Individuaalne moraal

 

Romantistliku filosoofia olemus

Sissejuhatus

    Romantistlik ja ratsionalistlik filosoofia moodustavad koos humanistliku filosoofia. Termini “humantistlik filosoofia laenasin ma Donald Phillip Verene’ilt: “humanistliku filosoofia” all pean ma silmas filosoofiat, mis paigutab filosoofia keskmesse muistse küsimuse enese tundmaõppimisest. Selle juured on kreeklaste ja roomlaste juures. Kõige rohkem leidub seda klassikalise filosoofia elluäratamises itaalia humanistide poolt renessansi ajal ja Vicol. See jätkub ka selliste mõtlejate juures nagu Montaigne ja Rousseau ning seda leidub Hegelil ja Cassireri kultuurifilosoofias. Cassirer alustab “Uurimust inimesest” väitega, et filosoofia eesmärk on enesetunnetus”(Vikerkaar 8-9/2002 lk. 165). Kõik eelpool nimetatud filosoofid(va. Rousseau) on ratsionalistid. Humanistlik filosoofia sai alguse Sokratese tegevusega klassikalise ajastu Kreekas. Sokratese ja sofistidega seostub antropoloogiline pööre kreeka filosoofia ajaloos. “Pöörde sisuks on siis see, et kui varasema teoreetilise mõtlemise esemeks oli eelkõige physis selle sõna algses laias tähenduses, siis nüüdsest nihkuvad esiplaanile inimese ja inimühiskonnaga seotud probleemid.”(Tool).

    Tunne iseennast! Milleks? Et olla õnnelik. “Sest õnnelikud on seetõttu õnnelikud, et nad omavad hüvet”(Pidusöök 66). Mis on hüve? Tarkus, julgus, mõõdukus ja õiglus. Nüüd tulebki ilmsiks ratsionalistliku ja minu filosoofia erinevus: Sokratest ja Platonit nimetatakse eetilisteks intellektualistideks. See tähendab, et piisab ainuüksi tarkusest, mille saavutamine on filosoofia kui tarkusearmastuse eesmärk, et olla õnnelik(1). Mina kui romantist, eristan lähtudes oma elukogemusest tarkuse ja julguse, kui kaks ainsat kardinaalväärtust, mis on aluseks teiste väärtuste tunnistamisele. Julgus on puhtalt iseloomuküsimus. Nagu Kierkegaard õieti märkis, inimene ei ole vastutav oma iseloomu eest, kuid on vastutav oma valikute eest. Oma filosoofia süstemaatilise esitluse annan lõppsõnas. Ratsionalism pärandas meile humanistliku filosoofia vundamendi. Esiteks- filosoofia kui eluviis, teiseks- indiviid kui filosoofia subjekt ja objekt, kolmandaks- üldinimlikud väärtused kui eesmärgid iseendas, mitte vahendid eudaimonia omamiseks.

Romantismiajastu toodud murrang seisnes selles, et indiviidis lahutati varemalt lahutamatult kooseksisteerinud individuaalne ja sotsiaalne moraal. Platoni järgi tähendas hinge haigus hingeorganisatsiooni korrapäratust. Ideaalis pidi õiglus tagama harmoonia kolme hingejao vahel. Samamoodi pidid õiglases polises kehtima kolme ühiskonnaklassi vahel ranged alluvussuhted. Kõige parem näide inimese ja kodaniku samasusest on Sokratese käitumine süüpingis ja surmamõistetuna(“Apoloogia” ja “Kriton”). Ta keeldub Ateenast ebaseaduslikult lahkumast, sest see oleks kahjutegemine nii iseendale, sõpradele ja linnale. Elu linnas(2), kus pole head seaduslikku korda ja korralikke inimesi pole üldsegi elamisväärne(Kriton 70). Tema teguviis kahjustaks seaduste kehtivusjõudu. Teiseks oleks selline käitumine silmakirjalik ja häbiväärne. “Kuid kuhu jäävad nood kõnelused õiglusest ja vooruses?”(Kriton 70). Sokrates oli kogu oma elu vabatahtlikult Ateena kodaniku hüvesid kasutanud(Kriton 68). Ka põgeneda hea seadusliku korraga linna ei oleks kasulik, sest sinna läheks Sokrates nende riigikorra vaenlasena. Isegi surm ei päästa ebaõigluse tagajärgedest, sest ka Hadese seadused, Ateena seaduste vennad ei võta sind hästi vastu(Kriton 71). Meie eesmärk on taastada inimese terviklikkus. Romantikute arusaam, et inimene on rohkem kui kodanik, on suur samm edasi. Kuid inimene ei saa eitada ennast kui ühiskondlikku olendit. Sotsiaalne moraal tuleb allutada üldinimlikule moraalile, kuna neid pole võimalik enam samastada. Tõestada on vaja moraalinormide kasulikkus indiviidile. Sellepärast on eelduseks inimese absoluutne vabadus(vt. “Vabadusest”) ehk eesmärgiks on nihilismi ületamine Ja kuna “Jumal on surnud"(3), siis on ainus lahendus esteetika(Kierkegaard’i esimene elutee staadium). Üldinimlik moraal peab saama sama kindla heakskiidu mõistuse poolt nagu Sokratesel ja Platonil. Kuid meie ei usu enam ühte ja ainsasse poliitilisse taustsüsteemi tänu millele me suudame ennast realiseerida täisväärtuslike inimestena. Hellenistlik filosoofia ei lähe arvesse, sest “hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse”(Tool). Marcus Aureliuse filosoofias asendab polist Rooma impeerium(Iseendale 6.44). Romantismiajale üks iseloomulikke inimtüüpe oli revolutsionäär. B. Baczko väidab, et romantism sündis Prantsuse revolutsiooni varjus("Romantismiaja inimene" lk. 17). Järgnevas lõigus vaatlen ma romantismiaja seotust minu filosoofia romantilisusega.

