Romaan

 

Romaan

Sissejuhatus

    Milleks humanistlik filosoofia vajab romaani? "Inimelu kui selline on lüüasaamine. Ainus, mida me saame teha, seistes silmitsi möödapääsmatu lüüasaamisega, mille nimeks elu, on üritada seda mõista. See ongi romaanikunsti olemisõigustus."(lk. 16). Vastupidiselt Kunderale väidan ma, et romaani kõige olemuslikum tunnus on ikkagi story ehk narratiiv. Kõige huvitavamad ja väärtuslikumad ongi sellised lood, mis kätkevad endas filosoofilist pinget. Ma olen püüdnud lugeda Kundera ühte lemmikraamatut- Musili "Omadusteta meest", kuid see oli talumatu. Võib-olla on need eksistentsiaalsele analüüsile pühendunud sulesepad valinud oma mõtete väljendamiseks vale vormi. Äkki sobinuks neile paremini filosoofiline essee?(1) Ma olen täiesti nõus, et Kafka kirjeldab meile väga oskuslikult "bürokratiseerunud maailma eksistentsiaalset olemust"(lk. 125) ja Broch väärtuste allakäigu kolme erinevat taset, kuid sellest ei piisa. Kundera ise tunnistab, et "Omadusteta Mehes" kulgeb story aeglaselt ja vaikselt(lk. 71) ja sellepärast ei suudagi see mind köita. Ma olen jõudnud käesoleva töö kirjutamise käigus järeldusele, et romaanil on kolm ekvivalentset tunnust- narratiivsus, probleemsus ja sugestiivsus(2). Mis väärtust on karakteritel, peategelastel romaanis, kui nende elulugu on tagaplaanil, kui nad on vaid sotsiaalfilosoofiliste teeside illustratsioonid? Romaani teine olemuslik tunnus- probleemsus, saab mängu tulla vaid siis, kui peategelane ei ole kõigest ajastu hämarate jõudude mängukann, vaid tema valikutel on elufilosoofiline või lausa sellele lisanduv maailmaajalooline(eepilises ulmeromaanis) tähendus ja see valik on alati problemaatiline, sest inimelul puudub objektiivne mõte ehk etteantud vastuseid pole. Bahtin kirjeldab meile antiikajal õilmitsenud olustikulise seiklusromaani üht karakteroloogilist tunnusjoont - "inimese aktiivsusel puudub loovus, aktiivsus avaldub pelgalt negatiivsena: uisapäisa käitumises, eksimuses, süüs"(Bahtin lk. 72). Seetõttu ongi sobiv nimetada 20. sajandi "eksistentsialiste" moodsa olustikuromaani viljelejateks. Erinevus antiiksest olustikuromaanist seisneb ajaloolise aja hõlvamises, tänu millele on suudetud kujutada inimese ajaloolist olukorda(nt. bürokratiseerumisnähtust Kafka "Lossis"), mitte nagu antiikses seiklusromaanis, "milles peategelane ise ja tema elu murrangulised sündmused jäävad väljapoole olustikku"(Bahtin lk. 73). Järgnevas lõigus uurime, kuidas on omavahel seotud narratiivsus ja probleemsus.

