Piano Magic - Low Birth Weight (1999)



London'i pundi kolmanda stuudioalbumi tõmbetuuled pärinevad nii 90ndate kingapõrnitsemisest - kui nimetatud stiili käilakujud otsisid elektroonilisusega kitarrimuusikast väljapääsu (nt Seefeel, Slowdive'i "5 EP", Chapterhouse'i teine stuudioalbum, varane Stereolab) - kui ka mõjutatuna elektroonikat ohtralt rakendavate postrokkarite teistsugusest lugude ülesehitusviisist (Moonshake, Hood, Slowdive'i "Pygmalion", Bark Psychosis, Crescent, 90ndate lõpu Stereolab -- kui piirduda taas Uduse Albioniga). Nimetatud kaks haru on siiski üsna meelevaldselt mõttespekulatsioonideks loodud, kuna ühtelangevust on ju palju. Siin võib täheldada kohati küünilist lüürikat (ennekõike "Dark Secrets Look For Light"); muusikaliselt on asi valdavalt pastoraalne -- ütleme, et kasinalt emotiivne ehk emotsioone tekitatakse üksikute nootide võngutamisega suht tühjas ruumis. Noil idüllilistel momentidel võib tajuda isegi tumeda laine mõjusid (kõlab umbes nagu juhtmetest lahti harutatud Lycia). Kasteheina jahedus hakkab lõpuks varbaid näpistama -- külm jõuab kohale kas nurgelise modulaarelektroonika või klaaspärlimängudeks sobitatud muusika kujul. Albumi lõpetab "Waking Up", millelt võib leida meeleoluka suupilli (või on see hoopis meloodika). Isiklik lemmik on hillitsetud ent peene melanhooliaga naha vahele pugev "Crown Estate". Piano Magic oli osa ühest tektoonilisi nihkeid tekitanud liikumisest rokkmuusikas, mille detaile võib jätkuvalt puslesse sobitada.

Kommentaarid

  1. Marko31. mai 2025, kell 23:11

    Tõepoolest, mõnus tumedus muudab asja heaks. Minu maitse jaoks aga vist liiga "kasinalt emotiivne" ehk rõhuasetus on hüpnootilisusel.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkimi...
Lisateave

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

  Mille vastu siis mässatakse? Keskpärasuse ja argisuse vastu. Kuid selleks, et olla eriline, ei pea kompama elu ja surma piiri. Ei pea narkotsi panema ega alkohoolik olema(nagu Jim Morrison), ei pea hästi palju seksima. Juba bluusmuusikas peetakse naist kahtlaseks olendiks, kes ahvatleb meest. Milles on probleem? Vabas ühiskonnas võid sa keppida, keda tahad või üldse mitte keppida. Seks nõrgestab meest ja sellega ei maksa liialdada. Kepihimu ühendab meid primitiivsete organismidega ja selle pärast ei maksa küll uhke olla. Geniaalsed rokkstaarid olid suutelised võimast muusikat looma tänu oma karakterile ja mitte tänu sellele, et nad palju naisi nussisid või ennast täis jõid. Elu ajab tundlikud natuurid jooma; tõsi ta on, kuid parem on elada kui surra. Sheff: You disagree with Neil Young's lyric in Rust Never Sleeps : "It's better to burn out than to fade away..." Lennon: I hate it. It's better to fade away like an old soldier than to burn out. If he was talki...
Lisateave

CAN - Tago Mago (1971)

Kujutis
"Tago Mago" on oluline üllitis lääneilmas, mis tuleb väljastpoolt Anglo-Ameerika lombiümbrust. Vähemalt peetakse seda oluliseks, iseasi, kas see ka seda väärt on -- kas see näituseks ajahambale vastu on pidanud. Albumil on küll kaks suurepärast taiest -- "Aumgn" ning "Peking O", mis jätkuvalt on innovaatilised, žanriülesed ning emotsioone kütvad. Avangardmuusika parimas kastmes, milles käänakud viivad uutele teedele, uutesse dimensioonidesse. Ülejäänud lood seevastu on veidi tuletuslikud ja geneerilised. CAN püüab saada Briti ja USA puntidega samale lainele, justkui pääsemaks tõsiseltvõetavate klubisse. Paljuhaibitud "Hallelujah" on eriti tüütu ja käpardlik. Pikk funk, tühi plonk. "Bring Me Tea Or Coffee" eristub sellest ülejäänust ehk rohkemgi, kuivõrd tänava nurga pealt üleskorjatud jaapanlane Kenji "Damo" Suzuki suudab pingeseisundi vokaalis ja häälutustes ülendada millekski teisele poole viivaks. Järgmisel üllitisel ...
Lisateave