Mina lähtun romantilisuse mõistmisel Miguel de Unamuno filosoofiast. Unamunole on romantilisus väljapääsuks eneseupituse eest, teeseldud tunnete eest(Unamuno "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" lk. 356-357). Lotman kõneleb elu teatraliseerumisest romantismiajastul, mil elu võtab kunstist eeskuju ja ruttab seda “jäljendama”(Lotman "Vestlusi vene kultuurist" 1. lk. 268). Leheküljel 280 toob Lotman välja romantismiaja teatri ühe keskse teema- loomuliku inimese karakter “Kunst ja elu sulavad ühte, ilma et kaoks tunnete otsekohesus ja mõtte siirus(Lotman 312). Dändi kui romantistliku individualismikultuse esindaja ei pääsenud teeskluse eest- pettumus-ja blaseerumuspoos ja vastuolu käitumise ekstragavantsuse ja truualamliku režiimi teenimise vahel kui vene dändi eripära.(Lotman 194 ja 200). Moega kaasaminek on puhas eneseupitamine ja valikuvabaduse eitamine. Nüüd siis jõuame lõpuks konkreetsete autorite juurde. Minu romantistliku kaanoni(vt. Verene 164) moodustavad Koguja, Rousseau, Wilde, Unamuno ja Camus.

Koguja

Koguja raamat on ainus teos Vanas Testamendis, mis püüab anda adekvaatset pilti inimelust. Koguja annab meile edasi oma elukogemust kuningana Jeruusalemmas(1:12). Pöördutakse inimese poole, mitte mingi konkreetse rahvuse ega uskliku poole.

Loomulikult poleks Kogujat Piiblis, kui ei tunnistataks Jumala ja kuningavõimu autoriteeti: Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!"(12:13-14) ja “Kuule kuninga käsku Jumalale antud vande pärast!”(8:2).

Koguja realism küünib Sokratese ja Seneca tasemeni, sest Jumala võib pea alati vabalt asendada saatusega, mida tühine inimene ei suuda mõista: “siis ma nägin kõigist Jumala tegudest, et inimene ei suuda mõista, mis sünnib päikese all; kuigi inimene otsides näeb vaeva, ta ometi ei mõista. Jah, isegi kui tark ütleks, et tema teab, ta siiski ei suudaks mõista!”(8:17). Kuid inimlikust tarkusest piisab meelerahu ja õnne tagamiseks: “kuni ma näen, mis inimlastel on kasulik teha oma üürikesil elupäevil taeva all”(2:3).

On selge, et kategooriaid nagu pessimism ja optimism siin rakendada pole võimalik, sest nad mõlemad on realismi eitused. Koguja väidab, et “surmapäev on parem kui sünnipäev”(7:1), maise vara kogumine mõttetu, sest hauda kaasa midagi ei vii(5:14) , kuulsus on kaduv(2:16), õelatel käib käsi hästi(7:15 ja 8:14), siiski usub Koguja, et Jumal karistab õelaid, sest surmast ja Jumalakohtust ei pääse keegi(8:12). Selles mõttes on Kogujal tõepoolest õigus, “Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu”(1:18).

Kuid samas väidab ta- “kuid sellel, kes alles seltsib kõigi elavatega, on veel lootust! Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi!”(9:4). “Seepärast ma ülistasin rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!”(8:15). Koguja soovitab nautida elu naisega(4)(9:9), mõõdukalt juua veini(2:3), väärtustada sõprust(4:10). Seejuures ei tohi unustada kõige maise ja kaduva tühisust: “ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust/5)”(5:9), “töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada!”(5:11).

Tähele tuleb panna seda, et just inimelu kaduvuse ja ebakindluse ehk pimeduse päevade meeldetuletamine paneb inimese tegelema oma südame rõõmuga ja mitte mõtlema oma elupäevadele(Kg. 5:19). Tõeline nihilismi ületamine. Kui me oleme juba elama määratud, miks keelata endale elurõõme ja inimesele tuleb kasuks ka surmahirmust vabanemine.

Nagu näha, on koguja filosoofia hoolimata religioossetest lisandustest puhtratsionaalne. Paralleelid Sokratese(6) ja Buddhaga seovad Kogujat ratsionalistliku traditsiooniga. Kuid rõõmu pidamine elu mõtte allikaks on kaheldamatult romantistliku filosoofia tunnusjooned. Teine ühtelangevus on kahe moraali liigi omavaheline taandamatus, sest austus Jumala ja kuninga vastu tuleneb juudirahva traditsioonidest.

Ratsionalistide jaoks seostub õnn alati kindla õpetuse ja eluviisi omaksvõtmisega. Koguja lihtsakoelised elurõõmud on aga universaalsed.

Lisaks on vana kuninga kogutud tarkuseteradel nukker alatoon, kahetsus kaotatud noorusest ja kartus riigi tuleviku pärast(2:19). See melanhoolia ei muuda teda kibestunuks- “Rõõmusta, noor mees…”(11:7). Minu jaoks on tegemist esmakordse muretu ränduri(7) elutunnetuse ilmnemisega filosoofia ajaloos.