Filosoofia on teaduslik distsipliin(3), vastasel juhul puudub mõtet teineteise väiteid ümber lükata; on võimatu kirjutada filosoofilist teost, milles puudub poleemiline moment. Miks võtab keegi vaevaks luua fiktiivse reaalsuse? Uurides autori motiive, saame teada, mis eristab probleemset romaani ajaviiteromaanist(antiiksed seiklusjutud, moodsad kriminullid, seebikad jms.). Kui teos kirjutatakse rahavajaduse ja/või põnevushuvi rahuldamise nimel, siis milleks näha vaeva romaani sõnumi, loo moraali kallal? Pealiskaudsel vaatlusel näib, et ka kõige primitiivsematel ja vulgaarsematel põnevusjuttudel on mingi sõnum- nt. pahade saatuseks on räigelt tapetud saada. Kuid kas antud sõnum kuulub konkreetsele teosele või skeemile, mida kasutatakse meelelahutustööstuse õitsengu nimel(4)? "Romaani ainus moraal on teadmised; romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seniajani teadmata eksistentsist, on ebamoraalne(H. Broch)"(Kundera lk. 61). Kuna romaan uurib inimelu kui tervikut(5), siis peab sõnum paratamatult olema filosoofiline ja kunstiteosel, mis kordab eelkäijate sõnumit, puudub esteetilis-filosoofiline väärtus(6). Sõnum peab olema kätketud narratiivi, see tähendab, et on vaja teos algusest lõpuni läbi lugeda. Moodsa ajaviiteromaani lõpplahenduse teadasaamine muudab terve raamatu läbilugemise mõttetuks, samas kui antiikses seiklusjutus on lõpplahendus juba ette teada; siit järeldub, et mõlemal juhul puudub narratiivil iseväärtus. Nüüd tõmbame siis otsad kokku: kui soovitakse analüüsida inimeksistentsi erinevaid aspekte(7), kas siis poleks mõtekam otsustada puhta filosoofia kasuks- story unarusse jätmine kahjustab loetavust. Teises äärmuses on need kirjanikud, kes ei soovi midagi originaalset öelda, ja nad unustatakse.

Hea romaani kolmas tunnus- sugestiivsus, on sõltuvuses oskusest ühendada omavahel story ja sõnum. Mida täiuslikum on see ühendus, seda raskem on raamatut käest panna(8). Nüüd alles mõistame lõpliku selgusega ühe geniaalse aforismi tähendust- "Tõde, see on stiili küsimus"(Oscar Wilde).

Erich Auerbach on kirjutanud geniaalse teose pealkirjaga "Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses". Siinkohal tahakski üksnes lähtuda pealkirjast ja püüda mõista, miks romaan on kõige efektiivsem tegelikkuse kujutaja võrreldes ükskõik mis muu meediumiga. Romaani suurem infomahutavus on selleks põhjuseks, miks selles žanris suudetakse üles ehitada terviklikke maailmu. Kui me võrdleme Tolstoi "Sõda ja rahu" Dostojevski "Vendade Karamazovitega", siis taipame, kuidas Tolstoi on suutnud ära kasutada žanri võimalused, kuid Dostojevski teatraalne "romaan" sobib ehk paremini teatrilavale. Tolstoi karakterid tegutsevad ajaloolises reaalsuses, mille kulgemine kujundab tegelaste elusaatust ja siseilma. Dostojevski dialooge(ideede võitlust) ümbritsev aegruum jääb aga pelgalt visandlikuks taustaks. Seega on Tolstoi tegelaste (elufilosoofilised) valikud paremini läbivalgustatud ja mõistetavad. Kes oleks Levin "Anna Kareninas" ilma oma mõisata?

Kasutatud kirjandus:

Bahtin, Mihhail "Valitud töid"

Kundera, Milan "Eesriie"

Pavel, Thomas "Romaani mõtlemine"(Vikerkaar 7-8/2003)

Hermann Hesse "Stepihunt"

§1: Eessõnas rõhutatakse mitmes kohas Harry Halleri üksindust, sisemist eemalolekut. Vaimuinimene on olemuslikult melanhoolik, s. t. nukker kõrvaltvaataja, liiga tundlik, et elu armastada ja liiga mõttesügav, et kinnisilmi elada ja liiga arg, et vabaneda. Kuldne kesktee oleks inimene, kes oskab mõelda ja oskab elada. „Stepihunt“ tunnistab eessõna „autorile“, et inimesel, kes „teeb mõtlemisest peaasja“ on tõsiseid raskusi eluprobleemidega tegelemisel(lk. 16). Seda romaani võib vaadelda kui peategelase kannatusrohket teekonda kuldse kesktee suunas. „Kelle[Stepihundi] saatuseks on kõiki inimelu küsitavusi teravdatud kujul omaenda piina ja põrguna läbi elada“(lk. 22). Viimases tsitaadis ilmneb teravdatud kujul probleemse romaani olemus.

