Mercury Rev "Deserter's Songs"(1998)


Omamoodi huvitav, aga lood ei ole eriti tugevad ja meeldejäävad. Nii lihtne see ongi. Inimene alustab oma muusikamaitse teadlikku kujundamist siis, kui ta valib omale absoluutsed lemmikud, kellest saab otsekui maja vundament. Hilisemad lisandused ei tohi minna sellega vastuollu ja peavad pakkuma lisaväärtust. Mulle tundub sellel albumil olev chamber pop või americana liiga nadi täisverelise rokkmuusika kõrval. Samas pole lood ka eriti meloodilised.

Kommentaarid

  1. Borealiscape15. aprill 2024, kell 11:41

    Väljend "täisvereline rokkmuusika" kõlab hirmutavalt; ent ka inspireerivat, et mässu tõsta. See väljend on rokkmuusika ideaaliga vastuolus, kuivõrd rokki peaks transgressiivsus, mitte dogmaatilisus sisse olema istutatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Marko16. aprill 2024, kell 06:25

      Transgressiivsus on mõtlemapanev sõna. Rokkmuusika algusaegade kontserdid olid ju tõesti mässumeelsuse autentsed väljendused. Aga mis on fundamentaalne? Rokkmuusika olemus on ikkagi sisemise vabaduse pühitsemine(studeeri kriitikapala nimega "Rokk"). Küsimus pole uudses või konservatiivses helikeeles, vaid kui hästi on seda vabadust muusikas väljendatud.

      Kustuta
  2. Borealiscape16. aprill 2024, kell 08:30

    Fundamentaalne on ikka mäss, vähemalt kinnisidee (midagi uut luua). Pigem viimasest johtuv pinge ja eneseteostamise vajadus ajab inimesi jooma-looma, mitte peadpööritav kerglane(?) tunne (vahel võib ka sealt midagi tulla). Viimasest sünnib reeglina midagi pealiskaudset ja tähelepandamatut.
    Küsimus ei ole kontsertides -- plaadid olid sündmus. Plaatidesse valati pinge, iha ja viha. Need on testamendiks tulevastele põlvedele. Lihtsalt küsimus on, milliste ansamblite albumeid lugeda kestvateks sündmusteks. Mercury Rev`i tüüpidel loodetavasti oli ükstaspuha väejooksikute plaati tehes, missugune see "rokimaja" välja nägema pidi. Kindlasti mitte autoriteetide lausutu ja tehtu pinnal. Võib-olla nad oma muusikat üleüldse ei klassifitseerigi rokiks. Miks peakski? Või kui klassifitseerivad, siis teevad seda teiste veendumuste alusel. Ma ütleksin nii mõne suurnime (nt Led Zeppelin, Justin Timberlake) kohta nii -- nad on usutavad, ent ma ei usu neisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Marko19. aprill 2024, kell 10:35

      Okei , ma olen niipalju nõus, et igal huvitaval artistil peab olema oma stiil, oma nägu. Aga küsimus pole tehnoloogilistes uuendustes, vaid tervikpildis, mille artist oma muusikaga loob. Ega Bryan Adams pole mingi novaator, aga tema stiili(tema hääle) tunneb kiiresti ära. Autoriteete pole tõesti mõtet kummardada, vaid tuleb ajada oma rida. Selles on sul õigus, et sildid on üksnes abivahendid.

      Kustuta
  3. Borealiscape20. aprill 2024, kell 06:45

    Ei mõelnudki tehnoloogilisi uuendusi. Samas tehnoloogia reeglina võimaldab artisti eripärasusele kaasa. Rohkemate artistide eripärale. Sellest mööda vaadata ei saa.

    VastaKustuta
  4. Borealiscape20. aprill 2024, kell 07:16

    Bryan Adams'i muusika iseloomustamiseks kõlbabki termin "poprokk". Populaarrokk. Või levirokk. Sellega on kõik hästi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Super Furry Animals "Rings Around the World"(2001)

Kujutis
Hea muusika annab ennast kergesti kätte. Kui sulle meeldib näiteks müramuusika, siis selle eelduseks on teadlik pingutus olla eriline; näiteks uurida süvenenult igagsuguseid obskuurseid artiste ja stiile. Mida põhjalikum sa oled, seda autentsem on sinu huvi ja valikud. Muusika, mis valitseb edetabelites, esindab sageli massiinimese keskpärast maitset. Probleem ongi selles, et kuidas vältida igavat sitta, ent samas leida muusikat, mille nautimine ei eelda eksperdi staatust. Minu eesmärk ongi tutvustada optimaalselt erilist muusikat. Super Furry Animals'i viies album on vist nende parim saavutus. Laulja Gruff Rhys on seda albumit nimetanud väga ambitsioonikaks projektiks. Album saavutas Briti tabelis kolmanda koha; kuna ükski teine SFA album pole seda saavutust ületanud ega korranud, siis võib ehk lugeda see projekt õnnestunuks. Esimene lugu sobib hästi sissejuhatuseks; umbes nagu Suede'i Dog Man Stari avalugu. Teine lugu pole ka veel suurem asi, aga albumi kontekstis käib kah.
Lisateave

Mercury Rev "Deserter's Songs" (1998)

Kujutis
Mercury Rev'i teos " Deserter's Songs " on 90ndate teise poole meistriteos, mis viib kuulaja hüpnotiseerivale muusikalisele teekonnale mööda lopsakat heli- ja emotsioonide kõnnumaad. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi ere näide; panoraamrokk, mis tollal mõjus tõelise ilmutusena. Vaba American Dream 'i hingusena, mis surus enamiku tollase Briti roki ja popi suurnimesid maalähedasteks kääbikuteks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule. Avalugu "Holes" ei ole mitte ainult albumi tipphetkeks, vaid kindlasti ka üks parimaid 90ndate sünnitisi -- unenäoline viirg, mis ühtlasi nii tõuseb kui käändub tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi ning kussutades psüühe unustusse. "Goddess on a Hiway" oma lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab samuti meeldivat meeltesegadust. Jonathan Donahue intiimne vokaal hõljub üle sinakate helisügavike; kunati psühhedeelsetesse sügavikesse laskudes, et põge
Lisateave

Rokk

Kujutis
               Mulle tundub see dionüüsiline mäss liiga loll. Miks peab täiega hullu panema? Totaalne rahuldus my ass - lööb paugu lahti ja mis siis; ongi kogu lugu või? Võimutahte teema tundub juba mõttekas, sest siin on paratamatu kontrolli saavutamine ja säilitamine. Mis on rokkmuusika üdi? Peab oskama olla cool!!! Pealiskaudne värk, kuid väline peegeldab sisemist. Filosoofid ei ole ideoloogiate orjad, vaid ise kujundavad oma maitse ja stiili. Rokkmuusika peaks ideaalis olema individualismi ülistus, järelikult poliitilised suunised ei ole eemärk iseeneses(konformistid muidugi võivad persse käia). Rokkmuusika peegeldab igatsust suurema võimu ehk suurema vabaduse järele. Kõige ideaalsem koht, kus kuulata näiteks AC/DC lugusid, on liikuva sportauto sees, kus masina rütm toetab roki rütmi ja kui sa annad gaasi ning möödud mõnest penskarist, siis tunnetad puhast võimu. AC/DC on teatud mõttes roki dead end , lõppjaam, kust edasi haigutab tühjus; hermeetiline monument roki olemusele. Ma
Lisateave