Muusikakriitika

  Mäksi on võimatu ignoreerida. Ta on ennast kehtestanud tõelise muusikamehena.

Charla oli huvitav punt uuemas Briti roki laines, kes veel enne Britpop i õite puhkemist oli aktiivselt kanna maha pannud baggy / Madchester -liikumises, tehes esimestel albumitel - ning erandlikult üllitades albumeid peaaegu igal aastal (võrdle seda eristuvat tahku Happy Mondaysi ning The Stone Rosesiga) - suht-koht kaasahaaravaid tantsuroki klassikasse kantud numbreid. Hiljem nad mugandusid - ilmselt tahtlikult - Britpop pi, olles nii mõnegi arvates igavuse etalonid. Samas paar huvitavat lugu võis igalt albumilt leida. Oma välimuse eest nad kandsid hoolt, sobides hästi ajakirjade kaantele (ka käesoleva albumi kaanel ning siselehtedel ei olda sest "patust" puhtad). " Us And Us Only " oli järg nende läbimurdealbumile " Tellin' Stories " (1997); tollesse perioodi jäi ka kurb sündmus -- klahvkamees Rob Collins oli hukkunud liiklusõnnetuses. Neid on võrreldud rollingutega, ent ehk leidsid nad suurema suguluse hoopis Bob Dylaniga, kelle tämbri, laulmisviis...

Seems Like Sun   Selle nädala alul saabus väga kurb uudis, et lahkunud on Tauno Pääslane (1974-2026), ansamblites Köök ja Stella kaasalöönud muusik, aga ennekõike Röövel Ööbiku taandumise järel 90ndatel siinseks esiindipundiks tõusnud Dallase bassist. Bänd, kelle muusikas kohtusid nii sulnis mürapopindi, brasside kunstiline Tropicalia -psühhedeelia kui lounge -pop kui veel nii mõndagi muud. Käesolev lugu oli nende viimase stuudioalbumi " Delay Lama " (2003) avalugu. Lisaks laiv-versioonile ETVs - kus TP töötas valgustajana - soovitan kuulata ka plaadiversiooni, milles külalisena osales väga tore tütarlastekoor. Seems Like Sun  

  Valgre muusika on puhas klassika(ilus ja stiilne). The Great American Songbook mõjutas teda õiges suunas. 

  MBV - Slow Lugu pärineb 1988. aastast, üks esimesi, mis ennustas, mis suunas Kevin Shields rokkar-alkeemikuna liikuma hakkas. Ta hakkas kasutama flanger - ja tremolo -efekte; samuti kasutas digitaalekvalaiserit ning sämplerit nii väliste helide sämplimiseks kui ka kitarre rohkem või vähem läbi masina mängituna. Tulemus kõlas ja ei kõlanud ka kui päriskitarrid (pigem kui sünteesitud instrumendid). Seeläbi innovaatorina andis ta tulevastele põlvkondadele uut inspiratsiooni. Samas ei unustanud ta laulukirjutajana muusika põhielemente. Kõike seda on selles jõulises, ent unistuslikku sämplikihistust omavas loos kuulda. 

  Räige viga oleks kahtluse alla seada Olav Ehala heliloomingu kvaliteeti.