Sotsiaalne moraal

 



Sisukord:

§1: Sissejuhatus

§2: Mooses

§3: Kriitika

§4: Rousseau

§5: Kriitika

§6: Kierkegaard

§7: Kriitika

§8: Unamuno

§9: Kriitika

§10: Levinas

§11: Kriitika

§12: Lõppsõna







§1: Sotsiaalne moraal on individuaalse moraali üks ja ainus alaliik. Sest ainult indiviid saab omada moraalitunnetust, selle all mõtlen ma võimet jagada valikud heaks ja halvaks, õiglaseks ja ebaõiglaseks. Sõnad ‘valik’ ja ‘võime’ on omased ainult eneseteadlikule olendile ehk moraalsele subjektile. Siinkohal pole oluline hakata piiri tõmbama vastutusvõimeliste ja vastutusvõimetute indiviidide vahel, fakt on, et see piir on olemas. Täpse sotsiaalse moraali skeemi esitan ma viiendas paragrahvis. 

Sotsiaalne moraal määratleb õigluse ja ühiskondliku heaolu. Õiglus tuleneb ühiskondlikust heaolust, sest see on ainus mõistlik standard, lähtealus õiglaste seaduste loomisel. Seaduste all mõtlen ma igasuguseid ühiskondliku elu reguleerivaid(vähemalt ideaalis) norme. Ühiskondlik heaolu ei ole moraali mõiste, õiglus on.

Nagu Aristoteles juba väitis: “inimene on loomult polis’lik elusolend”. Nii me peame paratamatult kui moraalsed subjektid endale teadvustama ja valima sobivad moraaliseadused ühiskondlikes suhetes mitmel tasandil. Need tasandid on järgmised- pere- ja sugukond; töö, kool või muu organisatsioon või seisus; rahvus; kodakondsus, riigiasutused ja riigiseadused(meil peab olema isiklik moraal, mille alusel hinnata seadusi õiglasteks või mitte); inimkond tervikuna(siia alla kuuluvad suhted “võõrastega”, nendega kes, ei ole samast rahvusest ja/või ei ela samas riigis ja/või ei kuulu samasse usku või organisatsiooni, järelikult “võõrusel” on erinevad astmed) ja lõpuks Jumal.

Ma uurin erinevaid allikaid ja püüan välja tuua nende moraalireeglid iga tasandi, millega vastav teos tegeleb, kohta ning seaduste lähtealuse ehk autoriteedi. Ma kavatsen kasutada viit allikteost: “Toora”, J.-J. Rousseau “Ühiskondlikust lepingust”, J. Sloki “Kierkegaardi maailm”, M. de Unamuno teose “Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest” peatükk “Küsimuse praktiline külg” ja E. Levinase artikkel “Eetika ja vaim”.



§2: Toora moraali ainsaks lähtealuseks ja autoriteediks on Jumal. Jumala ja Iisraeli rahva vahel kehtib leping, mille Jehoova sõlmis Aabrahamiga: “Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja sind saab üpris paljuks!” Ja ma annan sinule ja su soole maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!”(1. Mo. 17:1,2,8). Igasugune moraalne valik on suhe tegija ja Jumala vahel.

Nüüd lühidalt käsuõpetuse tuum, kümme käsku: 1. “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” 2. Sa ei tohi teha enesele mingit kuju ega seda kummardada. 3. Sa ei tohi Jehoova nime asjata suhu võtta. 4. Sa pead pühitsema hingamispäeva. 5. Sa pead austama oma isa ja ema. 6. “Sa ei tohi tappa!” 7. “Sa ei tohi abielu rikkuda!” 8. “Sa ei tohi varastada!” 9. “Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!”. 10. Sa ei tohi himustada oma ligimese naist ega vara.

Aga miks järgida käsuõpetust. Vastus on lihtne: “,et sinul ja su lastel pärast sind võiks olla hea põli ja et sa võiksid pikendada oma päevi sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, annab sulle igaveseks!”(5. Mo. 4:40). “Nagu rahvad, kelled Jehoova teie eest hävitab, nõnda hävite ka teie, kui te ei võta kuulda Jehoova, oma Jumala häält!”(5. Mo. 8:20).

Enamus käskudest, seadlustest ja kohtuseadustest on eitavas vormis, tähendab on olemas kolme liiki valikud- eetiliselt negatiivsed, neutraalsed või positiivsed.

Põhiline karistus on surmanuhtlus: “Aga hing, kes teeb midagi[pattu] meelega, olgu pärismaalane või võõras, pilkab Jehoovat; see hing hävitatagu oma rahva seast,”(4. Mo. 15:30). Kogemata ja koguduse teadmata patustamise lepituseks peab terve kogudus tooma lepitusohvri. Isikuvastaste kuritegude puhul kehtib: “hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu!”(5. Mo. 19:21)

Enamus käsuõpetusest toimib rahvuse ja inimkonna tasandil, ainult riigitasand peaaegu puudub, sest Iisraeli lastel polnud siis veel oma riiki.

Kõigepealt siis perekonnatasand. 5. ja 7. käsk kuuluvad siia. Mõningad näited: “Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast; igaüks surmatagu oma patu pärast!”(5. Mo. 24:16). Isal ei ole õigust mitte anda oma esmasündinud vagale pojale kahte osa kõigest, mis tal on. Kui poegi pole, siis minu pärisosa tütardele, kes peavad abielluma oma suguvõsa meestega, et pärisosa ei läheks ühest suguharust teise. Sõnakuulmatu poeg visatagu linna väravas kividega surnuks. “Ükski teist ärgu liginegu mitte ühelegi oma lähemale veresugulasele tema häbet paljastama!”(3. Mo. 18:6). Kui vennal pole poega ja ta sureb, siis peab vend abielluma lesega.

Ma ei leidnud käsuõpetuses midagi naisi diskrimineerivat, üks õigus kehtib kõigi jaoks. Me peame meeles pidama, et tolleaegse patriarhaalse ühiskonna elutingimused olid teistsugused kui tänapäeva tehnikaajastul. Patriarhaalsus väljendub selles, et naise allumist isale neitsipõlves ja pärast mehele, on niivõrd enesestmõistetav, et seda pole vaja mainidagi. Ainus koht Vanas Testamendis, kus on seda selgesõnaliselt öeldud, on Ester 1:22. Näited naise olukorrast: Kui mees ei usu oma naise neitsilikkusesse ja ta eksib, siis peab ta naise isale andma sada hõbeseeklit ja olema abielus temaga kogu eluaja. Vägistatud tütarlaps on süüta, sest kuigi ta hüüdis appi, ei olnud väljal ühtegi päästjat. Tütarlast magatanud mees peab isale maksma sada hõbeseeklit ja abielluma temaga. Kuid kui isa ei ole nõus oma tütart talle andma, siis ta maksku isale mõrsjahind neitsi eest. Ainult mehel on õigus lahutada ja ta ei tohi temaga uuesti abielluda, kui naine on vahepeal teise mehega abielus olnud. Sõjavangist naisel on õigus nutta oma ema ja isa üks kuu taga, siis saab temaga abielluda. “Aga kui ta sulle enam ei meeldi, siis lase teda minna, kuhu ta tahab; aga sa ei tohi teda raha eest müüa ega orjastada, sest sa oled teda häbistanud”(5. Mo. 21:14). Nagu näha, oli vooruslik naine majanduslikult kindlustatud ja omas teatud õigusi.

Järgmisel tasandil tulevad uurimise alla Leevi pojad leviidid kui preestriseisus. Nende jaoks kehtisid veelgi rangemad seadused ja nende suhtes eriseadused. Leviitide ülesanne Jehoova koguduses oli ohverdamine, mis on Tooras väga täpselt reglementeeritud, ja kogudusetelgi eest hoolitsemine. Leviitidel ärgu olgu pärisosa vendade keskel, nad elavad ohvriandidest, iga kolmanda aasta kümnisest, uudseviljast, -õlist, -viinast, -villast ja esmasündinute lunahinnast. Siiski on määratud leviitidele linnad ja karjamaad elamiseks. Preestritel on keelatud juua alkoholi. Preester tohib abielluda ainult oma suguseltsi neitsiga. Preestrid nagu ohvriannidki peavad olema veatud.

Riigitasandi kohta käib üks kirjakoht. Kui Iisraeli rahvas tahab tõsta endale kuningat, nagu ümberkaudseil rahvail, siis Jehoova valib neile kuninga.

Üldjoontes on mosaism üldinimlik õpetus ehk see toimib inimkonna tasandil. Enamikes käskudes pole tehtud vahet oma ja võõra vahel. “Sama seadus ja sama õigus olgu teil ja võõral, kes elab teie juures!”(4. Mo. 15:16).

Siiski on kirjakohti, mis räägivad vastupidist. “Võõrale sa võid laenata kasu peale, aga oma vennale sa ei tohi laenata kasu peale,”(5. Mo. 23:21). “Ühtki kärvanud looma ärge sööge! Võõrale, kes on su väravais, võid sa seda anda söömiseks, või müü see võõrale, sest sina oled Jehoovale, oma Jumalale pühitsetud rahvas!”(5. Mo. 14:21). Üpris ebameeldiv kirjakoht. “, et ta[Jumal] tõstaks sind kõrgemale kõigist rahvaist kelled ta on loonud, kiituseks, kuulsuseks ja iluks, ja et sa oleksid pühaks rahvaks Jehoovale,”(5. Mo. 26:19). “Aga nende rahvaste linnades, kelled Jehoova, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtki hingelist,”(5. Mo. 20:16).

Kõige sümpaatsem kirjakoht minu jaoks: “Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt maha kukub.”(5. Mo. 22:8).

Tuleb tähele panna, et kuigi õpetus sisu on enamuses üldinimlik, oli see mõeldud siiski ainult Iisraeli rahvale ja võõrastele, kes elasid nende keskel või kellega neil oli kokkupuuteid. Näiteks ammonlased ja moabiidid ei tohi(peale kohitsetute ja värdjate) tulla kogudusse, sest nad olid iisreallaste vaenlased(1). Ja kui loogiliselt mõelda, siis pole ju mingit mõtet hakata ette kirjutama käitumist inimeste suhtes, kes elavad kaugetes maades ja kellega ei ole kokkupuuteid.