Jean-Jacques Rousseau

Rousseau nagu Unamunogi on eneseupitamise vastane. Ta kirjeldab filosoofe, kelle eesmärk on üksnes kuulsaks saada ja ennast maksma panna(Rousseau "Üksildase uitaja mõtisklused" lk. 26-27), mitte ennast tundma õppida, mis on Rousseau jaoks filosoofia eesmärk, et saada vooruslikumaks(Rousseau 13 ja 37). Teeskluse problemaatika oli Rousseau’le eriti oluline. Juba oma esimeses töös on ta veendunud silmakirjalikkuse vastane(Rousseau 118-119). Rousseau oli võtnud ju endale juhtlauseks Juvenalise sõnad- pühendada elu tõele(Rousseau 38). Neljandas jalutuskäigus tegeleb Rousseau tõerääkimise küsimusega ja leiab, et valetamine ilma enesele või teistele kahju või kasu toomata pole vale, vaid süütu väljamõeldis(Rousseau 43).

Milles siis seisneb õnn Rousseau jaoks? Kõigepealt aga tuleb välja tuua Rousseau filosoofia iseärasused, tänu millele kuulub Rousseau romantistliku filosoofia traditsiooni või õigemini on selle looja. Esiteks sotsiaalse ja individualistliku moraali lahusus. Üldine tahe määrab ühiskonnaelu normid ehk seadused, kuid Rousseau arusaamad õnnes viiendas jalutuskäigus ei sisalda ainsatki ühiskonnafilosoofilist tõdemust. Teiseks eristab Roussaeu ka religiooni(8) ja elufilosoofia: “Kui asi puutus vaid maapealse elu kasutamisse, siis vajasin tõde selleks, et mitte olla päris loll ja osata võtta vähemalt parim osa sellest, mis käeulatuses, kuni on veel aega”(Rousseau 31).

Iseenda tundmaõppimine(Roussau 13 ja 30) ja väide, et “tõelise õnne allikas asub meis enestes ja inimese võimuses pole teha õnnetuks teha seda, kes ise tahab olla õnnelik”(Rousseau 16-17) seovad Roussaeu antiikse traditsiooniga. Platoniga seob Roussaeu’d veel mõistuse vajalikkuse rõhutamine. Terve mõistuse abil suudame me kanda nurisemata paratamatuse iket, leiame lohutust hädades, mille vältimine polnud meie võimuses(Rousseau 91), sest võlts kirg nimega enesearmastus paneb meid sõltuvusse teiste inimeste arvamustest ja tark inimene mõistab, et tegelikult ei suuda nad muuta tema olemust ning pole mõtet kiruda ükskõikset saatust(Roussau 89-92). Õnne mõistmine vabanemisena kirgede mõju alt on samuti ehtplatonlik(Roussaeu 81).

Asume õnne enese juurde. Ehtromantistlikult käsitleb Rousseau õnne tundeküsimusena. “Kõik siin maa peal on pidevas muutumises”, kõige suuremad õnnehetked ja kirkad naudingud on liiga harvad ja üürikesed hingeseisundi kujundamiseks(Rousseau 58). Tõeline õnn on hingerahu(Roussaeu 97). Mida see endast kujutab? “Kui aga on olemas seisund, kus hing leiab kindla pelgupaiga kogu oma olemusele, ilma et oleks tarvis meenutada minevikku või piiluda tulevikku; kus aeg ei tähenda midagi ja olevik kestab igavesti, laskmata märgata ei aja seiskumist ega kulgu; kus ainsaks kogu hinge täitvaks tundeks on enda olemasolu tajumine, aga mitte millestki ilmajäämise tunnetamine või naudingute, lõbude, vaevade, soovide ja hirmude teadvustamine, siis võib see, kelle jaoks niisugune olukord kestab, pidada end õnnelikuks, kusjuures see õnn pole poolik, vaene ega suhteline, nagu seda pakuvad elumõnud, vaid küllaldane, täiuslik ja helde ning ei jäta hinge mingit tühjust, mida sellel oleks tarvidus täita. Niisuguses seisundis viibisin ma sageli oma üksildaste uneluste ajal Saint-Pierre’i saarel, olgu vabalt veevoolus triivivas paadis lebades, olgu vabalt veevoolus triivivas paadis lebades, olgu tormise järve kaldal istudes või mujalgi, nagu mõne kena jõe pervel või kivikestel vuliseva oja ääres. Mida sellises olukorras nauditakse? Ei midagi, mis jääb väljapoole, mitte midagi peale iseenese ja oma olemasolu”(Roussaeu 59). Meeldivaid mõtisklusi ja unelusi saab nautida igalpool, kus valitseb rahu, kuid palju paremini õnnestub see romantilise maastikuga üksikul saarel(Rousseau 60-61).

