The Boo Radleys "Giant Steps" (1993)

90ndate (algus)aeg ei olnud väljakutse mitte ainult poliitikas-valitsemisvormides ja majanduses (ennekõike Ida-Euroopas), vaid ka kultuuris (sh muusikas). Oldi siirdeprotsessis, sünteetilisest 80ndate popmuusikast püüti sammuke kõrvale astuda; indimuusikas arvati The Smiths'i kehastavat vastujõudu süntpopile 80ndatel, kuigi oma viimasel albumil "Strangeways Here We Come" loovutasid nad näpuotsa elektroonikale ja süntesaatoritele (mis tegelikult algas juba albumiga "The Queen Is Dead", kui Marr sai endale sämplersünteka -- hiljem kasutasid samasugust riista MBV mehed -- sümboolne, kas pole?). (Post)punkaritest plaadipomod käskisid ühel alustanud ansamblil (Seymour) vahetada oma nime, kes hakkasid kameeleonitena neelama poppe helisid, et sellest ise hiljem midagi originaalsemat sünteesida. Punkarid on alati hästi orienteerunud turukonjunktuuris, kas pole? Androgüünne Suede tõusis esile suht lihtsa laulukirjutamismudeliga -- moodne, elegantne ja sirgjooneline Bowie-vuhin. The Boo Radleys'e tüüpide kohta saab õnneks väita lisaks segastele ja väljakutsuvatele aegadele, et nad ei ole (õnneks) kunagi normaalsed olnud. Ühelt poolt pealtnäha rõõmsad meloodiad ja hingepugevad laulukesed -- kusagilt Inglise maapaigust pärineva lootuse ja traditsiooniga (on kuulda 60ndate folki ja pastoraalset peapööritust) --, ent teisalt võimendatakse ja muudetakse pilti segasemaks (ülevõlli) kidramüra, puhkpillide, psühhedeelsete klahvpillide lisamisega. Äkilised üleminekud ja pöörded, sageli ühes ja samas loos. Kinksilik ülesehitusloogika, ent kohati ka tämbriline sugulus. Ning õige postpunk- ja keskmisest otsivam indi(rokk)ansambel annab kindlasti millalgi näpu dub- ja reggae-mussile. Mõtleme bändi tuntuimale loole "Lazarus". Ent asjad olid vähemalt sama segased kitsalt kingapõrnitsemismuusika vallas, kuhu ka The Boo Radleys kuulus. Siirdumised (Brit)poppi (Lush) ning postrokki, elektroonikasse ja tantsumuusikasse (Seefeel, Stereolab, Moonshake, Chapterhouse'i teine album, Slowdive'i "5 EP" ja "Pygmalion"). Selles kontekstis on väga huvitav lugu "Rodneyking", mis oma tantsulisuses on ilmselt mõjutatud MBV tantsuliseimast loost "Soon", kuid osutab pealetükkivate ja kilavate saundidega omakorda suunale, mida Kevin Shields & Co. esitlesid paarkümmend aastat hiljem kauaoodatud tagasitulekualbumil. Huvitav lõiguke Briti ja maailma indimuusika ajaloos. Mis veel selle albumi puhul sümpatiseerib on tõik, et ei muututa labasteks ideevaeseteks udjajateks (nn power pop) -- selleks on nad piisavalt segased ja nutikad. Pealkirjaga osutatakse adekvaatselt John Coltrane'ile -- see ongi eksperimenteeriv poprokkalbum tehtud pigem intuitiivse jätsumehe suhtumisega. Eelosutatud nimemuutjatest Blur ei suutnudki nii sidusat ja hingavat eksperimentaalpopalbumit kokku saada.