Lõpetuseks veel mõned olulisemad näited Toora moraalist. “Ära võta meelehead, sest meelehea pimestab nägijate silmad ja teeb õigete asjad segaseks”(2. Mo. 23:8). Süütegude hüvitus süüdlase poolt kannatanule on tavaliselt 2 või enam kordi suurem tekitatud kahjust. Ära tee liiga kehvale ja viletsale palgalisele. Ära vääna võõra, vaeslapse ega lesknaise õigust ja ära tee neile häda. Ära võta pandiks lesknaise riideid, vaestele anna õhtuks riided tagasi. Oma põllule, õlipuudele ja viinamäele jäta vaestele maha järelnoppimiseks. “Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!”(3. Mo. 19:32). Armasta oma ligimest nagu iseennast. Pettuse asjast hoia eemale. “Noomi julgesti oma ligimest, et sina ei peaks tema pärast pattu kandma!”(3. Mo. 19:17). Iga kolmanda aasta kümnisest toida leviiti, vaeslast, võõrast ja lesknaist, kes on su väravais. Igal seitsmendal aastal pühitse vabastusaastat- võlad tühistatagu, kuid võõralt võib nõuda. Vaesele vennale ava siis heldesti oma käsi ja laena talle, mis ta vajab. Ori lase siis vabaks, kui ta tahab ära minna. Seitsmes aasta olgu maale puhkeaastaks, isevõrsunud vili saagu toiduks sinule, su sulastele ja võõrale, kes elab su juures. Iga viiekümnes aasta on juubeliaasta- kõik elanikud sellel maal laske vabaks ja igaüks pöördugu tagasi oma pärisosale, kui ta on selle ära olnud sunnitud müüma ja tal pole olnud lähisugulast, kes oleks ta maa välja lunastanud. Linnamajad ei kuulu tagastamisele, va. leviitide linnade kojad. “Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline. Sa ei tohi temalt võtta renti ega vaheltkasu,”(3. Mo. 25:35,36). Kui su vend müüb ennast sulle, siis sa ei tohi tema peale panna orjatööd, ta teenigu sind kui palgaline. Võõrad võivad olla teile pärandatavateks orjadeks. Võõras, kes ligineb seaduselaekale, surmatagu. Ja veel kaks sümpaatsemat tsitaati: “Te ju mõistate võõra hinge, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal(2. Mo. 23:9). “Ja mõtle sellele, et sa ise olid ori Egiptusemaal”(5. Mo. 15:15)

Mina tahaksin uskuda mosaismi humanismi. On võimalik, et ebainimlikud kirjakohad on hilisemate Juuda riigi “toimetajate” lisandused. Veel peab mainima Deuteronomiumi(“teise seaduse”) hilisemat päritolu võrreldes ülejäänud nelja raamatuga.




§3: Kas siis selline moraal edendab ja säilitab ühiskondlikku heaolu? Aga mis on üldse ühiskondlik heaolu? Sellele küsimusele annab vastuse Abraham Maslow vajaduste hierarhia. 1.- füsioloogilised vajadused; 2.- turvalisuse vajadus; 3.- kuuluvusvajadus; 4.- tunnustusvajadus; 5.- teadmisvajadus; 6.- Iluvajadus; 7.- eneseteostus; 8.- tipukogemus(2) . Ühiskond, kus on võimalik esimese seitsme taseme vajaduste rahuldamine, on õiglane ühiskond(3). Loomulikult ei kuulu kodanike võimusesse kliimaga ja loodusseadustega manipuleerimine või mõnikord ollakse sunnitud end kaitsma agressori vastu. Ebaõiglane ühiskond on selline, kus teatav klass või grupp juhib ühiskonda vastavalt oma huvidele(näiteks NLKP) ja teeb takistusi “võõrastele” isegi nende füsioloogiliste vajaduste rahuldamises, kui ohustatakse valitseva kliki võimu. Ja et tegeleda loomingulise tööga, selleks peab sööma ja jooma, omama vastavaid töövahendeid ja olema vaba välisest sunnist(4). Paljud geeniused läbi ajaloo on tõestanud, et sellest piisab(näiteks Diogenes või Friedrich Nietzsche).

Et esimese nelja taseme vajadused on Toora järgi rahuldatud, kui inimene on vaga, peaks olema eemisest paragrahvist selge. Viiendal tasemel ei ole ainult religioosne uudsus ja loovus lubatud, kõik olulised teadmised on Pühakirjas olemas. Esteetilised vajadused olid kindlasti iisraelliitidele tähtsad. Seda tõestab üksikasjalik kirjeldus kogudusetelgi ehitusest ja sisust ning preestrite ametiriietustest. Käsitöö oli kõrgelt arenenud, tunti vähemalt kahtteist kalliskivi, tunti kulda, hõbedat ja vaske. Ka tekstiil oli hästi arenenud(vt. 2. Mo. 39). Ja muidugi ka puitkäsitöö. Toora on puhtalt sotsiaalse moraali teos(5). Isiksusefilosoofia ehk humanismi tähtteosed on Piiblis Koguja raamat ja esimesed kolm evangeeliumi.

Aga mis saab siis, kui käsud satuvad omavahel vastuollu? Mulle tundub, et käskude järjestus lahendab selle näilise vastuolu. Kanti valetaja dilemma lahendus on ilmne- tapmisele kaasaaitamine on suurem patt kui valetamine. Universaalne maksiim võiks minu arust olla järgmine- valetamine on lubatud, kui tõe rääkimine põhjustab süütu inimese surma.

Mida siis meile Mooses õpetas? Edasiseks uurimiseks on kasulik meeles pidada, et moraal vajab üldarusaadavat moraalivälist põhjendust, et efektiivselt toimida. Mooses andis meile ühiskondliku õigluse alusreeglid. Nüüd üritame tõestada ateistliku moraali võimalikkust. Me pöördume kuulsa valgustusajastu romantiku Jean-Jacques Rousseau poole.




§4: Rousseau tahab uurida, “kas ühiskonnakorralduses võib leiduda mingi reegel, mis tagaks ühiskonna seadusliku ja kindla juhtimise- võttes inimesi niisugustena, nagu nad on, ja seadusi niisugusena, nagu nad saavad olla. Õigluse ja kasulikkuse kooskõla nimel püüan ma oma töös pidevalt ühitada õigusega lubatut ja huvi poolt ette kirjutatut”(lk. 15).

Lähteelduseks on, et inimene sünnib vabana. Järelikult saab ühiskondlik kord kui püha õigus põhineda kokkulepetel, mitte tuleneda loodusest ega tugevama jõust(6). Loodus/inimloomus annab inimesele tema esimese seaduse- hoolitsus enese alalhoiu eest. Perekonnas kui vanimas ja ainsas loomulikus ühiskonnavormis on laste vabadus võõrandatud isale omakasu pärast. “Niipea, kui inimene hakkab täisikka jõudes ise otsustama oma elatusvahendite üle. Saab ta seeläbi iseenda isandaks”(lk. 17). Rousseau tõestab kindlalt, et orjus ja õigus on vastandlikud mõisted.

Sellega väidab ta vastu Grotiusele, Hobbes’ile ja Aristotelesele. Grotius eitab, et igasugune inimlik võim on kehtestatud valitsetavate hüvanguks. Ta toob näiteks orjuse, mille algallikas on sõda. Võitjal on õigus tappa kaotaja, viimane võib aga oma elu vabaduse eest välja osta. Kuid sõda ei ole indiviidide-, vaid riikidevaheline suhe. Sõja eesmärk on maade vallutamine või äärmuslikul juhul endise riigivõimu kukutamine. Õiglane valitseja respekteerib isikut ja eraomandit vaenlase maal, sest vaenlane on riik, mitte üksikisik. Riigivõimu vahetusega säiluvad põhilised kodanikuõigused, kui tegemist on õiglase valitsejaga. “Niisiis võib vahel juhtuda, et riik hävitatakse ühtegi tema alamat tapmata”(lk. 25). Aga kes tungib kallale ilma sõda kuulutamata, pole vaenlane, vaid röövel.

Teine vastuargument(jätk eelmisele): orja ja isanda suhe põhineb paratamatusel, mitte õigusel. Nende vahel kehtib endiselt sõjaseisukord. “Toimugu kõnelus kahe inimese või inimese ja rahva vahel, ikka on ta ühtviisi mõttetu: “Ma sõlmin sinuga kokkuleppe täiesti sinu kulul ja täiesti minu kasuks ning täidan seda nii, nagu ise tahan, ja sinagi täidad seda nii, nagu mina tahan”(lk. 26).

Aristotelese väide, et ühes sünnivad orjusse ja teised valitsema, kehtib sel põhjusel, et kunagi oli keegi loomuvastaselt orjastatud. “Vägivald tekitas kord esimesed orjad ning nende argus põlistas orjuse”(lk. 19).

Mis puutub despootliku riigikorra hüvelisusse: “Öeldakse, et despoot kindlustab oma alamaile kodurahu. Olgu; kuid mida nad võidavad, kui despoodi ambitsioonidest tingitud sõjad, tema täitmatu ahnus ja tema ministrite rõhumine kurnavad neid rohkem, kui seda teeksid nende endi lahkarvamused? /…/ Rahus elatakse ka vangikongis”(lk. 21).

Pärast sellist sissejuhatust on aeg asuda ühiskondliku lepingu enda juurde, kirjeldada õiglase ühiskonna olemust. Ma kasutan oma proseminaritööd “Riigi õigustamine ühiskondliku lepinguga”(2000), kus kirjeldatakse Rousseau ja Locke’i vaateid kõne all olevas küsimuses.