§2: Traktaadi autor tunnistab isegi, et individualistid-üksiklased, kes tahavad edasi elada ja seega ei vali „absoluuditeed“ ning ei saa „imeteldaval viisil hukka“(lk. 49), jäävad tahes-tahtmata seotuks „kodanluseplaneedi atmosfääriga“(lk. 49). Ma ei nimetaks ellujäämist kompromisside tegemiseks, vaid ainsaks võimaluseks teostada ideaale. Traktaadis soovitatakse Harryl leppida oma elu kodanlike joontega. Mis on halba selles, kui sul on püsiv sissetulek, kui sul on normaalne läbisaamine kaasinimeste ja riigivõimuga, kui sa kannad oma tervise eest hoolt jne. Elu mugavus pole filosoofiline probleem, kuid meeldivad elutingimused teevad võimalikuks „mõtiskleva elu, elu ,mille eesmärk pole mitte teha, vaid olla, ja mitte üksnes olla, vaid millekski saada“(Wilde lk. 98). Traktaadi autor kõneleb „inimesest kõrgemas mõttes, inimeseks saamise pika tee sihist, kuninglikust inimesest, surematust“(lk. 57), kelleks on Harryl võimalus saada, kui ta ennast kokku võtab. Kas on võimalik muuta individuatsiooniprotsess vähe talutavamaks? Ainult siis, kui me mõistame ülimat tõde- kõik filosoofilised targutused on naeruväärsed. Hunt ja inimene ning ülejäänud poolusepaarid(9) „sõlmiksid mõistuseabielu puhkevas huumorivalguses“(lk. 50). Kui Haller on traktaadi läbi lugenud, võtab ta vastu otsuse ennast ära tappa, kuid ta lubab oodata oma 50.-nda sünnipäevani. Teda hirmutasid eesootavad kannatused uue inkarnatsiooni läbitegemisel, tal on raske vabaneda infantiilsetest tunnetest: „tagasi ei vii ükski tee, ei hundi ega ammugi lapse juurde“(lk. 56).

§3: Hermine mõistab ideaalide ja reaalsuse vahekorda tõelises filosoofias: „kas ideaalid on kättesaamiseks? Kas meie, inimesed, elame siis selleks, et surma ära kaotada? Ei, me elame selleks, et teda karta ja siis jälle armastada, ja just tänu temale hõõgub see elupisku mõnikord nii kaunilt“(lk. 106).

§4: Harry heidab oma unenäos Goethele ette ebasiirust. Ta oli jutustanud usku ja optimismi, kuid sisimas teadnud, et inimelu on kõigest valgusesähvatus lõputus pimeduses. Kuid Goethe paljastab tema vaadete ekslikkuse: just nimelt inimelu piiratuse teadvustamine innustas teda võitlema hävingu vastu, looma surematuid teoseid. 

§5: „Aga see polnud teadmine ega mõistmine, mida ma meeleheitlikult ihkasin, vaid elamus, otsus, tõuge ja äralend“(lk. 93-94). Elufilosoofias ei ole niivõrd küsimus tões, vaid otsimises ja leidmises, ühesõnaga läbielamises.

