Stereolab "Chemical Chords" (2008)

Üheksakümnendate ja nullindate kõige olulisem (avangard)popansambel -- näide sellest, kuhu ja kuidas popmuusika kompromissituses võiks püüelda -- näitas eelviimasel albumil väge: õitsvad orkestreeringud (High Llamas'e Sean O'Hagan'i seades), hoogsad laulud täidetud kaunite meloodiate ja ülendavate harmooniatega. Tim Gane'i ja Laetitia Sadier'i juhitud punt naasis lihtsama laulukirjutamise vormeli manu nagu seda olid juba varem teinud paljud London'i ansamblist inspireeritud bändid (nt Eestis Dallas ning Tartu Popi ja Roki Instituut). Teisalt võib utreeritult väita, et Stereolab on alati üht ja sama lugu käianud. Tõepoolest -- utreeritult, kuna konkreetsete lugude piires toimub palju arenguid ja muutusi; ent meeleolu on see, mis võimutseb. Ent tuju tõstev impulss võib kerkida struktuursest peenetundelisusest ning keerukuse ja kerge(meelsuse) komplitseeritud tasakaalust. Nende muusikas on nii kergemeelsust kui sügavust -- sageli üks järgneb teisele või suisa ilmnevad kohakuti ja fraktaalidena. Kui asi läheks nimetet suhtes natukenegi kreeni, siis stereolääbilike helieelduste man väljenduks tulemus maitsetu ja banaalsena. Aga see üllitis on tõeline melomaanide maiuspala. Headuse tõestuseks on ka albumi pikkus -- kuueteistkümnest loost koosnev album ei väsita ega kurna, mis annab tunnistust helikeele keerukusest ja elutervest dünaamikast. Ideaalpopsaaga jätkus, kuna (hullud) heliteadlased teadsid täpselt, mida nad teevad.