Enne igasugust riiki elavad inimesed loomulikus seisundis, kus neil on piiramatu vabadus ja õigus kõigele, mida nad ihaldavad ja suudavad saavutada. Kuid teatud aja jooksul jõutakse sellise olukorrani, kus inimene üksi ei suuda oma elu, vabadust ja omandit kaitsta ja kuna inimesed ei loo uusi jõude, vaid on võimelised ühendama ja juhtima olemasolevaid, siis on ainus pääsetee loomulikust seisundist inimestevaheline koostöö ühisel eesmärgil. Selleks eesmärgiks on Rousseau arvates, tsiteerin: “Tuleb leida selline ühiskondliku ühinemise vorm, mis kaitseks ja toetaks kogu ühisjõuga iga ühiskonnaliikme isikut ja vara ning mille puhul igaüks, kes ühineb kõigiga, alluks ometi iseendale ja jääks sama vabaks kui enne” (lk. 29) . Selleks vormiks on ühiskondlik leping, mille olemust iseloomustab Rousseau järgmiselt, tsiteerin: “Igaüks meist annab kogu oma isiku, kogu oma võimu üldise tahte kõrgema juhtimise alla ning peale selle tunnistame me kõik iga ühiskonnaliikme terviku lahutamatuks osaks” (lk. 30) . Sellisel teel moodustub olenemata valitsemise vormist vabariik, mille liikmeid nimetatakse kodanikeks. Ühiskondliku lepinguga kaotab inimene oma loomuliku vabaduse ja piiramatu õiguse teha, mida tahab. Kuid ta saab endale kodanikuvabaduse ja omandiõiguse kõige selle üle, mida ta valdab. “… tema käitumises asendub instinkt õiglusega ja tema tegudesse ilmub neis varem puudunud moraalsus”(lk. 203).

Ühiskondliku lepingu teel loodud riigis valitseb üldine tahe. Üldine tahe, kui rahva ühishuvi ei ole sama, mis kõikide tahe, kui erahuvide summa. Üldise tahte parema väljendumise nimel on oluline, et riigis ei oleks eraldiseisvaid ühendusi. Üldine tahe on hävimatu, kuid ta võib olla allutatud kellegi era- või seisusetahtele(7). Iga kodanik allutab ennast seadustele, mis on üldise tahte väljendused. Kõik kodanikud on seaduste ees võrdsed. Seaduse objekt on alati rahvas, mitte indiviid. Suveräänil on õigus sundida oma alamaid kuuletuma seadustele, isegi otsustada elu ja surma üle, sest riigile on kasulikum (üldine tahe nõuab) mõrvar hukata kui ellu jätta. Seadusandlik võim kuulub rahvale, kes kõige paremini väljendab üldist tahet. Rousseau ei poolda esindajaid, sest üldine tahe ei saa olla esindatud, ilma rahva heakskiiduta pole seadused kehtivad(8). Aga seadused teeb riigile seadusandja, kes peab tundma inimloomust ja konkreetseid olusid ja tal ei tohi olla isiklikku kasu seaduste tegemisel. Riigis peavad toimuma korralised rahvakogunemised (tänapäeval infoajastul on lihtsamaid viise teada saada üldist tahet) , millel on täielik seadusandlik võim (isegi õigus tühistada ühiskondlikku lepingut).

Täidesaatev võim kuulub valitsusele, mis on vahendav organ riigi ja alamate vahel. Valitsuse otsus ei ole seadus, vaid seaduse täideviimine. Valitsuse asutamine ei ole leping, (riigis kehtib ainult üks leping - ühiskondlik leping) , see koosneb 2 aktist: 1. - suverään kinnitab, et rajatakse just niisuguses vormis valitsus- see on seadus. 2. - rahvas nimetab tööle juhid- eelmise seaduse jätk. Valitsuse tugevus ja tahe sõltuvad valitsusametnike hulgast. Heal valitsusel on jõud ja tahe kombineerunud kõige soodsamas vahekorras. Et vältida valitsuse võimuliialdusi tuleb igal korralisel rahvakogunemisel küsida üldise tahte käest 2 küsimust- kas säilitada olemasolev riigikord ja kas jätta alles praeguse(d) riigiametniku(d ).

Rousseau nimetab iga seaduste järgi juhitavat riiki, kus valitseb avalik huvi ja valitsusel on jõudu seadusi täide viia, vabariiklikuks. Ta eristab kolme riigivormi sõltuvalt valitsuse tüübist - demokraatia, aristokraatia ja monarhia. Küsimusele, milline riigivorm on parim (võimaldab kõige paremini üldise tahte teostumist) ei ole ühest vastust. Iga riigivorm võib olla halb ühel ja hea teisel juhul, sõltudes konkreetse riigi iseloomust(9).

Rousseau ei poolda demokraatiat, sest rahvas pole võimeline iseennast valitsema. Kui anda seadusandjale täidesaatev võim, hakkab domineerima erahuvi, toimub seadusandja korruptsioon. Rahvast, kes valitseks hästi, polekski vaja valitseda. Tõelist demokraatiat pole kunagi olemas olnud, pole võimalik, et rahval oleks pidevalt aega tegeleda seaduste täideviimisega ilma loomata selleks vastavaid institutsioone. Kui valitsemise funktsioonid on jagatud paljude ametite vahel, koondub võim varem või hiljem nendele ametikohtadele, millel on vähem liikmeid, kas või juba asjaajamise lihtsuse pärast. Demokraatia on kõige aldim kodusõdadele, sest on palju võimalusi usurpeerida rahvalt võim. Sellepärast on demokraatia vajalikuks tingimuseks vooruslikkus, millest aga tegelikkuses jääb alati puudu. Demokraatias toimuvad valimised liisutõmbamise teel, sest eeldatud on kõigi liikmete võrdsust nii rikkuses kui ka tarkuses.

Parim riigivorm üldiselt on valitav aristokraatia, halvim pärilik aristokraatia. Kõigil on õigus saada riigiametnikeks, aga nendeks saavad valimise teel kõige õiglasemad ja targemad. Kui demokraatias on eratahe takistuseks üldise tahte võidulepääsuga, siis aristokraartias on selleks seisusetahe. Kõige loomulikum ongi kui rahva üle valitsevad "parimad" ja nad teevad seda riigi huvides, kui nad tahavad järgmistel valimistel võimu juurde tagasi saada. Aristokraatias on vajalik, et riigis oleks teatud ebavõrdsus, et rikastel oleks aega tegeleda valitsemisega. Aristokraatia eeldab rikaste mõõdukust ja vaeste leplikkust. Rahvas ei pea olema nii vooruslik kui demokraatias ning valimised sõjaväelistele ametikohtadele toimuksid valimiste teel, mujale näiteks kohtusüsteemi liisuheitmise teel, sest õiglusetunne on igaühel.

Monarhia on kõige tugevam valitsus, kuid see on ta ainus voorus. Monarhias domineerib eratahe, monarh valitseb oma suva järgi, sest pole olemas nii vooruslikke valitsejaid, kes valitseksid ainult rahva huvides, nagu ajalugu meile näitab.

“Kui riigi seaduspäraseid koostisosi ei suudeta seada täpselt sobivasse vahekorda või kui mingid kõrvaldamatud tegurid neid suhteid pidevalt rikuvad, siis seatakse ametisse üks eriline amet”(lk. 167)- tribunaat. Tribunaat on seaduste ja seadusandliku võimu kaitsja. “… ning ta ei tohi omada mingit seadusandlikku ega täidesaatvat võimu. Kuid just seetõttu ongi tema võim kõige suurem: ise mitte midagi teha tohtides saab ta ometi kõike takistada. /…/ “Targasti vaoshoitud tribunaat on hea põhikorra kindlaim tugi,”(lk. 167). Tribunaadil ei tohiks olla palju liikmeid, et ta ei muutuks liiialt nõrgaks ja kehtima peaksid sobivad ajavahemikud, mil tribunaadi tegevus on peatatud, et ta ei muutuks liialt tugevaks(10).

On loomulik, et seaduseandja ei suuda kõiki võimalikke arenguid ette näha. “Niisiis ei tasugi tahta kindlustada riiklike institutsioone sedavõrd, et ise ei suudeta enam nende tegevust katkestada, Isegi Sparta peatas vahetevahel oma seaduste kehtivuse”(lk. 170). Kui tekib kiiret lahendamist nõudev ohtlik olukord, siis on vajalik: esimesel juhul anda kogu täidesaatev võim ühele või kahele kodanikule. Teisel juhul anda ühele kodanikule ka käsuvõim seadusandlikku võimu üle. “Ta võib teha kõike- ainult mitte seadusi”(lk. 170). Oluline on, et tema ametiaeg oleks võimalikult lühike ja seda ei tohiks iial pikendada. Peale ametiaja lõppu on võimalik teda kohtu alla anda.

“Tsensorid tuleb panna ametisse vankumatute seaduste ajajärgul, sest niipea, kui need oma jõu kaotavad, muutub kõik lootusetuks”(lk. 175). Tsensori ülesanne on säilitada kombeid ja takistada avaliku arvamuse korrumpeerumist. “Mitte ühegi maailma rahva hüvede valikut ei määra loodus, vaid ikka arvamus. Parandage inimeste tõekspidamisi- ja nende kombed puhastuvad iseenesest. Armastatakse ju ikka seda, mis on ilus või mida peetakse ilusaks, kuid just tolle otsuse langetamisel tehaksegi sageli viga. Järelikult just neid otsuseid tulebki suunata. See, kes otsustab kommete üle, otsustab ka au üle ning tema jaoks on avalik arvamus seaduseks, millest lähtuda. Rahva arvamused olenevad tema põhikorrast. Ehkki seadus ei reguleeri kombeid, on viimased ometi seadusandluse sünnitatud”(lk. 174).

On olemas kolme liiki religiooni. Esimene liik on evangeeliumite kristlus, puuduvad templid, altarid ja riitused. “Ta piirdub ainult kõrgeima Jumala ning igaveste moraalikohustuste ainuüksi seesmise austamisega-“(lk. 182). Kuna Kristuse kuningriik ei ole siin ilmas, siis riigi heaolu teda eriti ei huvita. Ta on valmis alluma ükskõik missugusele võimule, sest Jumal tahab seda(Ro. 13:6,7). Kristlus ja vabariik välistavad teineteist. Kristlus jutlustab orjust ja allaheitlikkust ja on seega soodus türanniale. Rist kihutas Rooma kotka minema ja kadus ka rooma voorus.