Järjekordne tõestus erinevusest ratsionialismist ilmneb kreekaliku väärtuse mõõdukus käsitlemisel. Platonil on mõõdukus ihaleva hingejao loomutäius, millega mõistuslik hingejagu ohjeldab ihasid. Rousseau’l aga iseloomujoon, s. t., et sõltumatu mõistusest. “Tõsi küll, neid hüvitusi ei saa kogeda mitte iga hing ja mitte igasuguses olukorras. On tarvis, et südames oleks rahu, mida ükski kirg ei rikuks. Ka peab see, kes neist osa tahab saada, olema valmis neid vastu võtma ja ümbruskond sellele kaasa aitama. Siinjuures teeb paha nii ülemäärane tuimus kui ka liigne erutus; sobilik on ühtlane ja mõõdukas liikumine, milles pole äkilisi vapustusi ja seisakuid. Elu ilma liikumiseta on letargia. Kui liikumine on ebaühtlane või liiga tormakas, äratab ta meid unelmaist; tuletades meelde ümbritseva, rikub ta mõtiskluste võlu ja kisub meid välja endassesüüvimisest, et meid hetkega paisata saatuse ja inimeste ikka alla ning panna uuesti tajuma oma hädasid. Täielik vaikus toob kaasa kurbuse. Tardumus on surma võrdkuju. Sellisel juhul on tarvis elutervet ettekujutusvõimet, mis iseenesest ruttab appi neile, keda Taevas on sellega õnnistanud. Siis tekib puuduva välise liikumise asemel sisemine. Täielik rahulolek pole, tõsi küll, parim, aga siiski üsna mõnus, kui kerged ja helged mõtted, mis hinge sügavusse ei ulatu, puudutavad nii-öelda riivamisi selle pinda. Neid on tarvis just sel määral, et tunnetaksime oma olemasolu ja unustaksime kõik viletsused”(Roussaeu 60). Uneleda meeldib mullegi. Kõige lahedamad ja intensiivsemad kujutlused tekivad muusika kuulamisel.

Sellele kohale sekundeerib kaheksanda jalutuskäigu algus, kus Rousseau väidab, et kui ta oli rahul teda ümbritsevaga, kui ta hing tegeles paljude väliste objektidega, kui maailma melu tegi teda uimaseks, üksiolek tüütas teda, kui ta oli kõikjal au sees, kui ta unustas mingil määral iseenda, elas ta hoopis vähem tõelisemalt kui kannatuseaegadel, kus ta oli “tulvil õrnu, helli ja rõõmsaid tundeid, mis kallasid palsamit mu ängis südame haavadele ja lasksid valusid naudingutena paista ning millest mul ainsana on jäänud armsaid, kõiki tollaseid kannatusi varju jätvaid mälestusi. Ma otsekui nautisin rohkem oma olemasolu, otsekui elasin tõelisemalt, kui mu saatusest nii-öelda südame sügavusse surutud tunded ei kandunud välistele, inimeste poolt hinnatud asjadele, mis iseenesest on nii vähe väärt ja millega õnnelikuks peetavad inimesed alalõpmata tegelevad”(Rousseau 86). Unamuno usub samuti, et kannatused teevad meid eneseteadlikemaks ja vabastavad tuimusest, mis lähendab meid surmale.

Romantistlikule filosoofile on iseloomulik “liigne” tundlikkus, mis Roussaeu’le tähendas eraldumist seltskonnast. Konfliktid filosoofi ja ühiskonna vahel on teine romantistliku filosoofi tunnusjoon. Seda tundlikkuse negatiivset(9) külge nimetab ta meelte võimuks südame üle(Roussaeu 94)- “vaenuliku inimese juuresolek ärritab mind tugevasti”(Roussaeu 93), “olen iseenda peremees vaid üksi olles”(Roussaeu 106). Need väited kehtivad ka minu kohta.

Võrdlused: Kogujaga ühendab Roussaeu’d järgnev väide: “Pealegi pole ma iialgi aru saanud, et rohked teadmised tooksid kaasa õnneliku elu”(Roussaeu 80). Võrdle Kg. 1:18. Leidsime ühisjooni ka Unamunoga, kes Roussaeu’d peab traagilise elutunde esindajaks(Unamuno 26). “Mina aga sooviksin pigem seda[minu olemasolu] laiendada kogu maailmaruumile”(Rousseau 68). Kui hakkame tegelema Unamuno filosoofiaga, siis tutvume lähedamalt nende ühisjoontega.

Õnne eelduseks on Roussaeu jaoks autarkeia ehk eneseküllasus. Kuid siin tekib vastuolu. Selleks, et nautida toredaid unelusi ja mõtisklusi, on vajalik, et ümbritsev sind ei ärritaks(Roussaeu 60). Õnn muudetakse sõltuvaks välistest asjaoludest(10). Muretu ränduri eluvaate järgi on romantilised unelused looduses seotud magusvalusa nukrusega, sest just nimelt kõige maise kaduvus annab väärtuse hetkedele, mis võidakse sinult iga hetk röövida. Ka Rousseau’le pole nostalgia võõras: ta kõneleb, et miski pole temasse jätnud nii hella nukrust kui Saint-Pierre saar(Rousseau 53). Eneseunustus(11) on kasulik väikestes ja intensiivsetes doosides. Me vajame filosoofiat, mis haaraks inimelu tervikuna(12). Anname sõna hispaania filosoofile, suurele ühendajale.

