Mercury Rev "Deserter's Songs" (1998)
Mercury Rev'i teos "Deserter's Songs" on 90ndate teise poole meistriteos, mis viib kuulaja hüpnotiseerivale muusikalisele teekonnale mööda lopsakat heli- ja emotsioonide kõnnumaad. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi ere näide; panoraamrokk, mis tollal mõjus tõelise ilmutusena. Vaba American Dream'i hingusena, mis surus enamiku tollase Briti roki ja popi suurnimesid maalähedasteks kääbikuteks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule. Avalugu "Holes" ei ole mitte ainult albumi tipphetkeks, vaid kindlasti ka üks parimaid 90ndate sünnitisi -- unenäoline viirg, mis ühtlasi nii tõuseb kui käändub tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi ning kussutades psüühe unustusse. "Goddess on a Hiway" oma lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab samuti meeldivat meeltesegadust. Jonathan Donahue intiimne vokaal hõljub üle sinakate helisügavike; kunati psühhedeelsetesse sügavikesse laskudes, et põgeneda kammerpopi, müraroki, kunstroki, unenäopopi ning Amerikaana laiekraanlaamadel. Lisakummituslikkust lisavad helikeelele Grasshopper'i manipuleeritud ostsillaatorid. Eraldi äramärkimist väärib "Delta Sun Bottleneck Stomp" -- mäslev inditantsukas, kasutades intros haussklaverit enne, kui obene aasale kappama lastakse. No sama hää ja hoogne kapjade klõbin-plagin, kui Happy Mondays'i "Step On"! Albumi (kvint)essentsi immitseb loost "Pick Up If You're There" -- justkui vahepala, ent väga sisendusjõuliselt komponeeritud Adam Snyder'i mängitud mellotronil.
Võtame avaloo "Holes". Selles loos puudub refrään. On väga vähe varieeruvust. See lugu nagu ei jõua kuhugi, puudub kulminatsioon. Ühesõnaga, dramaatilise efekti tähtsusest on mööda vaadatud. See väike meloodiajupp, mida lauldakse, ei mõju piisavalt kaasahaaravana. Kui vundament oleks paigas, siis igasugused puhkpillisoolod ja sündimängud oleksid nagu kirss tordil. "Goddess on a Highway" on nagu pisut särtsakam, kuid mõjub ikka liiga tavaliselt. Üldiselt jätab selline muusika kuidagi laisa mulje. "Delta Sun Bottleneck Stomp" ei ole nüüd nii hoogne, pigem ühe koha peal tammumine.
VastaKustutaNende vundamendi laotamise loogika on teistsuguse mõtlemise ja elukogemuse tulem.
VastaKustutaLoos "Holes" ei ole tegelikult kulminatsioonist mööda vaadatud -- selleks on algav saksofonisoolo (4.13).
Refrääni ei ole ju tarvis, kui lugu kasvab kogu ulatuses. Refrään on kõigest ankur, mis aitab popi usutavusele kaasa (kuivõrd nõnda on juba pikka aega tehtud). Usutavust on sageli vaja vaid tühisuse varjamiseks.