§6: „Sa imestad, et ma pole õnnelik, kuna ma oskan ju tantsida ja tunnen end elu pealispinnal nii koduselt. Ja mina imestan selle üle, et sina, sõber, elust nii pettunud oled, kuna sa oled ja kodus just kõige ilusamates ja sügavamates asjades, vaimsuses, kunstis, mõtlemises!“(lk. 112). Milline ilmekas näide mr. Wilde'i kuulsa aforismi üldkehtivusest- „Kõige suurem patt on pealiskaudsus“. „Sinul on näiteks vaimne külg väga täiuslikuks arenenud ja selle-eest oled sa väga maha jäänud kõiksugustes väikestes elukunstides. Mõtleja Harry on sada aastat vana, tantsija Harry aga vaevalt pool päeva“(lk. 113). Hermine tõestab Harryle, et inimene ei koosne ainult mõnest üksikust hingest või elemendist ja ta soovib peale „tantsija Harry“ edasi arendada ka tema unarusse jäänud „väikesi vendi“. „Elus ei ole tegelikult suuri ja väikesi asju“(Wilde).

§7: Tänu Hermine'le suudab Harry aru saada mineviku sentimentaalsest idealismist: „tema, see vana Harry, oli olnud ise täpselt samasugune kodanlikult idealiseeritud Goethe, säärane liiga ülla pilguga vaimusuurus, kes särab ülevusest, vaimsusest ja inimsusest nagu briljantiinidest ja on peaaegu isegi liigutatud oma hingeaadellikkusest!“(lk. 116). Selline iseenda idealiseeritud kujutluspildi nautimine on iseloomulik kitši-tunnete loogikale- „Kitš paneb tihedasti teineteise kannul veerema kaks heldimuspisarat"(Kundera).

§8: "Niisiis, peab surema, Stepihunt?"(lk. 133)- küsib Hermine. Kui unamunolik, kui unamunolik- Harry igatseb leida "sellist õnne või õnnetust", mis õigustaks oma elu ohverdamist. "Ma igatsen kannatusi, mis ärataksid minus tahte ja valmisoleku surra(10)"(lk. 133). Kurbusest peab sündima midagi ilusat.

§9: Hermine väljendab mõtteid, millest lähtuvad kõik romantilise filosoofia esindajad: "ning siis ma nägin, et mu unistused olid olnud õiged, tuhat korda õiged, just nii nagu sinugi omad, Harry. Elu, tegelikkus, oli väär"(lk. 134).

§10: Miks on surematute naer jäine?(vt. lk. 139-140). Sest surematud elavad külmas tähesäras, mida naudingu- ja võimuiha ei määri. "Sansaaras ei leita rahuldust naudingute tõttu, mis on kui mesi noateral"(Šantideva 7.64).

§11: Harry langes fatalismi ohvriks. Kas Hermine tõesti tahtis surra? Vaevalt küll ja mis puutub Stepihunti: "Te tahate surra, argpüks, aga mitte elada! Kurat võtaks, te peate just nimelt elama!(lk. 194). Tõeline rõõm langeb osaks neile, kes kõigele halvale vaatamata, eitamata inimelu traagikat, säilitavad armastuse kõige ilusa vastu.

Arthur C. Clarke "Linn ja tähed"

§1: Bahtinil on õigus, kui ta kõneleb kronotoobist ehk aegruumist kui teose struktuuri aluspõhjast. Kronotoop pole pelgalt süžee taustaks, vaid määrab ja piiritleb jututeemad, millest üldse on võimalik selles konkreetses aegruumis kõneleda. Uus aste kirjanduse arengus on ulme, kus kronotoopide loomist ei ahista empiiriline tegelikkus. Kuna esimeste ulmekirjanike peasiht oli luua usutavalt mõjuv aegruum, siis on klassikalise ulmeloo tunnuseks eepilisus. Keskendumine uute maailmade loomisele jätab üksikisikule ainult ühe võimaliku rolli- maailmaajaloolise. Head näited on Asumi triloogia, Igaviku lõpp, Linn ja tähed ja Hyperioni saaga. Aga näiteks Tagasitulek tähtede juurest? Tegemist on järgmise astmega ulmekirjanduse arengus- romantiline mäss ühiskonna vastu, kus lahendusi ei saa leida muutes maailma, vaid muuta tuleb iseenda suhtumist. Murranguajastu on asendanud stabiilse ühiskonnaeluga, kus üksikisikul ei jää muud üle kui kohaneda. Väljaspool ajaloolist reaalsust saab kasutada nn. võõritusefekti- asetada inimene võõrasse konteksti ja/või võõrapärane olend inimlikku konteksti, mille sees joonistub inimese olemus kui filosoofiline probleem eriti teravalt välja. Tõstaksin esile romaani “Positrooniline inimene”, mis jutustab roboti unistusest saada inimeseks.