Miguel de Unamuno

“Ja see konkreetne luust ja lihast inimene on igasuguse filosoofia subjekt ning ühtlasi ülim objekt, kas see mõnele niinimetatud filosoofile meeldib või ei”(Unamuno 9). “Filosoofia vastab meie vajadusele luua endale ühtne ja igakülgne kontseptsioon maailmast ja elust, et sellest kontseptsioonist järelduks tunne, mis sünnitab sisemise hoiaku ja motiveerib isegi tegu. Ent osutub, et too tunne ei olegi maailmavaate tagajärg, vaid hoopis alus. Meie filosoofia, see tähendab, meie viis mõista või mitte mõista maailma ja elu, võrsub meie tundest elu enda suhtes. Selle tundel aga, nagu kõigel tundmuslikul, on alateadvuslikud, võib-olla mitteteadvuslikud(13) juured”(Unamuno 10). Ülikooliharidus lähtub muidugi vastandlikust kontseptsioonist- Andrus Tool määratleb filosoofiat kui ühte maailmamõistmise viisi. Kas me siis elame selleks, et mõelda? Inimene ei ole ingel. “Meid loodi inimesteks, mitte ingliteks, et otsiksime õnne elu kaudu”(Unamuno 315). Järelikult on filosoofia maailmas elamise viis. Inimese olemuse väljaselgitamisel toetub Unamuno Spinozale, kelle järgi iga substants püüab püsida määramatu aja oma olemises. Järelikult on inimese olemus ihas mitte surra. See ongi Unamuno filosoofia lähtepunkt. Traagiline vastuolu mõistuse ja tahte vahel, sest me ei tea, mis juhtub peale surma. Unamunol on õigus, kui ta väidab, et kui me teaksime, mis juhtub peale surma, siis oleks elu mõttetu. Kui ees ootab midagi meeldivat, milleks siis elada. Kui aga midagi kohutavat, siis milleks pingutada ja me langeme apaatiasse. Sellel elul pole niisiis väärtust omaette, vaid ta on kui vaheetapp enne paratamatust.

Unamuno oli hispaania rahvuslane. See tähendab, et paratamatu oli elujõulise filosoofia väljendamine katoliikluse vormis: “Arvestades, et meie, hispaanlased, oleme katoliiklased, kas me seda teame või ei, kas seda soovime või mitte, ja ehkki mõni meist peab end ratsionalistiks või ateistiks, on vahest meie tähtsam kultuurialane ülesanne je sellest veelgi olulisem, nimelt meie religioosne ülesanne- kui need kaks pole üks ja seesama- püüda selgusele jõuda meie alateadlikus katoliikluses, meie ühiskondlikus või rahvalikus usus”(Unamuno 323). Minule avaldasid kõige rohkem muljet Unamuno üldinimlikud tõdemused ja tema arrogantne huumorimeel. Ka kristlus on tema tõlgenduses elujõuline moraal. Unamuno tähelepanekud filosoofia, inimese, armastuse, kaastunde, ühiskonna, ilu jms. kohta on hindamatud. Mina isiklikult olen alati uskunud, et ma olen surematu, mina kui hinge ja keha tervik. Mul ei ole selle kohta loomulikult objektviiseid tõendeid, kuid samas nagu unamunogi, ei suuda ma kujutleda olematust. Mina olen vahetumalt olemas, kui mind ümbritsev reaalsus. Minu jaoks pole mõistuse ja tahte vastuolu, sest mis on mõistus? Vastus: teadmised. Mis on teadmine? Vahend õige otsuse tegemisel. Inimelu konsitueeriv tunnus on ebakindlus- ilma riskita poleks elul mõtet. Täielik etteteadmine ja täielik tundmatus tuleviku suhes teeksid elu ühtviisi võimatuks, surm pole täielik tundmatus- mitmed variandid on esitatud ja teiseks, surm on elu lõpp ja järelikult ei puutu asjasse, me ju peame tuleviku mingil määral ette nägema, et teha valikuid. Minu tervis ja meelekindlus sunnivad mind kestma igavesti(Unamuno 62)- täiesti õigus. Minu usk iseendasse on küllalt tugev. Ma usun, et ma pole kõigest mingi isikukood. “Küsimus on elamises”(Unamuno 141).

Milline on siis elamisväärne elu? “Inimene kes ei ela poeetiliselt või religioosselt, on tobu(Kierkegaard). Õigus. Tsiteeriks õige ühe koha leheküljelt 282, kus Unamuno kirjeldab temale sobiva igavese elu kvaliteeti, mis sobiks väga hästi maapealse elu kohta. Ta ise ei suuda kujutleda hauatagust elu teisiti kui maapealse elu jätkuna(Unamuno 260). “Sest hing, vähemalt minu hing ihkab muud, mitte absorbeerumist, mitte vaikust, mitte rahu, mitte sumbumist, vaid igavest lähenemist, igavest lootust, mis igavesti uueneb, kunagi päriselt ammendumata. Ja koos sellega igavest ilmaolekut millestki ja igavest valu. Valu, piina, tänu millele suureneb pidevalt teadvus ja igatsus”. Kes ei kannata, ei naudi(Unamuno 168).

Üldse peab mainima, et Unamuno Jumal ei ole sama, mis ratsionialistliku teoloogia jumal, vaid isiklik ideaal, mille puhul küsimus, kas Jumal objektiivselt eksisteerib, on Unamunole täiesti vastuvõtmatu. Inimene loob Jumala, et anda universumile mõte- “ja Jumal on kõige oivalisem ja kõige isiklikum inimkujutlus”(Unamuno 192). Meie jaoks on tähtis, et Unamuno Jumala olemasolu vundament on rajatud esteetikale ehk silmas peetakse hingelist kasu- “Religioon on transtsendentne ökonoomia või hedonism”(Unamuno 348).

Albert Camus

Elu objektiivne mõttetus on ka minu filosoofia lähtekoht ning elu mõtte leidmine ajalikust maailmast samuti. Mis puutub poliitikasse, siis Camus argumendid saksa ideoloogia vastu langevad kokku minu nõudega, et reaalsus ja ideaalid ei seguneks inimvaimus. “Maise paradiisi” ehitajad arvavad, et Ajalugu on nende poolt, kuid ajalugu on tõestanud, et nad eksivad. Reaalne ei saa kunagi ideaalseks. “Igasuguse eetika juurde peab kuuluma raasuke realismi: puhas voorus üksi on hukatuslik ja igasuguse realismi juurde on vaja kübeke moraali: künism on hukatuslik”(Camus "Mässav inimene" lk. 422).

