Gastr del Sol -- Camoufleur (1998)

 

Tuulise Linna Chicago punt on oluline seetõttu, et sellest on läbi käinud kolm olulist USA eksperimentaal(rokk)muusika käilakuju -- David Grubbs, Jim O'Rourke ning John McEntire. McEntire oli üks asutajaliikmetest, ent lahkus, et hakata edendama Tortoise'i ning The Sea And Cake'i. David Grubbs - ainus püsiliige - kutsuski asemele esimesena nimetatu, et luua muusikat 90ndate lõpuni. Käesolev 7-looline taies oligi aktiivse viieaastase loomeperioodi viimane pääsulind, pakkudes ilusaid hetki nii analüütilises heliloomes kui manades esile hinge tungivaid tundmusi. Siin on psühhedeelset kammerpoppi - midagi seesugust, kus kohtuvad esimese kahe albumi Soft Machine ning Penguin Cafe Orchestra. Tõepoolest, siin on esindatud ohtralt puhkpille, unistustest ja melanhooliast läbiimbunud lõõritamist, mesilindude lendamise sumedust meenutavaid oreleid ning püstloodis langevaid klaveriakorde. Teisalt on siin ka kummastavat raginat-krõbinat (mille eest ilmselt hoolitseb legendaarne elektronmuusik Markus Popp), justkui masin hakkaks otsi andma. Ei, need on valehäired; need on sissejuhatavad signaalid põhimõttel, et vigaseid helisid ja pingekõikumisi võib küll patta panna; sõklaid ei pea eraldama teradest, kui see tekitab dünaamikat emotiivses plaanis ning laeb esteetiliselt. Kohati puhkpillid ise on väga teravalt kriipivad, toetades arusaama, et rokkmuusika ei pea olema kitarride piinamine ning elektriga liialdamine. Koloniseerimata piirialad ja puutumatud puhvertsoonid võimaldavad luua selgemat arusaama seostest, neid võimendada, vajadusel minna tagasi ning rakendada tõhusamal moel. Loos "Bauchredner" minnakse primitiivse Ameerika kidra manu, plõnnides keelpilli monotoonselt, kuni Hypnos tõstab pead, grimassitades John Fahey'ina. "Black Horse" esiotsa on peaaegu umpa-umpa, mis aegamööda areneb millekski keerukamaks. Kokkuvõtvalt imponeerib teoses tasakaal reeglina raskemeelseks peetava eksperimentaalsuse ning muretu meeleolumuusika vahel. Muretut tahku siin tuleks mõista tinglikuna -- teistsugustes, lihtsustatud kontekstides räägiksin sellest kui pretensioonikast popmuusikast. 

Kommentaarid

  1. Marko25. oktoober 2025, kell 01:31

    Mulle just meeldiks, kui välja lastaks ainult hea kraam ja kesine kraam jääks sahtlisse. Muusika ei peaks olema kannatlikkuse treening, vaid kohe lajatama. Sellel albumil psühhedeelset värki leidub, kuid asi on liiga laialivalguv ja toores. Kuula, mida Grünberg(psühhedeelia meister) on loonud! Tüür on ka midagi sellist rääkinud, et meloodiline koht paitab eriti hästi kõrva, kui talle eelneb mingi tramburai. Bollocks, ütlen ma selle peale. Popmuusika peab kohe kaasa haarama. Apelsini lugu on üks õige eesti mehe lugu ja meie oleme maarahvas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave