Filosoofia

 
§1: Kes püüab aru saada filosoofiast ja miks? Inimene, kes on sündinud 1980. aastal ja elab Eesti Vabariigis. Inimene tahab mõista(teada) elu mõtet. "Ja see konkreetne luust ja lihast inimene on igasuguse filosoofia subjekt ning ühtlasi ülim objekt, kas see mõnele niinimetatud filosoofile meeldib või ei"(Miguel de Unamuno "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" lk. 9)
§2: Mis on filosoofia? Filosoofia on mõtteteadus ehk puudub vajadus teadusliku aparatuuri järele. Filosoofia eesmärk on mõista maailma ja oma kohta selles.
§3: Asjale annab mõtte olend, kes on teadlik oma olemasolust ja vajab asju maailmas toimetamiseks. Asi omab tähendust laiemas kontekstis. Juhul kui maailm kui tervik on Jumala loodud, siis suhtub Jumal maailma kui asja, millele ta võib anda suvalise mõtte(eesmärgi). Ka inimene võib siis olla kõrgemate jõudude mängukann. Jumala olemasolu pole tõestatud.
§4: Teaduslik maailmavaade on ainus maailmavaade, mis töötab ehk mis on ennast tõestanud. Teaduslikku maailmvaadet pole põhimõtteliselt võimalik ümber lükata. Ümber lükata ja täiustada on võimalik teaduslikke teooriaid ning avastada saab uusi teaduslikke fakte. Kõik need parateaduste ponnistused on seetõttu halenaljakad. Mõni filosoof hakkab kahtlema teaduse tõsikindluses, kuna ta nagu väike laps muudkui küsib miks ja miks ning jõuab teadusliku teadmise piirideni. Teadus ei paku absoluutset tõde, vaid on ennekõike meetod.
§5: Inimkond on ammu ületanud meelte piirid ehk ratsionalismi ja empirismi vaidlus on aegunud. Meie intuitsioon ei pruugu hästi toimida mikrotasandil ja kosmilises skaalas, kuid matemaatika ja tehnika toimivad. "Nii et kui me kuidagi saaksime kvantmääramatuse välja lülitada, lõpetaksid kõik meie tehnoloogiaimed töötamise"(Michio Kaku "Inimkonna tulevik" lk. 272).
§6: Lahendame siis olemisküsimuse. Olemine on alati absoluutne, olematus on alati suhteline. Kui me räägime või mõtleme millegi olematusest, siis juba ainuüki see fakt iseenesest loob konteksti, kus viidatav entiteet on olemas ja konteksti, kus teda ei ole (enam) olemas. Sellest, mida pole olemas, ei saa kõnelda; nii et ei maksa muretseda eimiski pärast. Miski ei saa kunagi muutuda eimiskiks, vaid keele abil piiritletav asi või nähtus muutub millekski muuks. Keel on vahend osutamiseks ja tõde on lihtsalt väite omadus. Pole olemas maagilist seost keele ja reaalsuse vahel ja seetõttu ongi teadus võimalik ehk inimkond liigub üha efektiivsema ja täiuslikuma reaalsuse mõistmise suunas. Keel ei ole kunagi reaalsuse peegeldus, vaid struktuur, mille abil reaalsuses tegutseda. Ei ole olemas kahte eraldiseisvat maailma- keeleline reaalsus ja asi iseeneses, vaid inimeste leiutatud keeled on osa maailmast. Maailm ei dikteeri meile iseenda täiuslikku kirjeldust. Ürgne inimkogemus lähtub tõdemusest TAT TVAM ASI(too sina oled). Reaalsus ja selle kirjeldus ehk objekt ja subjekt kuuluvad lahutamatult kokku enne igasuguste teooriate teket. Linnart Mälli tõlgitud "Bhagavadgitas" ütleb Kõrgeim Isiksus enda kohta, et "vedelikkudes olen ma maitse". Teaduslik maailmapilt nõuab teadlikku pingutust subjetkiivsuse välistamiseks, järelikult on metafüüsilised küsimused mõttetud. Metafüüsikud usuvad olemuslikku(maagilisse) seosesse keele ja maailma vahel ja ei suuda seepäeast pakkuda meile tõsikindlaid teadmisi. Tõeline filosoofia on subjektiivne teadus. Inimese elu mõte ei ole objektiivne fakt, kuid enensepettuse peab välistama.