Teine liik kohalik religioon, mis kehtib ainult ühele rahvale, kellel on oma(d) jumal(ad), oma kultus jne. Ülejäänud rahvad on võõrad ja barbaarsed. Niisugused olid kõik vanemate rahvaste religioonid, näiteks judaism, ja need märatlevad jumaliku õiguse. See variant on hea selle poolest, et ta liidab jumala kultuse ja seadustearmastuse kokku. Oma maa eest suremine võrdub märtrisurmaga ja seadusterikkumine pühaduserüvetamisega,”(lk. 183-184). Tema puuduseks on see, et ta tugineb eksitusele ja valele, muudab inimesed kergelt ebausklikeks ja kultuse uputab tühisesse tseremoniaalsusesse. Teine halb külg on see, et religioon võib muutuda sallimatuks ja verejanuliseks, uskmatu tapmine muutub pühaks teoks. Rahvas asetub teiste rahvastega sõjaseisukorda, mis on talle enesele väga ohtlik.

Kolmas religiooniliik allutab inimesel kahele vastukäivale autoriteedile- riigile ja usule. Kodanik ei saa olla ühtaegu hea kodanik ja pühendunud usklik. Sellised on lamaism, šintoism ja katoliiklus. “Kõik, mis rikub ühiskondlikku ühtsust, on kahjulik; ükski institutsioon, mis seab inimese tema endaga vastuollu, ei oma mingit väärtust”(lk. 183). Järelikult on see kõige halvem liik.

Üldine tahe nõuab, et riigis kehtiks kodanikureligioon. Privaatsfäär ehk isiklik usk suverääni ei huvita, kui isik on hea kodanik. Tähtis on, et kodanik armastaks siiralt seadusi ja õiglust. “Mõistagi on riigi seisukohalt väga oluline, et iga kodanik tunnistaks religiooni, mis paneks teda armastama oma kohustusi”(lk. 188). “Vägeva, targa, heatahtliku, ettenägeva ja hoolitseva jumaluse olemasolu, tulevane elu, õigete õnn, kurjade karistus, ühiskondliku lepingu ja seaduste pühadus- need ongi positiivsed dogmad”(lk. 189). Ainus negatiivne dogma on sallimatus. “Aga kes iganes julgeb öelda: “Väljaspool kirikut pole võimalik lunastust leida!”, see tuleb riigist välja heita, kui just riik ei ole kirik ja valitseja ülempreester”(lk. 191). See tähendab, kui ta hakkab oma usku vägivaldselt peale suruma.




§5: Nagu pealkirjastki näha, tegeleb Rousseau riigi tasandiga(vt. märkus 3). Teisel kohal on suhe Jumala(te)ga. Üks koht räägib ka perekonnast. Aga mõlemad tasemed on suhtes üldise tahtega. Nagu lubatud, sotsiaalse moraali skeem: üldine tahe>peab(õige) või üldine tahe>valik. Üldine tahe ainus universaalne sotsiaalse moraali alus(11). Siin ei loe, kas tegemist on teistliku või ateistliku õpetusega. Iisraeli rahva ja Jehoova vahel kehtib leping, mille mõlemad osapooled vabal tahtel sõlmisid. Lepingu kinnitus: “Siis ta[Mooses] võttis seaduseraamatu ja luges rahva kuuldes. Ja nad ütlesid: “Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” Ja Mooses võttis verd ning piserdas rahva peale, üteldes: “Vaata, see on selle lepingu veri, mille Jehoova teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal”(2. Mo. 24:7,8)! Iisraeli laste kasu sellest lepingust on kirjas teises paragrahvis. Jumala kasule vihjavad järgmised kirjakohad: “Siis Jehoova ütles Moosesele: “Mine vaarao juurde, sest ma olen paadutanud tema südame ja ta sulaste südamed, et teha nende keskel oma imetegusid, ja selleks, et sa saaksid jutustada oma poja ja pojapoja kuuldes, kuidas ma olen näidanud egiptlastele oma jõudu, ja mu imetegudest, mis ma neile olen teinud, et te teaksite, et mina olen Jehoova”(2. Mo. 10:1,2)! “… aga ma jätsin sind[vaaraod] alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nime kogu maailmas”(2. Mo. 9:16). Milleks muidu oli vaja teha 11 imetegu ja tunnustähte, enne kui egiptlased lubasid neil lahkuda ja veel koos egiptlaste hõbe- ja kuldriistadega.

Esimesed neli käsku kuuluvad Rousseau järgi teist liiki religiooni alla ja võivad põhjustada sallimatust. Kuid kui võõras rahvas ei ole vaenlane ja kuna mosaism on mõeldud iisraellastele, siis sallimatus puudub. Ülejäänud kuus käsku on selgelt üldinimliku sisuga ehk kooskõlas üldise tahtega igas mõeldavas riigis. Jätkame Rousseau vaadete kriitikaga lähtudes üldisest tahtest.

Rousseau tõestusviis on analüütiline, ta kasutab empiirilisi näiteid seletamaks ja illustreerimaks oma vaateid. Ühiskondliku lepingu alusel moodustunud riigi paremus teiste riigi tekkimise vormide vahel tuleneb ühiskondliku lepingu olemusest, mitte mõnest ajaloos esinenud riigi tekkimise viisist. Riigiõiguse põhiprintsiibid peavad tagama üldise heaolu riigis, nende aluseks on üldine tahe, mille teostumise iga riik peab tagama, kui ta tahab olla õigusriik.

Rousseau väidab, et enne riiki, s.t. loomulikus seisundis oli inimestel piiramatu vabadus. Kuid nagu ajalugu meile näitab on inimesed alati elanud ühiskondades (kitsamas tähenduses) ja neil on olnud juhid. Olgugi, et neil ei olnud kirjapandud seadusi, olid neil tavad ja kombed, mille täitmist väga hoolikalt jälgiti. Niisiis ei ole inimestel kunagi olnud piiramatut vabadust enne riikluse teket, mille Rousseau seostab kindla territooriumiga, valitsusega, fikseeritud seadustega ja riigi eneseteadlikkusega. Siiski on mõeldav, et algsituatsiooni kirjeldus ei ole ajaloolisena mõeldud, vaid hüpoteetilisena nagu John Rawlsil, “et näidata, millistel tingimustel saab poliitilist autoriteeti pidada legitiimseks;”(Lipping, lk. 388).

On täiesti selge, et ühiskondlik leping on parim võimalik riigi tekkimise viis, sest ta on vabatahtlik ja väljendab üldist tahet. Rousseau filosoofias on keskne mõiste üldine tahe, mis väljendab üldist huvi. Kui üldine tahe on olemas, millele kogu tema filosoofia toetub, siis on riik õigustatav ühiskondliku lepinguga (kuigi Rousseau filosoofias esinevad mõned väiksemad vead)

Tänapäeva mõtleja Schumpeter väidab, et üldist tahet ei ole, ei ole absoluutselt kokkulangevaid väärtusi. Kui tal on õigus polekski riigil (ühiskonnal) mingisugust mõtet. Tegelikult on riigi eksisteerimiseks vajalik üldine huvi ja eesmärk selle realiseerimine. Inimesed vajavad seadusi, mis panevad paika “mängureeglid”, nii et keegi ei “võidaks” ebaausal moel, vaid üldteatud reeglite alusel. Veel tähtsam on seaduste kaitse kuritegevuse vastu ja inimõiguste tagamine, mida pooldaksid isegi kurjategijad. Schumpeteril on õigus kui ta väidab, et ei ole absoluutselt kokkulangevaid väärtusi, aga on olemas üldiselt heakskiidetud normid, tänu millele ühiskond (riik) püsibki koos. Probleem ei ole selles, et üldist tahet ei ole, vaid poliitikutel on valitsev eratahe ja parteitahe. Riigi valitsemine on tänapäeval hüve, mitte kohustus.

Rousseau otsib valitsust, kus võimu kuritarvitamine oleks välistatud, s.t. suveräänse võimu usurpeerimine rahvalt. Selle tingimuse alusel ongi parim valitsus valitav aristokraatia (osaliselt tänapäeva demokraatia, sest tänapäeval on rahvalt ära võetud seadusandlik võim) Rousseau väidab, et suures riigis võivad laialipaigutatud juhid riigist lahku lüüa, kuid tänapäeva infoajastul ei ole see probleem. Rousseau väide, et valimised peaksid toimuma (va. sõjaväelistele ametitele) liisuheitmise teel, ei sobi tänapäeva, kus iga riigiamet nõuab spetsiaalset ettevalmistust (nt. kohtunik) .

Rousseau nimetab hea valitsuse tunnusmärkideks suurt rahvaarvu ja iivet. Kuid tänapäeval iseloomustavad sellised näidud arengumaid.

Rousseau väidab, et kui esindajad saavad võimule muutub rahvas orjaks, eimiskiks. Kuid esindajad peavad arvestama rahva huvidega, kui nad tahavad võimul edasi olla. Muidugi näitab esindajate olemasolek, et rahval pole huvi riigiasjade vastu, mis on kahjulik riigile.

Mida siis Rousseau meile õpetas? Rousseau andis meile sotsiaalse moraali põhimõiste- volonte generale. “Eetiline missioon, mille Rousseau poliitikale omistab, eetiline imperatiiv, millele ta viimase allutab, ongi see, mis teeb tema teose revolutsiooniliseks”(Ernst Cassirer "Das Problem Jean-Jacques Rousseau").