Nüüd oleme sunnitud tegelema Camus süüdistustega Rousseau vastu. Kas Rousseau on vastutav revolutsioonilise terrori eest? Camus leiab, et kuna üldine tahe pole kõikide ehk rahva tahe, siis on suveräänil õigus kõik riigialamad terroristliku režiimi ikke alla sundida. Camus jätab kahe silma vahele kõige olulisema asja Rousseau ühiskonnaõpetuses: igasugune võim peab olema vabariiklik ehk kõik peavad alluma seaduslikule korrale; türannidele, kes peatasid 1793. aasta konstitutsiooni(Camus 187), siin kohta pole. Saint-Just unustas tõsiasja, et vabariik ei tähenda mitte kodanike vooruslikkust, vaid üksnes seaduste kehtivust. Üldine tahe on eelkõige protseduurilise ehk põhiseadusliku loomuga. Rahva toetus ei muuda autoritaarseid režiime seaduslikeks. Ülim eesmärk on õigusriik.

Toon välja mõningad paralleelid minu vaadetega. Camus vastumeelsus ajaloo absolutiseerimise vastu ehk “patt elu vastu”, mis seisneb “lootuses teisele elule ja kõrvalehoidmises siinse elu halastamatust suursugususest”- olgu siis tegemist surmajärgse eluga või tulevaste põlvede tulevase eeldatavalt õnneliku eluga”(“Pagendus ja kuningriik” lk. 286) on samane minu veendumusega, et väärtus ei too meile õnne, vaid väärtus tähendab õnne. Teine punkt, kus minu elutunnetus ühtib Camus’ omaga, on antiiksete väärtuste nagu ilu ja mõõdukus au sees hoidmine(vt. samas ptk. Helena pagendus). Kolmas punkt on teatrikeele kasutamine filosoofias(vt. samas 52-53).

Oscar Wilde

Oscar Wilde on ütleb otsesõnu välja, et “esteetika on kõrgem kui eetika”(Wilde "Esseed" lk. 123) ja kes jõuab sellise tõdemuseni, see on kohustatud omama head stiilitunnetust. Lähemalt tahaks käsitleda kunstide probleemi. Wilde’il on loomulikult õigus, kui ta väidab, et “ülim kunst on kirjandus ning kõige peenem ja täiuslikum meedium on sõna”(Wilde 106). Kriitiline vaim suudab teha igast kunstist kirjanduse ja lahendab nõnda kunstide ühtsuse probleemi(Wilde 82). Muusikat nimetab Wilde täiuslikuks kunstiks, sest “muusika ei saa kunagi avaldada oma ülimat saladust”(Wilde 81). Kujutlusvõime on kõige vabam muusikateose kuulamisel, sest muusika on ainus mittevisuaalne ja samas keeleväline kunst(14). Paljud ehk arvavad, et film ühendab endas nii kirjanduse kui muusika ja seega tõuseb kõige väärtuslikumaks kunstiliigiks. Kuidas nimetati filmi tema algusaegadel? Liikuvateks piltideks. “Liikumist, seda visuaalsete kunstide probleemi, saab tõeliselt teostada ainult kirjanduses”(Wilde 73); moodsal ajastul ka filmis. Helifilmis on muusika allutatud süžee nõudmistele, tema eesmärk pole kujutlusvõime arendamine, vaid narratiivi illustreerimine. Tehnilise külje pealt on tänapäeval ka kõige mastaapsemad ulmeromaanid ekraniseeritavad. Kuna film vajab toimimiseks nähtavat tegevust, siis jääb jutustaja hääl, mis on filosoofilises proosas kesksel kohal, ekraanil teisejärgulisele kohale(15).

Kuna romantistliku filosoofia olemuse mõistmisel on kõige tähtsam näha seoseid Unamuno ja Wilde’i filosoofia vahel, siis on mõtekas esitada sellekohane näide. “Kannatus on teadvuse tee ja ainult seda käies jõuavad elusolendid teadlikkuseni iseendast”(Unamuno 160). “Kannatamine- nii imelik kui see sulle ka ei tundu- on vahend, mille abil me olemas oleme, sest see on ainus vahend, mis teeb meid meie olemasolust teadlikuks”(Wilde 189).

Miks on Unamuno ja Wilde tänapäeval ülimalt aktuaalsed? Mida me uudistest näeme ja kuuleme? Rünnak demokraatia vastu on tugevnemas- totalitaarsed ja imperialistlikud ideoloogiad pole kunagi mõistnud inimelu väärtust. Ühesõnaga, üksikindiviid on tähtis, tema õiguste ja eripäraga peab arvestama. Unamuno ja Wilde on heas mõttes kõige enesekesksemad filosoofid maailma ajaloos. Heategu eeldab mõistmist ja millele toetub mõistmine? Loomulikult inimese enda sisemisele empaatiavõimele.

