Muusikakriitika

Kare Kauks on ikka klass omaette. 

  Esimesel plaadil on sellised popproki lood, mis on läinud eestlaste hinge ja muutunud aegumatuks klassikaks.

  Múm - K/Half Noise On suur au, et Islandi haldjate kombo tuleb taas Eestisse (millalgi nullindate lõpul käisid nad Leigo Järvemuusika festivalil). Tollal olin neist pigem väsinud ja eemalehoidev põhjusel, et arvasin, et see muusika on juba eilne päev ning midagi uut ja erilist saabub kümnendatega. Kui midagi tuligi (hüpnagoogiline pop, witch house ), siis sama kiiresti see ka hääbus. Tõsi, eks nende muusika pärast kahte esimest albumit oli kaotanud ka indu - vähemalt nii näis tollal mulle -, aga peaks need asjad taas üle kuulama. Iseäranis meeldis nende teine stuudioalbum " Finally We Are No One " (2002, FatCat), millelt ka käesolev pärineb. Sellal kui Björki pompöössusest hakkasin väsima ning saareriigi sireen oli uute suundade otsinguil, kõlas Múm ideaalselt. 13.08 näeb neid Maarjamaa pinnal, ning isegi kui enamus lugusid pärineks nende eelmisel aastal ilmunud albumilt " History Of Silence ", on see elamus, kuna tegu oli tõesti tugeva taiesega. 

  GG on legend. Ta sai väga hästi aru tõsiasjast, et muusikas peaks olema kirge ja muusika peaks end vastuvaidlematu jõuga kehtestama ehk ta ei viitsinud produtseerida ebamäärast jama, mida topitakse tavaliste raadiojaamade eetrisse.