[Locke'i vaated on sarnased Rousseau omadele antud küsimuses. Loomulikus seisundis on inimesed oma õigustelt võrdsed ja neil on piiramatu vabadus, kuid nad ei tohi rikkuda üksteise võrdseid õigusi: omandiõigus, isikuvabadus ja õigus elule. Need õigused tulenevad loodusest, kus kõik on sündides võrdsed, kellelgi pole võimu teise inimese üle. Igaüks, kes rikub neid õigusi, on minuga sõjaseisundis ja mul on õigus teda tappa. Loomulikus seisundis on igaühel õigus karistada seaduserikkujat ja õigus saada (võtta) kahjutasu, sest pole neutraalset kohtunikku, kes kehtestatud seaduste alusel määraks karistuse ja täidesaatjad seaduse järgi. Aga et loomulikus seisundis peab inimene üksi enda omandit (elu, varandus ja vabadus) kaitsma (millest jääb tavaliselt väheks) ja et säilitada oma omandit inimesed ühinevad omaenda vabatahtliku otsusega riigiks, mis seaduste alusel kindlustab omandiõigused. Iga inimene loobub õigusest ise karistada seaduserikkujat, ta loovutab selle õiguse valitsusele ja allutab ennast kehtestatud seadustele. Valitsusel on õigus kasutada riigialamate jõudu seaduste täideviimisel. Enamus võib anda seadusandliku võimu kellele tahes ja ka selle võimu tagasi endale võtta, kui ta tahab. Riigikord sõltubki sellest, kelle käes on seadusandlik võim. Locke'i kriitika on suunatud absolutistliku kuningavõimu vastu, mis on vastuolus tsiviilühiskonnaga, sest seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim asuvad ühe isiku käes ja sellise riigi elanikud on kuningaga sõjaseisundis, sest kuningas ei tegutse üldtunnustatud seaduste alusel, vaid oma suva järgi. Veel tõestab ta, et Rooma ja Veneetsia on loodud ühiskondliku lepingu alusel ja et igal inimesel on õigus valida või luua omale sobiv riik elamiseks, mis tuleneb ühiskondliku lepingu vabatahtlikkusest.

On kaks momenti Locke filosoofias, mida oleks vaja arvustada. 1. -Locke väidab, et inimesel on kohustus loomulikus seisundis mitte kahju teha teistele. Samas väidab ta, et loodusseisundis on inimesel piiramatu vabadus, tsiteerin: “ ... a state of PERFECT freedom ... “ (Locke "Two Treatises of Goverment" lk. 269) . On küsimus, kas loodusest või inimloomusest saab üldse tuletada mingisuguseid õigusi või kohustusi. On tõsi, et looduse poolt ei ole keegi määratud valitsema teiste üle, kuid loodus ei saa keelata absolutistlike kuningate võimu. Loodus kui niisugune on väärtusvaba, inimene ise määrab väärtused, normid, seadused jne. ükskõik, mida ta siis omal suval eeskujuks võtab. 2. - Kui rahval pole õigus seaduste tegemisel kaasa rääkida, ei pruugi seadusandja arvestada, ega ka teada rahva tahet.]




§6: Probleemsituatsioon: Kierkegaardi eesmärk on välja uurida, mida tähendab olla inimene. “Mis on inimese fundamentaalne saladus ja probleem? See on kahesus, pinge kahe pooluse vahel, ja inimese ülesanne on neid pooluseid võrdsustada või tasakaalus hoida”(lk. 31). Ühelt poolt on inimene teistega äravahetamatu indiviid, kuid teiselt poolt alati konkreetse ühiskonna liige. “Iga inimene kordab “inimsugu”, seda aga omal individuaalsel moel”(lk. 33). “Ühiskond selles süvatähenduses, millest meie räägime, on ühiskonna liikmete tegelik ühisus, kogu elukäsituste, ideaalide, väärtust, käitumisnormide hulk, meie tunded, hinnangud ja hoiakud üksteise suhtes, see, milleks me end ja üksteist oma ühises elus kujundame”(lk. 37). “… et lähtekohaks on üldise ja individuaalse ühtsus. Kui see on autentsel kujul olemas, siis on inimene sõna tõeses mõttes inimene”(lk. 38). Nagu näha, on Kierkegaardil individuaalne ja sotsiaalne moraal lahutamatult seotud.

Probleem on selles, et seda ühtsust ei ole kunagi juba ette olemas. Inimene sünnib pelga võimalusena inimeseks saada. See ülesanne nõuab mitte tarkust ega julgust, vaid ainult inimlikkust, mis on igas inimeses üldine(12).

Filistri teine hukatus seisneb selles, et hea ja kurja normid, mis pretendeerivad absoluutsele kehtivusele(vastasel juhul oleks tegemist konventsioonidega), on ajalooliselt muutuvad ja ühiskonniti erinevad(13). Nii jõuab Kierkegaard nihilismi(14). Nüüd on tema eesmärk anda hea ja kurja vastuolule tagasi igavene kehtivus, et vabaneda meeleheitest. Jumal ühendab ajaliku ja igavese. “Hea ja kurja mõistete sisu muutub muidugi epohhist epohhi, kuid see ei tee neid mõisteid kehtetuks. /…/ Nad kujutavad nimelt iga kord igavese, ajaloovälise, Jumala poolt loodud hea ja kurja vastuolu. /…/ Kui inimene valib end iseendana, valib ta enda ühiskonna(15) poolt määratletuna ning kohustab seega omaks võtma kehtivad hea ja kurja mõisted. /…/ Kui inimene nüüd hea valimiseks end pingutab, elab ta ehtsat inimelu”(lk. 107-108). Selline on Kierkegaardi ideaal, millest ta kunagi lahti ei ütle. Edaspidi ilmnevad raskused ei ole enam selle töö teemaks.

Sotsiaalse moraali alla kuuluvad veel kaks teemat. Esimene neist on küsimus, kui palju anda Jumalale ja kui palju “keisrile”. Kierkegaardi jaoks on usk puhtalt sisim tunnetus ja järelikult sellist probleemi üldse ei saa tekkida. Jumalasuhe ei võistle maailmasuhtega, vaid legaliseerib selle. Religioosse inimese jaoks, on iga ta eluhetk täidetud religioosse rõõmuga, sest kõik, mis temaga juhtub, on Jumala tahe ja seega absoluutselt hea, nii ka kannatused. “Rõõm on käesolev aeg kogu rõhuga sõnadel: käesolev aeg(Kierkegaard)”(lk. 176). Siit ei järeldu kristluse passiivsus ühiskonnaelu suhtes. Kuna nüüd on inimesel kindlustunne, siis ta ei pea kartma oma tegevuse õnnestumise pärast, sest see sõltub ainult Jumalast. “Kristlusele on omane ühtaegu nii suur hingerahu kui ka poleemiliselt kogu inimliku viletsuse vastu suunatud protest”(lk. 184-185).

Ristiusu poliitiline tähendus: Kierkegaardi jaoks oli ideaalne riigikord valgustatud ainuvalitsus, kus kodanikud on jaotunud paljude funktsioonide vahel ja kus ebavõrdsus on paratamatu ja vajalik. Kierkegaard lähtus Platonist, Aristotelesest ja Hegelist. 1848. aasta sündmused Taanis, kui kehtestati demokraatia ja loodi põhiseadus, saavad hävitava kriitika osaliseks. Demokraatlikus ühiskonnas on võimatu inimeseks saada, sest hulk kaotab üksiku. Ja ainult üksik on võimeline saama “iseendaks” ja alles seejärel toimima kollektiivis vastutusvõimelise kodanikuna. “Kui inimestest saab rahvahulk, mass, langeb intelligentsitase”(lk. 212). Massil pole ratsionaalset sihti. “Ta võib tormata läbi tänavate- nagu see näiteks 1848. aastal Pariisis juhtus-, ilma ise täpset põhjust teadmata”(lk. 213). Järelikult hulk ei tunne vastutust. “… vastutus on kõigil ja seega mitte kellelgi”(lk. 213). Demokraatia on “inimkartuse türannia”. Indiviid kardab hulga ülemvõimu ja ei suuda omaenda vastutuse juurde jääda, omaenda otsuseid langetada, s.t., olla inimene, s.t., olla kristlane.

“Kes oli süüdi, et Taanis nii traagiliselt oli läinud? Kirik”(lk. 214)! Kirik jooksis rahvahulgaga kaasa ja muutus niisama “demokraatlikuks”. Mis on kiriku ülesanne? “Kirik teostab funktsiooni, mis on terve riigi ja selle õnne aluseks. Mitte selles mõttes, et kirik peaks olema religioosne garantii, et Jumal suhtuks Taanisse hästi ja võtaks ta oma tiiva alla. Vaid selles mõttes, et üksnes ristiusu abil, mille autoriteetseks organiks on kirik, võivad üksikud kodanikud saavutada oma tõese inimelu ja olla usklikena antud ühiskonnas täielikult olemas. Kirik peab kindlustama riigile kodanikke, kes alandlikult ja siiralt täidaksid ühiskonnas oma ülesannet ja oleksid üksteise teenistuses”(lk. 209). Vastutasuks peab riik toetama kirikut väliselt- kui institutsiooni.




§7: Kierkegaardi õpetus toimib suhtes Jumalaga. Ma ei usu Jumalasse nagu K. Kas siis ma olen määratud jääma meeleheitesse, K. esteetiku tasemele. Ei usu. Absoluutne vabadus ja vastutus on võimalikud ja ka paratamatud ilma Jumalata. Peab minema sügavamale kui K. 

Minu arust pole see eristus leheküljel 104 sugugi geniaalne, vaid koguni ohtlik. K. ajaloofilosoofia on spekulatiiv-idealistlik. Tänapäeval vist ei julgeks keegi väita, et see, mida ühiskond peab õigeks, on Jumalast määratud hea. Meenutage kasvõi Hitleri ja Stalini režiime. Teine probleem- kes ütleb meile, mida ühiskond mõtleb hea ja kurjana, inimesed mõtlevad, mitte abstraktsioonid. Ühiskond koosneb ja on koosnenud mitmetest struktuuridest- valitsus, parteid ja teised ühiskondlikud organisatsioonid kuni üksikindiviidideni välja, kes on rohkem või vähem eriarvamustel heast ja kurjast. Et valida hea ja kurja vahel, peab teadma, mis on hea ja mis on kuri. Näiteks teatud standardite järgi on teisitimõtleja ülesandmine või uskmatu tapmine eetiliselt head. Ilma konkreetse sisuta on hea ja kuri tühjad sildid.

Teiselt poolt võib lähtuda üldisest tahtest. Kuna üldine tahe ei ole kõikide tahe ja võib olla allutatud erahuvidele ning rahvas ei pruugi olla piisavalt haritud(Rousseau lk. 47), siis eelnev argument ei kehti.

