Super Furry Animals "Rings Around The World" (2001)

Super Furry Animals on huvitav ansambel- nad on pärit Wales'ist elik piirkonnast Britannias, mis on keldi rahva kõmride kodumaa. Briti ajakirjandus nägi neid ette Oasis'e edasiarendusena (vastumürgina?); esimese albumi kvaliteet ei vastanud päris neile ootustele tagantjärele vaadates. Tuleb ka arvestada tõika, et Creation Records oli juhtiv indiplaadifirma tollal, mille hingekirja mõlemad artistid kuulusid. Teisalt Blur kindlasti katsetas ja otsis sama palju, kõlades seejuures terviklikumalt ning lõppkokkuvõttes veenvamalt 90ndatel. Space'i albumit "Tin Planet" ning The Fall'i tegemisi mainimata. Tegelikkuses ka SFA väikevennad nimega Gorky's Zygotic Mynci kõlasid vahetumalt, metsikumalt ning veenvamalt. SFA püüdis habrast laulukirjutamisoskust hüvitada laiema heli- ja stiilispektri kasutamisega; häda oli vaid selles, et pärast esialgse õhina vaibumist ei jäänud järele eriti midagi. Õieti juhtuma hakkas nende 99. aasta albumil "Guerilla", pakkudes isikupära ja küpsust. "Rings Around The World" jätkab eelkäija sisse tallatud rada; lisades ka mõningaid uusi elemente, pakkudes nii kärisevat rokki kui kõiksugu ristandeid; efektiivselt ja taktitundeliselt kasutades elektroonikat, liikudes elektro, tehno ning sämpledeelia trajektooridel. Mainimata ei saa jätta ka folkmuusikat, millesse panustas kõmri vokaalinstrumentaalne rühmitus oskuslikult aasta varem ilmunud albumil "MWNG". Ses mõttes võib neid nimetada progressiivansambliks, kuivõrd progressiivsus antud kontekstis tähendab teatud ideedega edasiminekut, mitte eelolnud asjade ja mineviku maneerlikkuse kordamist(huvitav paralleel- Ameerikas The Flaming Lips liikus sarnast trajektoori mööda, muutudes üha ekstsentrilisemaks ning huvitavamaks). Psühhedeelne rokktank koliseb müriseb-efektiivselt, lastes aeg-ajalt esile tulla ka elektro- ja tehnohaubitsatel. Kuigi sõber Marko oma arvustuses nimetas "[A] Touch Sensitive"'i vahepalaks, siis siinkirjutaja arvab, et tegu on keskse kompositsiooniga; sämplides maestrot Ennio Morricone't ennast, mille saatel lugu kasvab, lõgistab rütmidega ning jõuab apoteoosini. Keskne vahepala(tõepoolest), mis annab värskendava tõuke teise poolega jätkamiseks. "Juxtaposed With U" on nullindate (indi)klassika, mis on kaasaegse vaibiga vürtsitatud tagasipöördumine 70ndate laiaekraani orkestridisko ja Philadelphia soul'i manu. Vokoodri kasutamine on irooniline märkus kunatisele muusikalisele tölplusele- tabav märkus eluterve huumoriga. "No Sympathy" on elliptilise kaldega hingestatud folk(vokaalseaded-harmooniad on hunnitud), mis iseenda raskuse all murdub koletuslikuks folktroonikaks. Ehk on see ka torge Neil Young'i 80ndate alguse loomingu suundumuse pihta, kui folgilegend otsis(kobal viisil) elektroonika kasutamisest väljapääsu. "Presidential Suite" tuletab meelde kammaijaad Bill'i ja Monica'ga 90ndatest, vihjates juhtumi absurdsele ülepingutamisele, Ühendriikides vohavale võltsmoraalile ning silmakirjalik-kusele. Väärt teos, tõsi, millesse suhtumise väärtus sõltub siinkirjutaja hingeseisundist; ses suhtes "Guerilla" on stabiilsem taies.