Led Zeppelin 1.
13.
jaanuar 1969 ilmus esimene neljast LZ superalbumist. Rokkmuusika juba
iseenesest pole mingi pisarakiskuja ehk sentimentaalne jama. Kuid on
üks oht- infantiilne tõsidus. Miks need lapsikud punkarid ei salli
rokihiiglasi? Sest nad ei oska olla lahedad. LZ muusika loob "seda
eripärast tõsist meeleolu"(Oscar Wilde), mis saadab tõelist
kunsti. See ei loe, kui sa lihtsalt karjud koleda või pateetilise
häälega põrgudeemonitest ja riietud tobedalt; kõik need
raskerokiklišeed on nii tüütud. LZ suudab olla originaalne ja
põnev(100% esimesel neljal albumil), nii coolrokis kui ka oma bluusi
ja folgi tõlgendustes. Ainult The Who suudab sama võimsalt luua oma
muusikas dramaatilist efekti, ilma milleta võib pillid kotti panna.
Esimene lugu algab Bonhami virutamisega. Kui lugu lõppeb, on selge,
kes on rokikuningad. Teine lugu on folgisugemetega rokkimine. Kolmas
ja seitsmes lugu avardavad bluusitunnetust. Neljas lugu raiub rauda.
Viies lugu on selline rahulikum ballaad. Kuues lugu on mõnus
folklugu(ei uimerdata). Seitsmes lugu ei halasta. Viimane lugu on
pikk, aga mitte igav.
Kommentaarid
Postita kommentaar