Võrdlus Moosesega: hea ja kuri on sisult igavesed. Jumal on eksimatu.

Võrdlus Rousseau’ga: vt. üle-eelmist lõiku.

Mida siis Kierkegaard meile õpetas? Et vastutustundelise kodaniku eeltingimus on oma olukorra teadvustamine. “Wilhelm[eetik] ja religioosne inimene sarnanevad teineteisega selle poolest, et nad on iseendaga ja eluga leppinud”(lk. 180)(16).




§8: Elujõuline moraal lähtub praktikast. “Samas vaimus mõtles ka pietist Johann Jakob Moser, väites, et ühelgi ateistil ega materialistil ei ole õigust pidada ristiusku põhjendamatuks, kuni ta pole teinud proovi täita selle ettekirjutusi ja käske”(lk. 291). “Inimene, kes oma käitumise- olgu seesmise või välise, tundena või teona avalduva hoiaku- rajab või usub rajavat mingile tema meelest vaieldamatule dogmale või teoreetilisele printsiibile, riskib saada fanaatikuks, ja peale selle, kui see dogma kokku variseb või nõtkub, muutub lodevaks ka niisuguse inimese moraal”(lk. 290). “Minu eluviisist peab saama minu ülima igatsuse parim tõestus, selle moraalne tõestus; ja kui ma äärmise või paratamatu kahtluse sunnil ei suuda end veenda selle tõesuses, mida ma loodan, siis ei ole minu elu küllalt laitmatu”(lk. 291). “Missugune siis on meie mõistusevastane südametõde? Inimhinge surematus, meie teadvuse kestmajäämine ilma igasuguse tähtajata, universumi inimesepärane eesmärk. Ja missugune on selle kõlbeline proovilepanek? Selle võiksime sõnastada järgmiselt: toimi nii, et sa omaenda arvates ja kõikide teiste hinnangul vääriksid igavikku, et sa muutuksid asendamatuks, et sa ei vääriks surma. Või ehk sa sedaviisi: toimi, nagu peaksid sa surema homme, aga selleks, et edasi elada ja igavikustuda. Moraali siht on anda universumile inimlik, isikupärane eesmärk; avastada eesmärk, mis sel võib olla- juhul kui see tal on-, ja avastada see tegutsedes. /…/ Ja kui meile on määratud olematus, toimigem nii, et see oleks ülekohus, ja need, kes ei suuda või ei taha olla dogmaatikud, saavad tegutsemiseks kõige kindlama aluse”(lk. 292). Nõndaviisi ületatakse fiktiivse ja reaalse vastuolu.

Iga inimene peab andma oma elukutsele, mille Providents või tema tahe on määranud, religioosse väärtuse. Sõna “officium”- amet, tähendab kohusetunnet. Me ei peaks muretsema selle pärast, kas mingi amet sobib meile või iga hinna eest püüda haljale oksale jõuda, sest ametioskused on õpitavad, mitte kaasasündinud, ja karjääri tehes unustame me religioosse kohusetundlikkuse. Teine oluline küsimus on töö sotsiaalsest väärtusest. “Külvata nisu on hoopis teine asi kui kaevata teemante”(lk. 300). Sõjatööstus(lk. 300), reklaamindus, advokaadibürood rikaste sullerite teenistuses ja igasugune mõttetule tarbimisele suunatud ärindus on minu arust sotsiaalselt perverssed(lk. 300) tegevusalad. Unamuno kritiseerib inimtüüpi, kes “tuues põhjenduseks oma kutseala ja töö halva organiseerituse ning ebaefektiiivsuse, loobub oma kohuse rangest täitmisest mõne teise, kõrgema kohuse ettekäändel? /…/ See sõjaväelane vääriks mahalaskmist”(lk. 301). Alati jääb võimalus, kuidas absurdset käsku või määrust ellu viia, korrigeerides selle absurdsust kasvõi oma elu hinnaga. Sest elu on hinge teenistuses. Ka Unamuno ise oma administratiivtegevuses on püüdnud absurdseid ettekirjutusi ellu viia, sest midagi pole halvemat kasutamata seadusest ehk nurgas seisvast laetud püssist.

Unamuno toob nimme religioosse kohusetunde näiteks kingsepaameti, sest siin on see tunne väga madal. Kõige madalama vaimse tasemega kingsepp teeb oma tööd parasjagu nii hoolikalt, et mitte kaotada tellijaskonda. Järgmise taseme kingsepp püüab uhkustamise ja au nimel olla parim kingsepp linnas või riigis(esteetiline tase). Kõrgeimat moraalse täiuslikkuse astet kehastab kingsepp, “kes üritab tõusta oma klientide ainsaks ja asendamatuks kingsepaks, kes teeks neile jalanõusid nii, et nad temast puudust tunneksid, kui ta neil sureks. /…/ et neil poleks muret jalgade pärast, mis takistaks neid veetmast aega kõrgemate tõdede üle mõtisklemisega; et ta tegi neile jalatseid armastusest nende vastu ja armastusest Jumala vastu; et ta tegi seda religioosse tundega”(lk. 302).

Unamuno kritiseerib nii töölisühendusi kui ka peremehi. Pole märgata, et töölisühendused tõstaksid ametimoraali. Nad sunnivad peremehi palkama käpardeid, keda tema kaaslased kaitsevad. Peremehed on sada korda hullemad. Nad ei hooli paremate töötajate ergutamisest, töötajate hariduse tõstmisest, toodete sisemisest kvaliteedist. Neile läheb korda ainult kasum. Probleem on selles, et kumbki pool ei taha saada asendamatuks. Lisaks on aktsiaseltside omanikud anonüümsed ja nii kaob igavikustumisiha aseainegi- muuta oma nimi usaldusväärseks. “Konkreetse individuaalsuseta, mis on igasuguse religiooni alus, lakkab religioosne suhtumine elukutsesse”(lk. 303). Sama kehtib ka teiste elukutsete harrastajate kohta. Unamuno etteheited katoliku kirikule, kes käitub riigi suhtes anarhistlikult, lubades salakaubavedu ja mängupõrguid, langevad kokku tõsikatoliiklaste ja Kierkegaardi vaadetega ilmaliku ja vaimuliku võimu lahususest. Viies käsk nõuab allumist seadusliku(17) võimu korraldustele, mis ei ole vastuolus Jumala seadustega.

Kirjakoht, mis ütleb: “sa pead palehigis oma leiba sööma” ei tähenda, et Jumal määras inimesele töö karistuseks pattulangemise eest. Karistus seisneb töö vaevalisuses. Tõestus: Genesises on ju öeldud, et Jumal pani inimese paradiisiaeda valvama ja harima(1. Mo. 2:15). “Tõepoolest, millega pidigi inimene aega mööda saatma kui mitte töötegemisega? Ja kas ei ole õndakstegev nägemuski mingis mõttes vaimne töö”(lk. 305). Ja isegi kui oleks karistus, peaksime me järgima Kristust, kes ütles: “Võta oma rist ja käi minu järel!”. Ja ei ole paremat risti kui kutsetöö rist. Mungaideaal on kohaldatav vaid kitsale ringile ja seetõttu antikristlik.

“Kõige viljakam moraal on vastastikuse maksmapaneku moraal. Eelkõige tuleb muuta jaatavaks käsud, mis Vana Testament on meile pärandanud eitavas vormis. Niisiis seal, kus öeldakse: “Ära valeta!”, tuleb mõista: “Räägi alati tõtt. Sobival või sobimatul hetkel!”, kuigi selle sobivuse üle peaks iga kord otsustama igaüks meist ise, mitte teised. Ja käsku: “Ära tapa!” tuleb tõlgendada kui: “Anna elu ja tugevda seda!” Ning kus on: “Ära varasta!”, seal öelda: “Suurenda ühiskondlikku rikkust!” Ja “Ära riku abielu!” asendada: “Anna oma maale ja taevale terveid, tugevaid ja häid lapsi!” Ja nii ka kõik muu”(lk. 306).

“Kes oma elu ei kaota, see ei säilita seda. Andu niisiis oma kaasinimestele, aga et neile anduda, alista nad enne. Sest pole võimalik valitseda, olemata valitsetud. Ja igaüks toitub selle lihast, keda ta neelab. Et ligimese üle valitseda, tuleb teda tunda ja armastada. Kui ma püüan talle peale sundida oma ideid, saan ma vastu tema omi. Ligimest armastada tähendab soovida, et ta oleks nagu mina, oleks teine mina, tähendab tahta, et mina oleksin tema, tähendab tahet kustutada tema ja minu vaheline eraldusjoon, kriipsutada läbi see halb. Minu püüd end teisele peale sundida, olla tema ja elada temaga ning temast, teha ta omaks, mis on seesama kui teha mind tema omaks- just see annab religioosse tähenduse kollektiivsusele, inimlikule solidaarsusele. Solidaarsustunne lähtub minust endast; et ma olen ühiskond, on mul vajadus inimühiskond oma võimusesse saada; et ma olen ühiskondlik saadus, pean ma ühiskonnastuma, ja enda juurest siirdun ma Jumala juurde- see on Kõiksusele projitseeritud mina- ja Jumala juurest igaühe juurde oma ligimestest”(lk. 307). Tõeline religioosne moraal on agressiivne, anastuslik, inkvisiitorlik. Inkvisiitoris on märksa rohkem humaansust kui kaupmehes, kelle leebus ja sallivus tähendab täielikku ükskõiksust minu saaatuse suhtes. Inkvisiitor kohtleb mind kui eesmärki iseeneses, ta tülitab mind, ajendatuna ligimesearmastusest, et päästa minu hing.

Riigi rajaja oli vennatapja Kain, ütlevad riigi vastased. Ja sellega tuleb nõustuda ning pöörata see riigi, sõja sünnitise auks. Tsivilisatsioon algas sel päeval, mil üks inimene allutas endale teise ja sundis teda töötama mõlema eest, et ta ise võiks pühenduda maailma kontemplatsioonile ja sundida allaheidetut tegema luksust loovat tööd. Tänu orjanduslikule korrale võis Platon mõtiskleda ideaalse vabariigi üle, ja sõda oli see, mis tõi orjanduse. Mitte asjata ei ole Athena sõja ja tarkuse jumalanna. Ent kas on tarvis jälle korrata neid nii ilmselgeid tõdesid, mida tuhat korda on eiratud ja mis tuhat korda taaselustuvad”(lk. 308)?