Muretu rändur

Alustan tõelise filosoofia ehk elufilosoofia ehk isiksusefilosoofia ehk humanistliku filosoofia skemaatilisest esitlusest ehk skeletist. Ainus objektiivselt kehtiv moraaliprintsiip: ma ei pea mitte midagi tegema>väärtused<>hingeline kasu>valik. See skeem on kehtiv nii loogilises kui psüühilises plaanis(ajalises mõttes). Enne peavad olemas olema väärtused, mille teostamisest seejärel kasu saada. Loogilises mõttes on väärtus ja kasu “samaaegsed”- nad põhjendavad ja vajavad üksteist. Väärtus on ainult siis väärtus, kui ta on kasulik ehk väärtus on ekvivalentne kasulikkusega. Väärtuse teostamine on iseenesest kasulik ehk väärtus on eesmärk iseendas. Nagu Sokrates ütles- ebaväärikas käitumine kahjustab hinge.

Muretut rändurit iseloomustavad esteetika tunnetamine ülimuslikuna, kaduvusearmastus ja kergemeelsus. Esimene punkt peaks Wilde’i “Esseede” ja eelneva lõigu läbilugemise järel selge olema. Teine karakteristik on lahti seletatud peatüki “J.-J. Rousseau” viimases lõigus. Kergemeelsus on vajalik selleks, et kohaneda eluks muutlikus maailmas, et mitte langeda raskemeelsuse küüsi.

Lisa: pärsia ja jaapani poeetiline elutunnetus

Eesti keeles on ilmunud kolm fantastilist raamatut- Rudaki “Luulepudemed”, Umar Hajjam “Nelikvärsid” ja Kenkõ “Jõudeaja võrsed”. “Sufi oli “teekäija” ehk “rändur”(Hajjam 148). Vaatame, kas on täidetud kolm muretuks ränduriks olemise tingimust. Sufide luulet iseloomustab mõnetigi vastuoluline kõikumine elunautimise ja elupelgamise vahel(Rudaki 100). “Aja üle kaeblemise vastandkujundiks on tavaliselt “hetke nautimine”, millega kaasnevad veini ja lembuse nautimise ja ajast sugeneva mure unustamise motiiv. Need sümboliseerivad nautija viibimist paradiisis ja taevas, kus ajal ja kaduvikul ei ole enam võimu(Hajjam 220)(16). “Ilu on ülim sümbol”(Wilde 79)(17). Muretu meelelaad sünnib leppimisest kõikehävitava saatuse ängistava toimega. Et mõista traditsioonilist esteetikat, on kasulik uurida iraani miniatuurmaale, mis ilustasid eepilise ja lüürilise luule raamatuid. Seyyed Hossein Nasr kirjutab, et seal kujutatud “peene mateeria maailm” on “positiivses aspektis aga paradiislik seisund, kus viibivad kõik inimese maisesse ellu rõõmu toovad vormid, värvid, lõhnad ja maitsed oma ürgselt puhtal kujul”(Hajjam 196-197). Üksnes esteetiline taju võimaldab meil “kaotada piir meeltemaailma ja ülemaise ruumi vahel- kord nähtud tütarlapse kaunist näost välgusähvatusena ilmsiks saanud ülemaine ilu on alguseks uuele, mitte enam ajalikus rumalas ja jõhkras maailmas kulgevale elule”(Rudaki 100-101). Nii et ma olen kindel, et ka esimene tingimus on täidetud.

On väljaspool kahtlust Kenkõ kuulumine esteetilise filosoofia suurkujude hulka. “Tundlikkus ja õukonna esteetikakeskse maailmapildi väärtustamine on Kenkõle võrratult olulisem kui range traditsioonilise budismi hoolimatus kõige välise vastu. Budistlik on see-eest maailma püsituse korduv rõhutamine ning vaimsete väärtuste tingimatu eelistamine argielulistele. Aeg-ajalt satuvad need Kenkõ mõttemaailma kaks poolust vastuollu ning oma mõtisklustes kaldub ta kord ühele, kord teisele poole”(Kenkõ 6). Nagu me juba lugeda võisime, annabki see viljakas vastuolu elule mõtte(18).

(1) Tooli väide, et Platoni metempsühhoosi õpetus on ehk hädalahendus selleks, et paljud voorusetud inimesed paistavad elus hästi toime tulevat, on alusetu. Sokrates mõisteti surma, kuid teda ei suudetud sundida olemaks ebaõiglane. Elus hästi toimetulek tähendab et mõistus(lik hingejagu) valitseb inimest, mitte madalamad hingejaod. Ihaleva hingejao objektid on kaduvad ja liialdamisel ohtlikud. “Inimese söakus saab kas mõistuse tööriistaks ihade mõistuslikul ohjeldamisel ja suunamisel, või vastupidi, vahendiks ihaletava poole püüdlemisel”(Tool). Minu romantistlik filosoofia hülgab mõistuse ja tunnete (ihade) vastanduse. Mõistus on kõigest vahend valiku tegemisel. Kõrgeima hingejao valitsust tuleb mõista iseloomujoonena- mina valitsen iseennast, mitte mind ei valitse erinevad ihad. Kuna inimesed ei erine üksteisest ainult tarkuses- “asjade olemuste mõistmisel”(Tool), siis on mõistuslik hingejagu üksnes osaliselt inimese indentiteedi kandja- järjekordne romantistlik tõdemus. Teine argument Tooli vastu on Verene’i tähelepanek, et kõik Platoni dialoogid põhinevad nii mythos’el kui logos’el(Verene 163), mida Platon ka tunnistab- “ilus on see risk”(Unamuno 56), surematuseunistus.

(2) Elu väljaspool polist on Sokratesele kujuteldamatu.

