaks kulunud. Tõsi, ülejäänud klassikud " Walk on the Wild Side " ja " Satellite of Love " helisevad jätkuvalt mu kõrvades. Parim lugu siiski on minimalistlik ent hästi artikuleeritud " Make Up ". Produtseerinud on albumi üks teine lahe, ent samuti suht andetu tüüp nimega David Bowie.
1 kommentaar
Lisateave