Sonic Youth "Daydream Nation" (1988)




Kui kerge on tänapäeval ära unustada, et kui oluline bänd oli Sonic Youth. Mitte seetõttu, et nad tutvustasid Nirvanat plaadimogul David Geffen'ile, vaid meeleheite surutisest tingitud muusika (kõlab kuradi klišeelikult!). Teisalt nende popmuusikaajalooline teadlikkus ning valikute tegemine müraroki-kunstiroki ning konventsionaalsema indiroki piiril pendeldades. Mingil hetkel 80ndate algul Thurston Moore'i ja Ree Ranaldo leivaisaks olnud (kitarri/müramuusika helilooja) Glenn Branca mõjude (rokk)vulgariseerimine ning teisalt punkenergiale uue kunstilise kanali loomine. Alati nende teadlikkus, oskused ja poos ei kajastunud veenvalt muusikas, ent 80ndate albumid avaldavad üldjoontes muljet. Siuke hoogne indipungilik udjamine, mis piserdab kõrbeliiva -- nende kodulinn Pirakas Ubin vääramatult mattumas luidetesse. "Total Trash" on meeliülendav rokenroll, mille lõpp -- tõsi -- esitab iseendale väljakutse. "The Sprawl" on nende (rahutu) unenäopopi versioon -- kriipiv, ragisev. Tüüne taevalaotus kaetud siin-seal tumedate rünkadega. Ei mingeid klahvpille ega torusid (v.a väänatud-piinatud "Providence" honky donk-klaveriga) -- ehk on see rokiintellektuaalide püüe anda kidradele tagasi nonde kõikuma löönud troon 80ndatel. Käesolev ja eelnev album "Sister" (1987) teevad seda.

Kommentaarid

  1. Väga nagu viriseda pole põhjust, samas suurt vaimustust ka see album ei põhjustanud- mõnus lõdva randme ja ülbe suhtumisega tehtud oopus; aga võib-olla liiga lõdva randmega.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

Super Furry Animals "Rings Around the World"(2001)

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"