§2: Tasemel ulmeromaanis leiab usutavuse probleem oma lahenduse. Kuna igasugune romaan kirjeldab fiktiivset reaalsust, siis ei muuda teost usutavaks tema kooskõla ajaloolise maailmaga. Romaan peab olema vaba sisemistest vastuoludest. Peale tekstis leiduvate otseste vasturääkivuste lähevad arvesse ka vaikivad eeldused, millest iga mõistlik inimene lähtub: kui näiteks ajaloolises romaanis eksitakse faktide vastu, ja samas on teada autori taotlus kasutada taustana reaalset ajalugu; kui on eksitud inimloomuse vastu, s. t. , et tegelased käituvad ebausutavalt ehk vastuolus romaanis kujundatud karakteriga või polegi võetud vaevaks tegelastele elu sisse puhuda ja nad esindavad mingeid lihtsakoelisi tüpaaže(vt. 4. märkus); eksitakse elementaarsete loodusseaduste vastu(11); eksitakse sotsioloogiliste seaduste vastu(vt. Karl Popper "Avatud ühiskond ja selle vaenlased 1. lk. 116-118)(12).

§3: Juba esimestest lehekülgedest peale tajuvad kogenud lugejad kardinaalset erinevust tõsise ulmekirjanduse ja küberpungi vahel. Selles žanris on vaid mõni üksik loetav romaan kirjutatud. Enamus autoreid koormab meid igasugu tühja-tähjaga, nende stiil on lopsakalt lohakas. Küberpunk on minu jaoks insignificant.

§4: Mr. Clarke valdab kõige paremini eepilise ulmeromaani kirjutamise kunsti. Tõlkija nimetab käesolevat teost filosoofilise alatooniga romaaniks(lk. 224). Juba esimestest lehekülgedest peale annab tema väljapeetud stiil tunnistust sellest, et me võime oodata narratiivi ja sõnumi täiuslikku kokkusulatamist. Eepika esitab autorile kõrged nõudmised: ei tohi keskenduda ebaolulisele, karakterid peavad mõjuma inimlikena arvestades teose maailmaajaloolist mõõdet ja autor peab leidma romaanis koha stseenidele, mille lummav kirjeldus suudab sümboliseerida inimkonna ajatuid unistusi: "Ilu on ülim sümbol"(Oscar Wilde).

§5: Oh, millist meelenukrust õhkub stseenist, kus Alystra jätab Alvini üksi Loranne'i torni, sest Diaspari elanikud ei talu avarust ja temas tekitab hirmu vaadata läbi kivivõre linnamüüre ümbritsevat kõrbe. "Ma ei saa seda teha" ütles ta lõpuks. "Isegi sellele mõtlemisest tunnen ma suuremat külma kui tuulest. Ära mine kaugemale, Alvin!"(lk. 30). Alvin on unikaal ja ta igatseb linnast välja pääseda. Kõrbes läheb kiiresti pimedaks ja ta on varemgi seal tornis viibinud, ent esimene täht, mis välja ilmub, ja Seitse päikest Linnutee rüpes kütkestavad Alvini vastupandamatu jõuga, enne kui külm õhk sunnib teda tagasi pöörduma. Alvin sümboliseerib mässajat, keda ahistavad etteantud raamid ja kelle tegevus on vajalik stagnatsiooni vältimiseks.