Unamuno seostab anarhismi ja munkluse[Nietzsche on samuti anarhismi vastane(„Antikristus“ lk. 80-81)], sest mõlemas lähtuvad individualismist(nagu eelneks indiviid kollektiivile): igaüks iseenda jaoks(18). “Aga et igaüks ei ole ainult tema ise, ei saa ta ka elada ainult iseenda jaoks. Ent niipea kui indiviid tunneb end kõigiga ühte kuuluvat, tunneb ta end kuuluvat ka Jumalasse, ja kestmajäämise loomusund sütitab temas armastuse Jumala vastu ja valitsemishimulise ligimesearmastuse, ta püüab end jäädvustada kõikides kaasinimestes, jäädvustada oma hinge, seda igavikustada, tõmmata välja naelad Issanda ihust, ta ihkab vajutada oma hinge pitserit teistesse hingedesse ja saada vastu nende oma. Seega on ta endalt raputanud hingelaiskuse, ja pääsenud vaimsest ihnsusest”(lk. 309). Laiskus on kõikide pahede ema, ta sigitab ihnsuse ja kadeduse, millest saavad alguse ülejäänud pahed. “Omaenda küllusest kallan ma oma vendadele, ja kui ma endast neile kallan, astuvad nemad minusse”(lk. 313).




§9: Paistab, et esindatud on kõik tasemed. Moraali aluseks on usk Jumalasse. “Kristliku lunastusõpetuse aluseks on usk, et kannatas ja suri ainus inimene, niisiis Inimene, Inimese Poeg, teisisõnu Jumala poeg, kes oma süütuse tõttu poleks tohtinud surra, ja see jumalik lepitusohver suri selleks, et üles tõusta ja meid üles äratada, vabastada meid surmast, omistades meile oma väärtusi ja näidates meile elu teed. Kristus, kes andis endast kõik oma vendadele inimkonnas midagi endale jätmata, on tegutsemise eeskuju”(lk. 298).

Ühte kohta oleks vaja arvustada. Allumises korraldustele on omajagu tõtt. Sõdur ei saa tõepoolest lubada endale distsipliinist kõrvalekaldumist, sest see looks ohtliku pretsetendi ja vähendaks vägede võitlusvõimet. Sõjas ei ole aega kahtlusteks. Muude elualade esindajate suhtes kehtib eelnev osaliselt, sõltuvalt töö iseloomust ja konkreetsest olukorrast(19). Sõdurile seisavad lähemal politseinik, tuletõrjuja ja arst. Haridusametnik peab ise otsustama, mida konkreetsel juhul teha, nagu tõerääkimise puhul. Kuid kunagi ei tohi täiustamistuhinas jätta oma töökohustusi unarusse.

Kui teil tekib kahtlus teiste üle valitsemise moraalsuse. Siis lugege lk. 312-313, kus Unamuno väidab, et seda on võimalik teha ka passiivselt- sümpaatia, kirglik kannatlikkus ja loobumus, mis külvavad hingedesse rahutust, on samuti alistamisrelvad.

Võrdlus Moosesega: Unamuno ise suhestus mosaismiga.

Võrdlus Rousseau’ga: Unamuno visandid ideaalsest ühiskonnast vastavad kindlalt üldisele tahtele. Aga kuna üldine tahe ei saa iialgi olla suunatud mingile üksikobjektile(Rousseau lk. 58), siis ei ole kodaniku positiivne elufilosoofia riigiasi ehk seadustega määratletud. Siiski räägib Rousseau kommetest, väärtushinnangutest ja avalikust arvamusest, mis on graveeritud kodanike südamesse ja on sünnitanud seadusandluse(kuigi seadus ei reguleeri kombeid). Hea seadusandja tegeleb kommete ja tavadega salaja, pealnäha piirdudes vaid erikorraldustega(Rousseau lk. 80 ja 174).

Võrdlus Kierkegaard’iga: Kierkegaard oli Unamuno üks vaimsetest isadest. Mõlemad kõnelevad kollektiivsest ja totaalsest süüst, mille iga kodanik peab enda kanda võtma ja püüdma seda heastada ühiskonna heaks töötamisega. Kierkegaardi jaoks on süü pärispatt, millest päästab meid Kristuse lunastav arm. Sotsiaalse moraali põhjendused erinesid neil üksteisest, kuigi mõlema põhimõisted olid igavik ja Jumal(20).

Mida siis Unamuno meile õpetas? Unamuno on Rousseau kõrval minu jaoks tähtsaim mõtleja sotsiaalse moraali teemal. Kui Roussaeu andis meile riigifilosoofia, siis Unamuno kinkis meile positiivse elufilosoofia, mis on mõeldud eelkõige neile, keda ei toida elujõuline katoliku usk(lk. 297)(21).




§10: Emmanuel Levinasel, kuulsal prantsuse-juudi filosoofil, on huvitavad mõtted vägivallast ja kuuendast käsust: “Vägivaldne on igasugune tegevus, mida tehes inimene toimib, nagu oleks ta ainus toimija: nagu oleks ülejäänud maailm olemas ainult selleks, et tema tegutsemist vastu võtta. /…/ Selles mõttes on peaaegu igasugune põhjuslikkus vägivaldne: mingi asja tootmine, mingi vajaduse rahuldamine, millegi ihaldamine või isegi tundmaõppimine. /…/ Vägivald ei välju enesest. Ta anastab, ta omastab. /…/ Omada tähendab eitada olemist. Vägivald on suveräänsus, aga üksindus. /…/ Kui “Õpi tundma iseennast” võis saada kogu läänemaise filosoofia juhtnööriks, siis tähendab see, et lõppkokkuvõttes leiab Lääs universumi iseendas. /…/ Niikaua kuni Gide ülistab elutäiust ja jõuliste kogemuste mitmekesisust kui vabaduse teostamist, otsib ta vabaduses vabaduse kogemist, ja isegi mitte püüdlemist enesest väljumise poole. See on nautimine, enese tajumine imelise kiirguskoldena, aga mitte kiirgamine”(lk. 146 ja 148).

Vägivalla vastand on kõne(discours). “Rääkida tähendab teise tundmaõppimisega samaaegselt talle ennast tutvustada. Teist mitte lihtsalt ei õpita tundma, vaid teda tervitatakse. /…/ Ma ei mõtle mitte lihtsalt sellele, mis tema minule on, vaid samuti ja samal ajal, ning koguni enne seda, ma olen temale. /…/ Ma mitte lihtsalt ei õpi tundma, vaid ma seltsin. /…/ Rääkimine ja kuulamine ei ole lahutatavad, need ei järgne teineteisele. Rääkimine kehtestab niisiis moraalse võrdsussuhte ja tunnistab järelikult õiglust. Isegi kui keegi räägib orjaga, räägib ta võrdsega. See, mida öeldakse, edasiantava sisu, on võimalik ainult tänu niisugusele palgest-palgesse suhtele, milles teist käsitatakse kaasvestlejana juba enne, kui teda tundma õpitakse. Me vaatame silmavaadet. Silmavaadet vaadata tähendab vaadata seda, mis ei allu ega andu, vaid mis teid näeb, see tähendab vaadata nägu”(lk. 147).

“Nägu näha tähendab mõista: “Sina ei tohi tappa.” Ja mõista: “Sina ei tohi tappa” tähendab mõista: “Ühiskondlik õiglus”. /…/ “Sina ei tohi tappa” pole niisiis mitte lihtne käitumisjuhis. Tuleb välja, et see on kõnelemise enda ja vaimuelu printsiip. /…/ Ainult siis, kui me suudame näha nägu, millelt on välja loetav “Sina ei tohi tappa”, ei saa me enam pöörduda niisugusest vabadusest[Gide] võrsuvasse rahulollu ega kogeda mõnd takistust, mis käiks meile üle jõu. Sest tegelikult on mõrv võimalik. See on võimalik, kui me pole vaadanud teisele otsa. /…/ Moraalne pilk adub näos ületamatut lõpmatust, milles mõrtsukalik kavatsus tajub ohtu ja variseb kokku”(lk. 147-148).




§11: Siin on selgelt tegemist üldinimliku tasemega. Peab märkima, et tema interpretatsioon kuuendast käsust on täiesti erinev käsuõpetuse filosoofiast, seal on see tõepoolest lihtne käitumisjuhis. Ühiskondlikuks õigluseks ei piisa ühest käsust.

Enese tundmaõppimine hõlmab inimese ühiskondlikku loomuse tundamõppimist(vt. Aristoteles ja Unamuno). Miks Levinas ei soovi tähelepanu pöörata elementaarsele tõsiasjale, et käsuõpetus on Jehoova monoloog, kuid Sokrates väitis ju, et ta pole kellelegi midagi õpetanud(peale surunud). Tema eesmärk oli sünnitada dialoogide kaudu eksistentsiaalseid teadmisi voorustest. Kui Sokrates rõhus mõistusele, siis Jehoova rõhus kuulekusele. Nagu Cicero ütles: “Sokrates oli esimene, kes tõi filosoofia taevast alla”(Verene lk. 152).

Võrdlus Rousseau’ga: Ühiskondlikuks õigluse mõistmiseks on vaja terve raamat läbi lugeda.

Võrdlus Kierkegaard’iga: Ei ole nagu midagi võrrelda.

Võrdlus Unamunoga: vt. üle-üle-eelmist lõiku. Tekivad kummalised paralleelid Unamuno inkvisiitorliku ja Levinase dialoogilise moraali vahel.

Mida siis Levinas meile õpetas? Levinas kirjeldas oskuslikult adekvaatset dialoogi Teise mõistmiseks, kuigi ta liialdas tundmaõppimise kriitikaga.


(1)Aga Rutt, Taaveti vaarema, oli ju moabiit.


