Muusikakriitika

Bryan Adams teeb sümpaatset muusikat. "Hearts on Fire" on üks maailma parimaid rokilugusid. Bryan Adams- "Don't Leave Me Lonely" (Bryan Adams/Jim Vallance/Eric Carr) Bryan Adams- "Walk On By" (Bryan Adams/Jim Vallance) Bryan Adams- "Heat of the Night" (Bryan Adams/Jim Vallance) Bryan Adams- "Hearts on Fire" (Bryan Adams/Jim Vallance) Bryan Adams- "Open Road" (Bryan Adams/Eliot Kennedy) Bryan Adams- "Straight from the Heart" (Bryan Adams/Eric Kagna) Bryan Adams- "C'mon C'mon C'mon" (Bryan Adams/Gretchen Peters) Bryan Adams- "Cuts Like a Knife" (Bryan Adams/Jim Vallance) Bryan Adams- "How Do Ya Feel Tonight" (Bryan Adams/Phil Thornalley) Bryan Adams- "I Was Only Dreaming" (Bryan Adams/Gretchen Peters) Bryan Adams- "Not Romeo Not Juliet" (Bryan Adams/Phil Thornalley/David Munday) Bryan Adams- ...

Hiljuti kusagil sotsiaalmeedias räägiti Pulp'i albumist " This Is Hardcore " (1998) - album, millel Sheffield'i esibänd laadis helipilti kitarre juurde - ning inimesed valisid sellelt välja omi lemmikpalu; ent üks lugu, mida ma ei kohanud, oli " Seductive Barry ". Koguni mõned rõhutasid ekstra, et kindlasti mitte see lugu! Natuke kummastav kuivõrd Pulp'i DNA-sse on alati seesugused lood kuulunud (kõigil oma hilisematel albumitel on pakutud kuulajale sügavamat ning kaemuslikku puudet mõne loo näol). Seksuaalsuse tunnetamine, selle piiritlemine (tung tungi määratleda!) on leida üles viisid, kuidas inimeses suunata ja kontrollida seda tumedat energiat, mis on sünnitanud kõiksugu sarvilisi tegelasi ning mis sundis keskaegseid kõige fanaatilisemaid jüngreid endid piitsutama (tänapäeval piitsa asemel on paljud neist muutnud oma naised sünnitusmasinaks seetõttu, et pühakiri ei luba teisiti sugutungi tagajärgedega tegeleda). Jarvis laulab ja manab, Jarvis raputa...

Kanadalase kolm esimest albumit avaldavad muljet. Eriti seetõttu, et tunnetan seda boreaalse/lähisarktilise muusikana, illustreerimaks ja toitmaks kujutlust, et madalate temperatuuride juures hakkavad elektriliinid tõrkuma; mitte üksnes elektrikatkestuste arv ei hakka kasvama, aga ka inimeste mõtted ning mälestused hakkavad sinakashallis keskkonnas ning ebamaises vaikuses trikitama. Talv tegelikult on parasvõötme inimesele kõige püham aastaaeg, kuna ei kevad, suvi ega sügis ei ole vorminud meid sellisel määral kui kõige külmemad kuud aastas. Talv on inimese alateadvuses sügaval sees ka siis, kui käes on teised aastaajad. Tim Hecker'i muusikas on pinget, mis mitte ei sea ainult traate pinge alla, aga loob kujutluspilte voolu osakestest, mis justkui hakkaksid külmas hanguma ning sellest johtuvalt lineaarset trajektoorsust koolutama.    https://youtu.be/zSLh6v2LO0Y?si=lEF2u-VvpAE2OaP0

  Kõige minimalistlikum BA album.

No näedsa! Näedsa! Ja hakkabki müristama! Lähtudes eelmisest postitusest - eelmise laulja seotusest ansambliga, kellega Mark E. Smith (05.03.57 - 24.01.2018) kokku puutus. Tõepoolest, MES'i lahkumise järel meenutas Suede'i bassimees juhtumit, kui Suede algaja bändina esines Manchester'i legenditega. Või ütleme siis nii -- legendiga, kuivõrd MES'i üks kurikuulsamaid ütlusi oli, et The Fall võib olla tema ning sinu vanaema bongo -trummidel (mees, kelle kõrvalt oli sunnitud lahkuma üle kuuekümne muusiku 40 aasta vältel). MES oli olnud lahke ja hooliv London'i pundi vastu (Londonit ja londonlikku ta põlgas!), ent tagasi koju sõites kuulasid nad autoraadiot, kust tuli intervjuu MES'iga, kelle käest küsiti uute puntide kohta. MES küsis vastu, et kes siis täpsemalt? No näiteks -- mida arvad sa Suede'ist? "Ma ei tea neist mitte midagi".  Jah, MES oli s.tapea, aga ta oli õige s.tapea. Ta oli aatemees, kes valvas selle üle, et "bänd ei hakkaks Sex Pisto...

  "Frozen Roads" on võimas. Täiuslik muusika neile, kellele meeldib lamades muusikat kuulata peale mõõdukat pingutust ja ujumist. Sul on hea ja kerge olla ja selline melanhoolne kaduvusearmastusest inspireeritud muusika sobitub hästi taolise olekuga. Ei ole vaja rabeleda asjatult! Tüüne meeleolu muudab inimese vastuvõtlikuks esteetilistele naudingutele.