§6: Võiks arvata, et Diaspari elanikud olid omandanud muretu ränduri ideaali, mis põhineb esteetilistel naudingutel. "Nad ei tundnud igavust, sest neile oli kättesaadav kõik, mis linna ehitamise päevist peale oli nii fantaasia kui ka reaalsuse valdkonnas juhtunud. Sellekohase vaimulaadiga inimeste jaoks oli see täiesti rahuldav elu. Et see oli ka täiesti tühine elu, seda ei taibanud veel isegi mitte Alvin"(lk. 26). Nad olid vabanenud hirmust homse päeva ees, ent samas kaotanud julguse tundmatusele silma vaadata. 

§7: Suur polüüp, meistri viimane järgija, meenutab mulle kurva kuju rüütlit don Quijote't: „Kui mõõtmatult muistne hääl vaikses õhus vaibus, haaras Alvinit kaastundepuhang. Teenimatu andumus, päikeste ja planeetide hääbumisest sõltumatult püsima jäänud kasutu lojaalsus- see oli midagi niisugust, mida ta poleks kunagi uskunud, kui tõendid ei oleks silmaga näha olnud“(lk. 117).

§8: Autor mõistab kaduvusearmastuse tähtsust: „Nüüd sai ta aru, miks ta ei olnud kunagi armastanud Alystrat ega ühtki teist naist, keda ta oli Diasparis tundnud. See oli üks õppetund, mille Lys oli talle andnud. Diaspar oli unustanud palju asju ja nende hulgas oli ka armastuse tõeline tähendus. Airlees oli ta jälginud oma lapsi põlvel kiigutavaid emasid ja oli ka ise tundnud kõiki väikesi ja abituid olendeid kaitsma kutsuvat õrnust, armastuse omakasupüüdmatut kaksikõde. Diasparis aga ei olnud ühtki naist, kes oleks midagi teadnud või hoolinud armastuse kunagisest lõppeesmärgist. Selles surematus linnas puudusid tõelised tunded ja suured kired. Niisugused asjad õilmitsesid võib-olla just oma üürikesuse tõttu ja neil lasus pidevalt vari, mille Diaspar oli hajutanud“(lk. 132-133).

§9: Kas ärksamad vaimud pole alati tundnud kauguste kutset ja juhtinud ülejäänuid progressi teel? Alvin leiab meistri laeva, astub pardale ja lahkub Diasparist(lk. 153-154). Unistused ja reaalsus ulatavad teineteisele käe.

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

§1: Romaani alguses leiame lord Henry diivanil lebamas ja "lugematuid sigarette" suitsetamas. Võib-olla oleks härra Wilde vältinud mandumist kui ta oleks suvatsenud tähelepanu pöörata kehalise distsipliini vajalikkusele kontrolli kehtestamisel oma elu üle? Mitte suitsetamine, vaid sport pakub meile tõelisi naudinguid.

§2: "Olen hakanud armastama salapärasust"(lk. 10). 

§3: "Loomulikkus on ikka poos, pealegi üks kõige ärritavamaid poose, mida ma tean"(lk. 11). 

§4: "Hinge ja keha kooskõla- kui võimas see on? Meie oma hulluses oleme need kaks lahutanud..."(lk. 16). 

§5: "Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi"(lk. 29). 

§6: "Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad vaimu võitu kõlbluse üle"(lk. 54). "Mis aga puutub vestlemisse, siis on Londonis ainult viis naist, kellega rääkida tasub"(lk. 54-55). 

§7: "Mulle meenus, kuidas te rääkisite sel imelisel õhtul, kui me esimest korda söömas käisime, et ilu otsimises ongi elu saladus"(lk. 55). 

§8: "Ta räägib asjadest, mis mind tüütavad. Ta annab mulle head nõu"(lk. 63). Ka mina olen ühele inimesele head nõu andnud- näiteks hoida ennast heas rannavormis, kuid muuhulgas ka seetõttu, et mulle meeldib teda vaadata. Moraali mulle lugeda ei meeldi.