§7: Filosoofide probleem on see, et kuna elu on ebatäiuslik ja kannatusterohke ning lõppeb surmaga, siis ei suuda nad selle tõsiasjaga leppida ja hakkavad jutustama eluvaenulikku filosoofiat. Koguja raamat Piiblis on harukordselt läbinägelik tekst. Seal väidetakse, et kuna pimeduse päevad ehk surm tuleb niikuinii, siis pole mõtet põdeda ja munni mängida, vaid elu nautida veini ja naiste seltsis. Mida täpselt juua ja kuidas suhestuda naissooga; nende küsimustega tegeleme edaspidid, praegu on oluline märkida, et tarka filosoofi iseloomustab kaduvusearmastus. Surm määrab elu hinna.
§8: Romantilised filosoofid lähtuvad inimese elu mõtestamisel hinge ja keha lahutamatust ühtsusest. Miguel de Unamuno ja Oscar Wilde on kaks filosoofi, kes on seda tõde kuulutanud. Õnn on üpris primitiivne nähtus. Ideaal oleks paljajalu joosta, kuid see nõuab erilisi tingimusi. Murukattest ei piisa, tekib kraav, mis hakkab pinda käima; vaja oleks staadionikatet. Seljas on sul sobivad riided(kui on vähemalt 10 kraadi sooja,võib juba t-särgi väel joosta). Sa hakkad jooksma ja kannatama. Ei pea ju hullu panema ja nii on kannatus minimaalne ja sa naudid liikumist. Ainult jooksmine teeb sind korralikult kuumaks. Piisab poolest tunnist ja mida kiiremini jooksed, seda kauem pead ujuma. Kõik räägivad siin talisuplusest, aga ma pole kohanud inimest, kes oleks taibanud lihtsat tõde kannatuse ja naudingu seosest. Mida kõvem jooks, seda mõnusam on ujuda ja seda parem joogijanu tekib. Sa pead palju sukelduma, et oma pead jahutada. Vees oled sa vaba keha raskusest. Jahedal suvepäeval su hing lihtsalt ruigab mõnust. Kuumal suvepäeval jooksed pool tundi ja siis ujud veel kauem. Esimesed 5 minutit ujumist mõõdukalt jaheda veega jões on puhas nauding. Novembrikuus pead rutem veest välja tulema, aga soovitav on ca 8 korda üleni vee all käia, et pea pärast higistama ei hakkaks. Ma ei ole nõus leige eksistentsiga. Pärastpoole viskad voodisse pikali ja kuulad muusikat või vaatad filmi või sarja või loed raamatut või mängid arvutimängu. TV-ekraan peab olema ühendatud arvutiga, siis on kõik ühes kohas olemas. Joosta saab aastaringselt(kui on vähemalt 20 kraadi sooja, siis on soovitav teha ca tunniajane jooks ja seejärel jõevees ennast maha jahutada ja siis üks mahlaõlu ära juua). Talvel saab suusatada. Mõõdukas soojus võimaldab jalgrattasõitu, peale mida kohe ujuma. Ainult jooksmine või saunaleil koos vihtlemisega võimaldavad maksimaalset naudingut jahedast või külmast veest.
§9: Stoikude filosoofia õpetab meelekindlust, et paremini taluda saatuselööke. Ära mine närvi, kõik pole veel läbi! Parem on mõelda, et klaas on pooltäis ja mitte pooltühi. Pole mõtet vihastada saatuse peale, vaid leppida paratamatusega(minevikuga). Eks need ole ju väärt tarkused. Aga olla ükskõikne kõige selle suhtes, mis muudab elu üldse elamisväärseks, on ikka eriline lollus. Palju õnne selle eest, et sa oled moraalselt täiuslik tainapea!