(2)Linnart Mäll on kirjutanud Bhagavadgita õpetuse kohta: “Ja nii olete ka Teie, lugupeetud lugeja, Višnu kehastus ja ka Krišna kehastus, sest kui kehastunu mõistab, et ta on tegelikult Kehastuja(dehin), siis mõistab ta ka seda, et ta kehastub kõiges(Krišna nii mõistiski). Ning kui Teie seda mõistate, siis saate aru, et ka Teie kehastute kõigis- teiste sõnadega, Te tajute maailmaterviklikkust ehk Teis on kõiksusetunnetus ehk Te elate läbi seda, mida mõned inglise-ameerika autorid on tähistanud sõnaga Peak Expierence. Indialastele tähendas see muu hulgas seda, et ta vabanes ümbersündide ahelast(ja see oli talle suur kergendus), sest kas saab ümber sündida see, kes juba viibib kõiges?”(“Mõtteid “Gitast”)


(3)Veel üks õiglase ühiskonna kirjeldus: De Beauvoir’i järgi on tegemist poliitiliste vabadustega, mis annavad subjektile eneseteostuseks võimalused. Siia kuuluvad demokraatlikud vabadused kui elementaarsed õigused, kodanikuõigused ja sotsiaalsed vabadused majanduse, kuritegevuse, looduskaitse, hariduse ja tervishoiu alal.


(4)Tänapäeva “demokraatlikus” ühiskonnas väljendub väline sund rahastamis- ja tööjõupoliitikas ning poliitiliselt “ebakorrektsete” tegelaste ja mõtete mahavaikimises ja ignoreerimises. Sellel teemal on hästi kirjutanud Jüri Talvet oma artiklis “Lääs ja süntetismi väljakutsed”(Akadeemia 2002, 5) ja Jüri Eintalu “FFF: Filosoofia kui fašistide Führer”(Vikerkaar 2002, 8-9).


(5)Aga kas üldse on olemas sellist asja nagu individuaalne ehk üldinimlik moraal? Ainult õiglus, üks neljast Vana-Kreeka kardinaalvoorusest, kuulub sotsiaalse moraali alla. Ja eudaimonia, inimese loomupärane siht, on suuremas osas individuaalse moraali mõiste, kuid loomulikult ei saavuta ebaõiglased inimesed õnne. Nagu Platon ütleb: “õiglus on hinge jaoks seesama, mis tervis keha jaoks.”


(6)“Ma möönan, et kogu võim lähtub Jumalast- kuid kõik haigused saavad ju samuti sealt alguse. Kas see tähendab, et on keelatud arsti kutsuda? /…/ Sest eks ole ju röövli püstolgi lõppude lõpuks üks võim”(lk. 20).


(7)Ideaalset riigi kirjeldus: “Rahu, üksmeel ja võrdsus on poliitiliste riugaste vaenlased. Lihtsaid ja siiraid inimesi on raske eksitada just nende lihtsuse tõttu: pettused ja salakavalad ettekäändedei avalda neile mingit mõju. Nad isegi ei ole piisavalt kavalad selleks, et neid saaks ninapidi vedada. Kui maailma kõige õnnelikuma rahva(Šveitsi maakantonid) juures võib näha talupoegade salkasid tammepuu all riigiasju korraldamas ja alati targasti toimimas- kas saab siis hoiduda põlgamast nende rahvaste riukaid, kes saavutavad oma kuulsuse ja viletsuse nii kunstlikul ja salapäratseval teel? Nõnda valitsetav riik vajav väga vähe seadusi ja siis, kui tekib vajadus uusi vastu võtta, saavad kõik sellest ühtmoodi aru”(lk. 143).


(8)Halvastikorraldatud riigi iseloomustus: “Andke raha[palgasõdureile ja saadikuile]- ja peagi leiate end ahelais. /…/ “Mida paremini on riik korraldatud, seda enam pöödub kodanike tähelepanu eraasjadelt avalikele asjadele”. /…/ “Niipea, kui keegi ütleb riigiasjade kohta: “Mis see minusse puutub!”, tuleb teadmiseks võtta, et riik on omadega läbi. Isamaa-armastuse leigumine, erahuvide aktiivsus, riikide ülepaisutatus, vallutused ja valitsuse korruptsioon on need asjaolud, mis lasksid sündida mõttel, et rahvuskogudesse tuleks saata esindajad ehk saadikud”(lk. 130-131).


(9)“Siit järeldub, et maksud muutuvad koormavamaks sedamööda, kuidas kasvab valitsuse ja rahva vahemaa. Nõnda on rahvas demokraatia puhul kõige vähem koormatud, aristokraatia puhul on koormus keskmine ja monarhia all kannatab ta suurimat raskust. Seega sobib monarhia ainult suurtele rahvustele, aristokraatia sobib rikkuselt ja suuruselt keskmistele ja demokraatia väikestele ning vaestele riikidele”(lk. 111).


(10)”Roomlased rikkusid oma seadusi harvemini kui ükski teine rahvas ja nende seadused olid ka kaunimad kui kellelgi teisel”(lk. 25).


(11)Locke'i enamuse tahe on Rousseau üldine tahe. Rousseau erineb Locke’ist peamiselt kahes asjas - loomulikus seisundis ei piira inimesest mingisugune abstraktne loomuseadus ja seadusandlikku võimu ei tohi rahvalt võõrandada. On võimatu nende vaateid ümber lükata asudes ise samal eetilisel positsioonil - riik peab olema rahva hüvanguks. Sellele vastab Rousseau üldine tahe ja Locke'i enamuse tahe ning ühiskondliku lepingu vabatahtlikkus. Ka utilitarismi üldine kasu on sama sisuga mõiste. Richard M. Hare ühendab oma artiklis “Objektiivsed ettekirjutused” inimliku õitsengu I. Kanti kahe ideega- moraaliväidete preskriptiivsus ja universaalsus. “Neile, kelle haridus on lähtunud tavalisest dogmast, et kantiaanlus ja utilitarism on vastandid, tundub see mõte veider”(lk. 39). Mis alusel me tõendame teatavate maksiimide universaalsuse? Eks ikka lähtudes nende kooskõlast üldise tahtega.


(12)Kuna meie ülesanne on tegeleda üksnes sotsiaalse moraaliga, siis ei leia selles töös omaette käsitlust Kierkegaardi inimtüüpidest. K. on eelkõige isiksusefilosoof, teda huvitab üksikisik.

(13)Kierkegaard ise ei maini seda aspekti. Kuid kolonialismiajal andis väärtushinnangute erinevus end tunda, näiteks sati-kombestik. Samasuguse näite toob R. M. Hare Saudi-Araabiast, kus mehe sõna mitte kuulanud naise käitumine on väär.

(14)J. Slok kiritiseerib siin Kierkegaardi. “Ajaloolised erinevused puudutavad üksnes selle[hea ja kurja vastuolu] täpsemat vormistust või üksikasjalikku kasutust mitmesugustes eluvaldkondades. Seega võib öelda, et moraalsed seisukohad on üksikasjades ajast aega suhtelised, kuid oma põhilises olemuses toetuvad nad absoluutselt kehtivatele mõistete kõigutamatule alusele. Raskusi võib valmistada aga nende defineerimine; ometi oleks päris arukas öelda, et kõik see, mis elu edendab või säilitab, on hea, samal ajal kui kõik see, mis elu moonutab või hävitab, on kuri”(lk. 51). Ehtne utilitarism. Ka Hare on eetilise relativismi vastu, sest siis poleks võimalik oma moraaliharjumusi läbi katsuda ja parandada ning astuda mõtekasse dialoogi erinevate moraalivaadetega inimes(t)ega. Meil on vaja mittekultuurisõltelisi moraaliväidete tõesustingimusi. Selleks me apelleerime moraaliväidete formaalsetele omadustele- nende loogikale(vt. märkus 13). Samuti on kuus viimast käsku ja oluline osa ülejäänud käsuõpetusest üldinimlikult kehtiv.

(15)Siinkohal pean tarvilikuks lahti seletada, mida tähendab minu jaoks sõna “ühiskond”. Ühiskond võib olla rahvus, riik või religioon.

(16)Ma tahaksin välja tulla väitega, et K. ise ei suutnud oma elus esteedi või ironiseerija astmelt kõrgemale liikuda. Selle väite poolt on mitmeid argumente: 1) K.-i suutmatus luua peret, käia tööl ja saada ligimestega normaalselt läbi(lk. 110), 2) esteedile omane majanduslik sõltumatus, 3) Tema võimatus olla lihtsalt tema ise(lk. 10) ja siit tulenev vajadus mängida alati teatrit(lk. 9), 4) Tema iroonilis-poleemilised ülesastumised ajakirjanduses.

(17)Seaduslik võim on lähtub üldisest tahtest ja on vabariiklik(Rousseau).

(18)Mõlemad lähtuvad süü individuaalsusest. Kas siis inimene sünnib pahelisena ja Jumala arm teeb ta heaks või ühiskond rikub inimese headuse. Tõde on see, et süü on kollektiivne. Ma ei tohi seda lahustada totaalses süüs, vaid pean tegema totaalse süü enda omaks. “Keegi peab seda tegema, miks mitte mina?”(Annie Besant). Ühiskonna süüdlus raskendab indiviidi süüd. “Kristus, süütu, oli teatud mõttes suurim süüdlane, sest ta tunnetas süü suurust sügavamini kui keegi teine”(lk. 319). Süü põhineb just süütundel, süüdlane on see, kes teadlikult halba teeb.

(19)Rahuaeg sobib paremini sõjaväe reformimiseks.

(20)Unamuno vaated heale ja halvale sarnanevad Sloki omadele: “Hea on see, mis rahuldab meie elulist iha[surematusenälg], halb see, mis seda ei rahulda”(lk. 349).

(21)Unamuno filosoofiat võib nimetada ka romantiliseks filosoofiaks(lk. 357). “Niisiis võidelda kõikidega, kes lepivad ükskõik kas katoliikluse, ratsionalismi või agnostitsismiga; teha nii, et elaksid kõik rahutud vaimud ja otsijad”(lk. 351).