§9: "Uskuge, ükski tsiviliseeritud inimene ei kahetse iial oma naudingut, ja tsiviliseerimata inimene jälle ei tea, mis nauding on"(lk. 86). Rafineeritud naudinguid pakuvad näiteks diskomuusika and music from The Great American Songbook.

§10: Moel, mille läbi tõeliselt fantastiline korraks üldiseks muutub, samuti nagu keigarlikkusel, mis on lihtsalt püüd saavutada ilu absoluutset modernsust, oli tema jaoks muidugi omajagu külgetõmbavust"(lk. 140). Silmapaistev riietusstiil ja teatraalsed maneerid iseloomustavad ju diskoajastu meesideaali.

§11: "... , kellel kui tõsisel ärimehel oli äärmiselt vastumeelt näha džentelmeni midagi kasulikku tegemas"(lk. 132).

§12: "Jah, mõtles Dorian, peab saabuma uus hedonism"(lk. 141). Toon teile mõned näited uuest hedonismist minu elus: 1)- juuni keskel on vesi tiigis pisut jahe, peale korralikku soendusjooksu hüppad pea ees tiiki ning keha ja vee temperatuurid on sellises hurmavas kooskõlas, et alasti keha liuglemist vees kogetakse kui täiuslikku ja puhast naudingut; 2)- peale ujumist lähed kööki, võtad külmkapist mahlakannu ja jood otse kannust mitu suutäit maitsvat ja naturaalset õunamahla ning ei mõtle mitte millestki; 3) siis lähed heidad voodisse pikali ja kuulad muusikat ning jalutad vikerkaarel. "See[uus hedonism] peab õpetama inimesi keskenduma silmapilkudele, kusjuures elu ise pole muud kui vaid silmapilk"(lk. 142).

§13: "Elu pole muud kui üks suur pettumus"(lk. 191).

§14: "Ta ilu oli talle vaid mask olnud, ta noorus vaid mõnitav pilge./.../Noorus oli ta rikkunud"(lk. 236). Kas Doriani püüdluses uuesti heaks hakata ei peegeldu nooruse naiivsus elu tõsiasjade hindamisel? Kas ei iseloomusta noorust kirgede taltsutamatus. Tsiviliseeritud inimene ei alistu raevuhoole, kuid Dorian sooritas ettekavatsemata mõrva. Tema keha hävitas tema hinge ja kui ta oli ennast tapnud, jäi üksnes kunst väljendama igavikku väärivat ilu.

(1)Brochi teoses "Uneskäijad" ongi kümmet peatükki hõlmav essee- "Väärtuste allakäik". Kõik romaani elemendid peavad olema allutatud süžee nõudmistele või nad on võõrkehad romaani kompositsioonilises tervikus.

(2) Ka teistes žanrides võivad kolm tunnust koos esineda, kuid romaan suudab kõige efektiivsemalt kujutada inimelu kordumatuid vorme, sest teda ei ahista žanrilised piirangud. Näiteks draamakunstis puudub jutustaja hääl. Ma olen nõus Thomas Pavel'iga, kes ei usu romaani lõputusse plastilisusse(lk. 132-133), kuid samas on võimatu romaani ammendavalt defineerida, sest romaani näol on meil tegemist kõige kohanemisvõimelisema, paindlikuma žanriga. Mina kasutan mõistet "romaan" kahes tähenduses: 1)- esteetilis-filosoofiline romaan, millel on kolm eelpool loetletud tunnust, 2)- romaaniks nimetame selliseid teoseid, "mida sajandite vältel on vastu võetud ja loetud kui romaane"(Pavel lk. 133).

(3) Filosoofia eristub nii puhtast teadusest ja ka religioonist. Teaduses tuleb vältida subjektiivsust, kuid filosoofias nagu ka religioonis on subjekt ehk üksikindiviid kesksel kohal; uurimisobjekt on inimese enda elusaatus. Kui religioonis on mõistus usu teenistuses, siis filosoofias nagu igas teaduslikus distsipliinis on kõik väited allutatud kriitilisele analüüsile, et saavutada nende tõsikindlus.