§10: Kui sul on janu, siis sa jood. Milleks juua veini, kui saab juua head naturaalset mahla. Etanoolil on ebameeldiv maitse. Inimkonna saab jagada kaheks- külma joogi mehed ja ülejäänud. Kui inimeses domineerib surmatung, siis suhtub ta elusse kui karistusse ja leiab viise, kuidas ennast piinata, ning kardab endale lubada väikeseid naudinguid, mis võivad teda panna leppima iseenda ja maailma ebatäiuslikkusega.
§11: Kvaliteetne naine teeb meele rõõmsaks. Kui ollakse õnnetusehunnik, siis ei maksa naisi tüüdata. Kui naist ei ole, siis ära põe.
§12: Liberaaldemokraatlik ühiskond on parim mõeldav süsteem vabadustarmastavatele inimestele. Need, kes väidavad midagi muud, pole ajaloost sittagi õppinud.
§13: Aus filosoofia peale Nietzsche't saab olla üksnes eksistentsialistlik. Me peame leidma omale projekte, mida teostada. Elul pole objektiivset mõtet.
§14: Analüütilisi filosoofe painab keele ja maailma(reaalsuse) vastavuse küsimus. Aga mis on üldse keele funktsioon? Keele ülesanne on anda inimese käsutusse märgisüsteem, mis võimaldaks tal orienteeruda maailmas ehk osutada. Erinevad keeled on vahendid erinevate teaduste käes, mis kirjeldavad meile reaalsust, nii hästi, kui nad seda hetkel suudavad. Tõde pole üldsegi metatasandi küsimus, vaid tõde on lihtsalt väite omadus. Pole mõtet hakata kõnelema põhjendatud uskumustest, nii tekitatakse segadust. Väide võib ka juhuslikult tõene olla(ilma et väitja seda teaks). Pandagu tähele, sulgudes olev teadmine käib väitja suhtumise kohta mingisse konkreetsesse väitesse ehk tema vaimuseisundi kohta. Väite sisu ehk see, mida väidetakse, võib olla tõene. [Valetaja paradoks tuleneb kahe tasandi segiajamisest ehk korraga saab osutada ainult ühele reaalsusele. Lausetel, mis üritavad korraga osutada nii lausele endale kui selle sisule, puudub mõte ehk tegemist on sisutühja(tähendusetu) lausega, millel puudub seega tõeväärtus. Lausega "See, mis ma praegu ütlen, on sulatõsi" ei öelda tegelikult mitte midagi(0). Nii et isegi siis, kui vastuolu(+1-1=0) ei teki, ei ole võimalik väidet tuvastada] Keel kui selline on vahend, mida me kasutame nii tõeste kui ebatõeste väidete esitamiseks. Mõned keeled on rikkamad kui teised. Iga keel eksisteerib mingi ülesande täitmiseks. Kui mets pole roheline, siis mis kuradi värvi ta on? Võib ka kollane olla. Teadus oskab värvid ära seletada. Kõike pole kunagi võimalik seletada, sest seletamine tähendab alati konteksti asetamist. Angloameerika traditsiooni probleem on selles, et filosoofilisi küsimusi üritatakse lahendada viisil, mis iseloomustab reaalteadusi ehk matemaatilise rangusega. Miks? Sest tehnoloogia areng tõestab reaalteadusliku meetodi ülimat tõsikindlust. Kuid filosoofia on inimesekeskne teadus, mis tegeleb tähenduse küsimustega, ja tähendus on vaimne entiteet. Keel on vahend keerulisemate probleemide lahendamiseks. Kui me näeme fooris rohelist tuld, siis me saame aru, mida see tähendab ja me hakame kõndima. Niivõrd lihtsa küsimuse lahendamiseks ei olegi vaja teada muud kui liikluskeelt. Kõndimiseks üle tee pole vaja üldse keelt. Me ei ju ei ütle iseendale, et fooris süttis roheline tuli, haka nüüd kõndima. Mõistmine ehk arusaamine on keeleülene. Märk ei peegelda reaalsust, vaid osutab sellele. Piiblis varjab Jumal Moosese eest oma nime, sest nime valdaja saab ju maagilises mõtlemises võimu nime omaja üle. Teine äärmus on siis "asi iseeneses". Milleks postuleerida sellist "asja"? Mis on reaalsus? Olemine on alati absoluutne, olematus aga alati suhteline. On olemas ka fiktiivseid reaalsusi(kunstid). Kas me oleme ajud purgis või liblikad, kes näevad und, et nad on inimesed? Sellised totaalsele tõele pretendeerivad teooriad ei ole falsifitseeritavad. Mõttekad küsimused kõiksuse kui terviku kohta eeldavad kõiksuseülest reaalsust, mis ennast ilmutab ja tänu sellele asjaolule ilmneb, et minu reaalsus pole veel kõiksus. Näiteks kui arvutimängu tegelane avastab oma maailmast siirded teisest reaalsusest, siis kõiksuse mõiste teiseneb tema jaoks.