(3) Kierkegaard’i väide, et filistri ja esteedina oleme me end hukutanud olelusse, milles reaalselt puudub igasugune mõte või siht(Slok 172), väljendab mitte nihilismi ületamist, vaid nihilismi asendamist “usuga absurdi jõul”(Slok 159). Meie siiski peame jääma truuks mõistusele.

(4) Naine on püünis(7:26) alpide jaoks. “Targa süda hoiab paremale poole ja albi süda vasakule poole!”(10:2)

(5) Sarnane arutlus budismist: “Isegi kullasadu ei too himudele rahu.
Tark aga teab, et himud ei too rõõmu, vaid valu”(Dhammapada 186).

(6) Ka Sokrates arvab, et surm on hüve(Apoloogia 148-149). Isegi Koguja peab võimalikuks, et surm on lõpp: “Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas lojuste hing vajub maa alla?”(3:21). Veel eristavad mõlemad mehed kahte liiki tarkust, mida Sokrates nimetab inimlikuks ja jumalikuks tarkuseks ja omistab endale ainult esimese. Koguja elutarkus on samuti piiratud. Ta hoiatab meid hybris’e eest: “ära pea ennast liiga targaks, miks peaksid ennast hävitama”(7:16).

(7) Minu filosoofiline ideaal.

(8) Rousseau jaoks oli vastuvõetamatu igasugune dogmaatlisus. Tähtis on omada küpse vastutustundega ja põhjaliku mõtiskelu tulemusena kujundatud isiklikku arvamust, mis kannab kirgedest vaba sisetunde heakskiitu ja mida metafüüsilised riukad ega tühjad argumentatsioonid ei suuda ümber lükata. Ta tunnistab, et lapsepõlve eelarvamused ja südame salasoovid kallutasid teda kristluse poole, kuid teda ei süüdistada vähemalt teiste ja iseenda petmises(Rousseau 31-32).

(9) Rousseau nimetab ennast tundlikumaks kõigist olendeist(Rousseau 87). Positiivne külg võimaldas tal ju näha näiteks Saint-Pierre saare ilu. Selle tõestuseks järgnev tsitaat: “mida hellem on vaatleja hing, seda enam satub see täheldatud[looduse] kooskõlast vaimustusse. Tema meeli haarab magus ja sügav unelus ja ta sukeldub hurmava eneseunustusega selle kauni terviku sügavustesse, mille osana ta ennastki tunneb”(Roussaeu 74). “Ma ei mõtiskle ega unele iialgi oivalisemalt kui ennast täielikult unustades”(Rousseau 77). “Vahel lõpevad mu unelemised mõtiskeluga, veel sagedamini saavad mu mõtisklustest lõpuks unelmad, kui kujutlusvõime tiivad kannavad mu hinge ekslema ja lendlema maailmaruumi ning unustuse vaimustus ületab igasuguse naudingu”(Roussaeu 74). Leheküljel 56 kirjeldab Roussau oma paadisõite selge ilmaga Bienne’i järvel, kus alles loojuv päike tuletas talle “iseennast meelde”.

(10) Budism ja krišnaism õpetavad meile, kuidas säilitada igavest hingerahu

(11) Peab märkima, et muretu ränduri tundlikkusest tulenev eneseunustus ei tähenda enese samastamist mingi välise objektiga, ega ka mitte eraldumist välismaailmast, vaid “Kui ma virgusin mõnest pikast ja sulnist mõtiskelust, nägin enda ümber rohelust, lilli ja linde ning lasksin pilgul libiseda üle taamal laiuvate romantiliste randade, mis ääristasid selge ja kristallpuhta vee avarat välja, sulasid need armsad asjad ühte mu kujutelmadega, ja tulles tastapisi tagasi iseenda ning reaalsuse juurde, ei suutnud ma enam eristada, kus oli lõppenud unelus ja alanud tegelikkus”(Rousseau 60-61). On olemas kaks eneseunustuse liiki: mahe(rousseau’lik) ja totaalne(väljatoodud põhitekstis).

(12) Kui hästi tabab märki Unamuno väide, et intiimbiograafia selgitab valdava osa ideede maailmast(Unamuno 10), sest just Rousseau kurvad kogemused teiste inimestega selgitavad intersubjektiivse mõõtme puudumist tõelise õnne kirjeldustes, mis said alguse tema viibimisest Saint-Pierre saarel.

(13) Mina ütleksin lihtsalt, et meie iseloomu on kujundanud keskkonna ja geenide koosmõju.

(14) Järelikult pole võimalik seda saladust sõnastada ega visuaalselt väljendada.

(15) Kunstide edetabelis hõivab esimese koha kirjandus, teise koha muusika ja kolmanda film.

(16) “Me teame, milline on homne paradiis: seal kaunid neiud, puhas vein ja lauluviis. Ma valin armsama ja veini juba täna- et nüüd või olla süüks, mis lubatud on siis!”(Hajjam 36) ”Ei keegi püsidagi saa, sest ilm loob asju ajalikke, kaduvaid. Su nuukseile ta igavesti kurt, ei aita iialgi ta halajaid. /.../ Vist parem tõsta huulte manu vein ja nõnda võita ulmi piinavaid”(Rudaki 25).

(17) Haljand Udami mõtted keskaja kunsti kohta: “Süvenemata sihitusse psühholoogilisusse ja pooltoonide hämarusse, armastas inimene värvide ja vormide puhtust ning kiiskavust”(Rudaki 95). “Esteetilise meelelaadile on ähmasus alati vastumeelne”(Wilde 95).

(18) “Kõigis asjades on eriti võluvad just algus ja lõpp”(Kenkõ 22).