(4) Sentimentaalsete romaanide eesmärk on afektiivse seisundi tekitamine lugejas, kas siis positiivsete kangelaste(kitš) või rõvedate kangelaste(vulgaarsus) abil(vt. Kundera 53-57). Kangelase või antikangelase valikud on juba ette ära tehtud ehk põhimõttelised valikud puuduvad, sest nad täidavad ühte kindlat rolli etteantud skeemis. Paratamatult jäävad taolised karakterid üheplaanilisteks ja neil puudub reaalne side konkreetse aegruumiga, kus nad tegutsevad. Hercule Poirot lahendab mõrvu sama hästi igal ajal ja igas kohas.

(5) Sellele vihjas ka esimene tsitaat Milan Kunderalt töö alguses. Keskendutakse valikutele, millel on üldinimlik tähendus, see tähendab, et nad on sõltumatud ajastu käibetõdedest.

(6) "Vaid kunsti ajaloolise arengu kontekstis on võimalik seda esteetilist väärtust näha"(Kundera lk. 11).

(7) Kundera mõtleb romaani antifilosoofilisuse(Kundera lk. 70) all seda, et romaani sõnum ei ole filosoofiliste teeside kogum, vaid asub implitsiitselt romaani kronotoobis. "Mis peamine, iial ei hülga see[romaanipärane mõtlemine] oma tegelaskujude elude maagilist ringi"(Kundera lk. 70); isegi kui autor on juhtumisi üks neist kujudest.

(8) Üksnes autobiograafial on võrreldav kujutlusjõud. Kõige lummavam autobiograafia on minu jaoks Camilla von Stackelbergi "Tuulde lennanud lehed".

(9) Üks Stepihundi vigasid oli taandada inimene kahe ja kolme põhielemendi summaks. Ma olen nõus Hessega selles mõttes, et inimene pole lihtne, kindlavormiline, selgepiiriline nähtus(lk. 52), kuid mina terviklikkusest loobumine päädib hullumeelsusega. Nagu väidab Unamuno: „Inimeses võib muuta paljut, peaaegu kõike, kuid üksnes järjekestvuse raamides(Unamuno lk. 17). See tähendab, et uued kogemused peavad saama integreeritud isiksuse olemise, mõtlemise ja tundmise viisidega(vt. samas lk. 17). Unamuno järgi iseloomustab inimest kehalise ühtsuse printsiip ruumis ja hinge järjekestvuse printsiip ajas.

(10) "Üks inimhing väärib kogu universumit, on öelnud ma ei tea kes, kuid on öelnud oivaliselt. Nii et üks inimhing, mitte üks elu. Seesinane elu mitte"(Unamuno lk. 20). Stepihunt kippus aga ülemäära innukalt surema, nagu romaani lõpuosas välja tuleb. Eneseohverdusel peab ikka mõte sees olema.

(11) Aga paljudes ulmeteostes ületatakse pikki vahemaid valgusest kiiremini. Ükski endast lugupidav ulmekirjanik pole jätnud loomata eritingimusi, mis võimaldavad taolistest piirangutest mööda hiilida.

(12) Mr. Wilde käsitleb usutavuse probleemi hoopis teisest vaatenurgast. Tema jaoks on romaan kunstilises mõttes õnnestunud siis, kui autor ei püüa jäljendada reaalset elu, mille juhuslikkus takistab narratiivi loogilist ülesehitust ja milles karakterid on laialivalguvad. Autor peab valitsema materjali, mitte vastupidi. Lugejate peades toimub konflikt "päriselu" nürimeelsuse ja romaani "ebareaalsuse" vahel: "Inimene võib uskuda võimatut, aga inimene ei suuda kunagi uskuda ebatõenäolist"(Oscar Wilde "Valetamise allakäik"). Eelnev tsitaat väljendab ka minu vaateid antud küsimuses.