§15: Martin Heidegger väidab, et filosoofia on metafüüsika. See mõtleb olevast tervikuna ja üritab leida üles olemise alust, mis võimaldab kõikidel olemasolevatel nähtustel olemas olla ja tänu millele(kellele?) üldse olemine sai alguse. Kuna kõik asjad ja nähtused on olemas, sest kõnelda ja mõelda saab üksnes sellest, mis on olemas, siis eksisteerib neid ühendav ja samas ka olemasolu võimaldav alus. Paljud metafüüsikud on otsinud seda alust ja jõudnud erinevate vastusteni. Kes räägib siis tõtt? Mitte keegi neist. Pelgalt spekulatsiooni abil reaalsusele lähemale ei jõua. Selleks on meil olemas eriteadused(eelkõige füüsika). Loomulikult on teadustel piirid ja olemise igavene saladus jääb kättesaamatuks. Mis on näiteks tumeaine? Keegi veel ei tea. See aga ei tähenda, et teadus areneb üksnes eilse päeva tõe ümberlükkamise kaudu; pigem toimub olemasolevate teooriate pidev täiendamine ja täpsustamine. Mineviku teadmised asetatakse laiemasse konteksti, milles määratakse nende kehtivusala. Inimkond(Lääne tsivilisatsioon) on ammu ületanud oma meelte piirid ja tunginud reaalsuse süvastruktuuridesse. Moodsa tehnika aluseks on teadus. Kuna tehnika töötab, siis on loll kahelda objetkiivsetes teadmistes. Lubage esitleda tõde olemise kui sellise kohta: olemine on alati absoluutne ja olematus on alati suhteline. Kui me räägime millestki, mida ei ole olemas, siis me mõtleme olematusest kindlas kontekstis. Näiteks Jõuluvana on olemas Rovaniemis, kuid mütoloogiline tegelane tegutseb fiktsionaalses tegelikkuses. Metafüüsikute unistus oli leida reaalsuse alus ja selle kaudu ületada olemise absurd, kuid universum pole loodud inimeste koduks. Samas pole see maailm meie jaoks võõras. "Vedelikkudes olen ma maitse"("Bhagavadgita" 7.8). Nii elus kui eluta loodus koosneb lõppkokkuvõttes samadest ainetest.
§16: Kas vaimuinimesed ei peaks põlgama raha? Raha põlgavad inimesed, kes ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata. Rohkem raha tähendab rohkem vabadust. Vaba inimene elab üksikus looduskaunis kohas. Maja lähedal peab olema veekogu, kus ujumas käia. Peale jooksmist hüpatakse vette ja jahutatakse ennast maha. Seejärel juuakse külma jooki ja visatakse pikali. Selline rutiin võimaldab rõõmu tunda pelgast olemasolemisest. Me oleme kehalised olendid. Me elame kaduvuse kuningriigis, seega ei maksa elupäevi raisata molutamise peale. Nagu mu vanaisa sageli ütles- kõik, mis sa teed, teed endale. Ühesõnaga, raja oma valdusesse näiteks tennise- ja korvpalliväljak. Talverõõme pakub suusarada. Tänapäeva Eesti vabariigis on palju võimalusi elu nautida, eriti kui sul on piisavalt raha. Veel võid korraldada Muusikanõukogu erisaateid ja vaimuinimeste jutusaateid. Kui õnn oleks üks lihtne asi, poleks see õnn, vaid narkomaania. Larry Niveni ulmeromaanis "Rõngasplaneedi ehitajad" on peategelasel teose alguses välja kujunenud "traadisõltuvus" ehk aju mõnukeskuse otsene stimuleerimine ilma negatiivsete tagajärgedeta. Vaba inimene peab põgenema igavuse eest; näiteks osta endale viimase peal mänguriarvuti. Aga mida arvate filosoofiatest, mis keelduvad uskumast maise õnne võimalikkusesse? Kuidas sündis budism? Printsi hoiti eemal inimelu viletsuse kogemusest. Niipea, kui ta sai teada tõe, andis ta kohe alla. Just nimelt kõige maise kaduvus muudabki mööduvad hetked hinnaliseks. Aga isegi kui me elaks oma noores kehas igavesti, ei muudaks see sisuliselt midagi. Klaas külma ja naturaalset õunamahla maitseks ikka sama hästi ja siis on meil aega põhjalikult tegeleda erinevate distsipliinide tundmaõppimisega ning samas me säilitame võime unustada. Näita mulle inimest, kes ei tahaks kontrollida oma elu! Clarke'i ulmeromaanis "Linn ja tähed" elavad Diaspari elanikud 1000 aastat; oma elu lõpul nad kustutavad mälestused, mida nad ei soovi kaasa võtta järgmisse ellu. 

