Gastr del Sol -- Camoufleur (1998)

 

Tuulise Linna Chicago punt on oluline seetõttu, et sellest on läbi käinud kolm olulist USA eksperimentaal(rokk)muusika käilakuju -- David Grubbs, Jim O'Rourke ning John McEntire. McEntire oli üks asutajaliikmetest, ent lahkus, et hakata edendama Tortoise'i ning The Sea And Cake'i. David Grubbs - ainus püsiliige - kutsuski asemele esimesena nimetatu, et luua muusikat 90ndate lõpuni. Käesolev 7-looline taies oligi aktiivse viieaastase loomeperioodi viimane pääsulind, pakkudes ilusaid hetki nii analüütilises heliloomes kui manades esile hinge tungivaid tundmusi. Siin on psühhedeelset kammerpoppi - midagi seesugust, kus kohtuvad esimese kahe albumi Soft Machine ning Penguin Cafe Orchestra. Tõepoolest, siin on esindatud ohtralt puhkpille, unistustest ja melanhooliast läbiimbunud lõõritamist, mesilindude lendamise sumedust meenutavaid oreleid ning püstloodis langevaid klaveriakorde. Teisalt on siin ka kummastavat raginat-krõbinat (mille eest ilmselt hoolitseb legendaarne elektronmuusik Markus Popp), justkui masin hakkaks otsi andma. Ei, need on valehäired; need on sissejuhatavad signaalid põhimõttel, et vigaseid helisid ja pingekõikumisi võib küll patta panna; sõklaid ei pea eraldama teradest, kui see tekitab dünaamikat emotiivses plaanis ning laeb esteetiliselt. Kohati puhkpillid ise on väga teravalt kriipivad, toetades arusaama, et rokkmuusika ei pea olema kitarride piinamine ning elektriga liialdamine. Koloniseerimata piirialad ja puhvertsoonid võimaldavad luua selgemat arusaama seostest, neid võimendada, vajadusel minna tagasi ning rakendada tõhusamal moel. Loos "Bauchredner" minnakse primitiivse Ameerika kidra manu, plõnnides keelpilli monotoonselt, kuni Hypnos tõstab pead, grimassitades John Fahey'ina. "Black Horse" esiotsa on peaaegu umpa-umpa, mis aegamööda areneb milleski keerulisemaks. Kokkuvõtvalt imponeerib teoses tasakaal reeglina raskemeelseks peetava eksperimentaalsuse ning muretu meeleolumuusika vahel.