David Bowie & Trevor Jones "Labyrinth" (1986)



Pole kunagi olnud David Bowie fänn, pidades teda pigem ad hoc-popstaariks, kes suutis leida oma koha tänu popskeene muutuste möllule; kes häbitult laenas teistelt. Ikka ei saa aru näiteks albumi "Ledger" kõrgelt väärtustamisest. Täiesti keskpärane teos ju! Osalt tema nõrkade omaduste kiuste, osalt tänu kontseptuaalsele teemapüstitusele (tema kehastatav tegelaskuju on rohkem tõrjutud ja mujale suunatud-hajutatud) arvan, et see pea eimidagiütlev taies üllatuslikult ületab Bowie keskmist taset. Üllatav efekt on kogeda fantaasiamuusika elemente, mida on enam-vähem oskuslikult piiritletud New Age-elementidega. Žanrilise ja tantsulise poole pealt ei saa mööda hiilida Jacko "Thrilleri" mõjutustest.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Super Furry Animals "Rings Around the World"(2001)

Kujutis
Hea muusika annab ennast kergesti kätte. Kui sulle meeldib näiteks müramuusika, siis selle eelduseks on teadlik pingutus olla eriline; näiteks uurida süvenenult igagsuguseid obskuurseid artiste ja stiile. Mida põhjalikum sa oled, seda autentsem on sinu huvi ja valikud. Muusika, mis valitseb edetabelites, esindab sageli massiinimese keskpärast maitset. Probleem ongi selles, et kuidas vältida igavat sitta, ent samas leida muusikat, mille nautimine ei eelda eksperdi staatust. Minu eesmärk ongi tutvustada optimaalselt erilist muusikat. Super Furry Animals'i viies album on vist nende parim saavutus. Laulja Gruff Rhys on seda albumit nimetanud väga ambitsioonikaks projektiks. Album saavutas Briti tabelis kolmanda koha; kuna ükski teine SFA album pole seda saavutust ületanud ega korranud, siis võib ehk lugeda see projekt õnnestunuks. Esimene lugu sobib hästi sissejuhatuseks; umbes nagu Suede'i Dog Man Stari avalugu. Teine lugu pole ka veel suurem asi, aga albumi kontekstis käib kah.
Lisateave

Mercury Rev "Deserter's Songs" (1998)

Kujutis
Mercury Rev'i teos " Deserter's Songs " on 90ndate teise poole meistriteos, mis viib kuulaja hüpnotiseerivale muusikalisele teekonnale mööda lopsakat heli- ja emotsioonide kõnnumaad. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi ere näide; panoraamrokk, mis tollal mõjus tõelise ilmutusena. Vaba American Dream 'i hingusena, mis surus enamiku tollase Briti roki ja popi suurnimesid maalähedasteks kääbikuteks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule. Avalugu "Holes" ei ole mitte ainult albumi tipphetkeks, vaid kindlasti ka üks parimaid 90ndate sünnitisi -- unenäoline viirg, mis ühtlasi nii tõuseb kui käändub tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi ning kussutades psüühe unustusse. "Goddess on a Hiway" oma lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab samuti meeldivat meeltesegadust. Jonathan Donahue intiimne vokaal hõljub üle sinakate helisügavike; kunati psühhedeelsetesse sügavikesse laskudes, et põge
Lisateave

Rokk

Kujutis
               Mulle tundub see dionüüsiline mäss liiga loll. Miks peab täiega hullu panema? Totaalne rahuldus my ass - lööb paugu lahti ja mis siis; ongi kogu lugu või? Võimutahte teema tundub juba mõttekas, sest siin on paratamatu kontrolli saavutamine ja säilitamine. Mis on rokkmuusika üdi? Peab oskama olla cool!!! Pealiskaudne värk, kuid väline peegeldab sisemist. Filosoofid ei ole ideoloogiate orjad, vaid ise kujundavad oma maitse ja stiili. Rokkmuusika peaks ideaalis olema individualismi ülistus, järelikult poliitilised suunised ei ole eemärk iseeneses(konformistid muidugi võivad persse käia). Rokkmuusika peegeldab igatsust suurema võimu ehk suurema vabaduse järele. Kõige ideaalsem koht, kus kuulata näiteks AC/DC lugusid, on liikuva sportauto sees, kus masina rütm toetab roki rütmi ja kui sa annad gaasi ning möödud mõnest penskarist, siis tunnetad puhast võimu. AC/DC on teatud mõttes roki dead end , lõppjaam, kust edasi haigutab tühjus; hermeetiline monument roki olemusele. Ma
Lisateave