§17: Kas liberalismi lõpp-punkt ehk surm ei seisne äkki ühiskondliku mõõtme eiramises ja keskendumises ülitäpsele moraalsete/poliitiliste hinnangute reguleerimisele. Vooglaid heidab sellele taotlusele ette utoopilisust, mille lõpptulemusena sünnib hoopis düstoopia(nagu juhtus kommunismiga). Sotsiaalse õigluse eest võitlevad meenutavad staliniste. Stalin olevat ju öelnud, et kuna kommunism on juba peaaegu võitnud, siis "rahvavaenlased" suures vihas asuvad ründama ja tuleb olla eriti valvas ning igasugune poliitiliselt ebakorrektne ütlus või nali peab olema sanktsioneeritud. Tänapäeva arenenud Lääne ühiskondades peaks olema inimõigustega peaaegu kõik korras, aga sellepärast need hirmsad "rassistid" ja "transfoobid" tõstavadki pead, sest nad ei suuda taluda utoopia võitu. Tõde on aga selles, et grupp äärmuslasi püüab ennast kehtestada peavooluna(normaalsusena). Kui meile on oluline üksnes atomiseeritud indiviidi kaitsmine igasuguse väikse solvangu eest seaduse jõuga, siis me kaotame silmist ühiskonna kui terviku. Ehk peaksime leppima sellega, et inimene on loodud kõverast puust ja tema moraalse palge liigne survestamine tekitab hoopis ebameeldivaid vastureaktsioone. Kui toimub reaalne ahistamine, siis alles võiks riik jõudu näidata. Kuna sotsiaalmeedia tekkimisega omandas netikiusamine uued mõõtmed, siis juriidika peab reaalsusele järele jõudma. Vihakõne seadus ei peaks ju inimesi kiusama, kes lihtsalt peavad homoseksuaalsust ebamoraalseks, kuid samas ei ründa reaalseid inimesi. Kuid need vene trollid peavad muidugi oma süstemaatilise tegevuse pärast nahutatud saama(Aro juhtum). Liberalism ei suuda meile pakkuda midagi muud peale negatiivse vabaduse, kuid mis värk on selle positiivse vabadusega(I. Berlin). Tõeliste konservatiivide kriitika vasakliberalismi aadressil sünnibki sellest, et liberalism püüab samuti pakkuda positiivset utoopiat- poliit-korrektset süsteemi, mis on loodud varjamaks neoliberalistliku kapitalismi koledat lõusta. Nüüd jõuamegi ideede ehk ideaalide juurde. Kas me oleme vabad kujundama oma elu vastavalt informeeritud valiku põhimõttele? Liberalism ei paku meile midagi sisulist. Kas inimese kujutamine kõigest amorfse materjalina väljaspool igasugust ajaloolist reaalsust suudab meid edasi paremasse tulevikku viia? Vaevalt küll. Julius Evola jutustas meile viienda seisuse võimuletõusust: "Aga kui on tegemist mässajatega, "kel pole lippu", kui mäss on eesmärk iseeneses ja muu vaid ettekääne, kui ta toob kaasa ohjeldamatuse, primitivismi, alistumise sellele, mis on algne madalamas tähenduses (seks, neegrijazz, joomine, spontaanne ja sageli kriminaalne vägivald, labasuse ja anarhia ülistamine), siis on võimalik põhjendatult siduda neid nähtusi teistega, mis omal tasandil annavad tunnistust alt üles, läbi kehtivas maailmakorras olevate ja üha nähtavamaks saavate lõhede tungivate kaosejõudude toimest. Teatavad, rohkem või vähem vaimselt