Yo La Tengo -- This Stupid World (2023)




Hobokenist pärit trio seitsmeteistkümnes stuudioalbum kõlab nagu...nende seitsmeteistkümnes stuudioalbum. Bänd, mis on palju salvestanud ning välja andnud, õpib eelnevast -- kuidas muusikat teha ning kuidas muusikat edasi teha. See on üks peatus nende muusikalisel rännakul. 9-loolise albumi aluseks on stuudiojämmid, mis hiljem lugudeks sätiti. Kitarrid on elektrist laetud, ent see ei ole klišeedest laetud nuudeldamine. Neil on ühelt poolt selleks vabadus, kuna tegu ei ole peavooluansambliga, kes peab seisusele kohaselt üldsuse nõudeid täitma, et mitte aujärjelt langeda; teisalt on ka YLT-l (teistsugune) prestiiž, et jama mitte tootes püsida kultusbändi positsioonil. Sealt on võimalik edasi langeda vaid unustusse. Ühelt poolt toores, distortion'ist vaevatud kidramäng, ent taamal lükkab seda edasi hoogne rütm. Aeg-ajalt on see rütm teutoonlikult motoorne. Autosõiduks näikse vägagi sobivat. Teisalt nende müralikust rokist lipsavad välja kõlalt muretud unenäod - kuigi sõnum, mida nad edastavad, on pessimistlik. Võib-olla ka see, et refräänis kõlab bänd sulnilt kokku, sillates ja ühendades eelnevaid ja järgnevaid eksperimentaalsemaid osi. Ning neile kohaselt pakuvad vahelduseks sulneid ballaade Georgia Hubley'i ning Ira Kaplan'iga peaosas (vastavalt "Aselestine" ning "Apology Letter"). Tegelikult - mis eksperimenteerimisest siin ikka väga jahuda - mu arust on tegu täiesti tavalise 21. sajandi rokkmuusikaga, millele on jamafilter peale pandud.

Kommentaarid

  1. Marko15. juuni 2025, kell 02:10

    Indie rock'iga on enamasti see probleem, et liiga palju inditsemist ja liiga vähe rokkimist. Teisest küljest ei peagi kõik muusikud rokkima. Olenemata žanrimääratlusest on muusika puhul kõige tähtsam sõnulseletamatu miski, mis muudab lood heaks. See album sobib inimestele, kes hindavad psühhedeelset muusikat. Minu jaoks ehk liiga shoegaze, aga mingi kvaliteet siin on.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkimi...
Lisateave

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

  Mille vastu siis mässatakse? Keskpärasuse ja argisuse vastu. Kuid selleks, et olla eriline, ei pea kompama elu ja surma piiri. Ei pea narkotsi panema ega alkohoolik olema(nagu Jim Morrison), ei pea hästi palju seksima. Juba bluusmuusikas peetakse naist kahtlaseks olendiks, kes ahvatleb meest. Milles on probleem? Vabas ühiskonnas võid sa keppida, keda tahad või üldse mitte keppida. Seks nõrgestab meest ja sellega ei maksa liialdada. Kepihimu ühendab meid primitiivsete organismidega ja selle pärast ei maksa küll uhke olla. Geniaalsed rokkstaarid olid suutelised võimast muusikat looma tänu oma karakterile ja mitte tänu sellele, et nad palju naisi nussisid või ennast täis jõid. Elu ajab tundlikud natuurid jooma; tõsi ta on, kuid parem on elada kui surra. Sheff: You disagree with Neil Young's lyric in Rust Never Sleeps : "It's better to burn out than to fade away..." Lennon: I hate it. It's better to fade away like an old soldier than to burn out. If he was talki...
Lisateave

CAN - Tago Mago (1971)

Kujutis
"Tago Mago" on oluline üllitis lääneilmas, mis tuleb väljastpoolt Anglo-Ameerika lombiümbrust. Vähemalt peetakse seda oluliseks, iseasi, kas see ka seda väärt on -- kas see näituseks ajahambale vastu on pidanud. Albumil on küll kaks suurepärast taiest -- "Aumgn" ning "Peking O", mis jätkuvalt on innovaatilised, žanriülesed ning emotsioone kütvad. Avangardmuusika parimas kastmes, milles käänakud viivad uutele teedele, uutesse dimensioonidesse. Ülejäänud lood seevastu on veidi tuletuslikud ja geneerilised. CAN püüab saada Briti ja USA puntidega samale lainele, justkui pääsemaks tõsiseltvõetavate klubisse. Paljuhaibitud "Hallelujah" on eriti tüütu ja käpardlik. Pikk funk, tühi plonk. "Bring Me Tea Or Coffee" eristub sellest ülejäänust ehk rohkemgi, kuivõrd tänava nurga pealt üleskorjatud jaapanlane Kenji "Damo" Suzuki suudab pingeseisundi vokaalis ja häälutustes ülendada millekski teisele poole viivaks. Järgmisel üllitisel ...
Lisateave