vigased isikud, kel pole enam midagi kaotada, on sõna otseses mõttes nende jõudude meelevallas." Nüüd jõuame kontaktini Maaga. Spengler väidab, et õhtumaa on kristluse läbi seedinud ja arengut takistab administratiiv-bürokraatlik süsteem. Milline on uus religioon? See peab paratamatult olema globaalne. Sellleks on usk teadusesse. Inimkonna nägemine tervikuna, kes on sunnitud ellujäämiseks mõistma Maa kui planeedi olemust. Mis on eesmärk? Parem inimene. Me elame teaduse koiduajastul. Inimese geneetiline modifitseerimine ja tema tõeline ühendamine globaalse infosüsteemiga seisab alles ees. Kas te usute, et on olemas parem alternatiiv? Kas tõesti on praegusaja inimkonna probleem number üks mängimine mingite pseudoväärtustega ehk vahvate asesõnade väljamõtlemine erinevate "sugude" tähistamiseks? Ja konservatiivid on siis need, kes ütlevad, et vara veel ja ootame pisut. Probleem number üks on nagu alati- inimväärikus. Ja see ei seisne poliitkorrektsuse kummardamises. Et ei saabuks Hobbes'i loomuliku seisundit, siis peavad targad ja tugevad(USA+Euroopa Liit+ülejäänud demokraatlikud riigid) meid juhtima tulevikku, millest tasub unistada ja milles on võimalik väärikas elu. Kui saabuvad kliimasõjad ja kultuurisõjad, siis on ikka raske seda saavutada. Faustilik lõpmatu kasvu kummardamine tuleb asendada ökoloogilise mõtlemisega ja ühiskonnaelu tuleb ümber kujunda moel, mis võimaldab parimate kättesaadavate teadmiste rakendamist ühiskonna hüvanguks. Liberalism kui õigusriikluse vundament ei suuda kahjuks pakkuda meile positiivset programmi. Muuseas, need nn. Ungari ja Poola konservatiivid on tegelikult mafioosnikud, kes rikuvad ausa mängu põhimõtteid omade hüvanguks. Poliitilised parteid on üksnes kooslused, kes jagavad eelalrvelisi vahendeid järgides oma maailmavaatelisi prioriteete. Riigimehelikult käituvad need parteid, kes vihkavad populismi ja peavad silmas pikaajalisi eesmärke. Poliitikute ülesanne on luua jätkusuutlik keskkond, milles inimesed saavad tugevamaks ja targemaks tänu teaduste arengule ehk rohkem vabamaks ja on seega võimelised teostama mitmeid lahedaid projekte(ainus aus filosoofia peale "jumala surma" saab olla eksistentsialistlik). Konservatiivsuse mõte ei seisne vähemuste kiusamises, vaid evolutsioonilise arengujoone kujundamises. Mis kuradi mõte on näiteks takistada homodel abiellumast ja lapsendamast? EKRE on löök allapoole intellekti. Mis puutub Lääne-Euroopa väidetavasse moraalsesse üleolekusse, siis kahjuks pole sellest meile mingit kasu. Nemad ei viitsi meie eest valikuid teha, vaid maadlevad eelkõige oma siseprobleemidega. Saatan peitub detailides. Kas euroametnikud peaksid näiteks looma meile uue erakonnaseaduse või uue metsandue arengukava või planeerima neljarealisi maanteid? Ma usun, et kohalikud saavad sellega paremini hakkama. Samas võime me õppida teiste vigadest. Vabad ja haritud inimesed suudavad oma elu ise korraldada.