Vabadusest

 Sisukord:

§1: Eessõna

§2: John Locke

§3: kriitika

§4: Voltaire

§5: John Stuart Mill

§6: kriitika

§7: William James & kriitika

§8: Robert Kane & kriitika

§9: Bernard Williams & kriitika

§10:Lõppsõna

 

§1: Inimene tahab olla vaba. Vaatame, kas filosoofial õnnestub inimesele vabadus anda.

§2: Locke'i jaoks on küsimus- kas tahe on vaba?- ebakorrektne, sest vabadus ei ole rakendatav tahtele. Vabadus on võime teha või mitte teha mingit suvalist tegu, s. t. mõtelda või liigutada midagi, vastavalt iseenda otsusele. Tahe aga vaimus asuv võime igasugune teadlik valik teoks teha, niivõrd kui see on meie võimuses. Kuid vabadus saab olla ainult tegijal, mitte võimel. Arusaamatuse põhjustas kõnelemine võimetest kui tegijatest, näiteks mõistmisvõime mõistab või tahe käsib või isegi laulmisvõime laulab. Võimed teevad midagi võimalikuks, mitte tegelikuks.

Niisiis, küsimus vabaduse järele oleks õieti sõnastatuna järgmine- kas inimene on vaba? Inimene on vaba niipalju, kui tal on vaba voli tegutseda oma äranägemise järgi, nagu juba eespool teises sõnastuses oli öeldud.

Edasi oleks inimese vabaduse mõistmise huvides selgeks teha, kas inimene on vaba ka oma tahtmistes, nagu ta on vaba sooritades tegusid, mida ta tahab. See küsimus väljendab korrektselt küsimuse- kas tahe on vaba?- sisu. Locke leiab, et inimesel ei ole vabadust tahta või mitte tahta, sest ta ei saa vältida millegi tahtmist. Inimese valiku määrab objekti ja inimese eelistuste suhe, mitte vastupidi, et tahtmine määrab meie eelistused, mis oleks absurdne(§25).

Loogiliselt oleks järgmine küsimus- mis määrab tahte? Motiiv jätkata sama seisundit või tegevust on rahulolu kestva olukorraga, kuid motiiv tegutsemiseks, muutusteks on alati mingi parasjagu valitsev rahutus tegija vaimus. See rahutus väljendub soovina puuduva heaolu seisundi järele. Igasugune valu ja rahutus on võrdsed sooviga neist vabaneda. Kuid igasugune puuduv heaolu ei pruugi tekitada mõjuvat rahutust ja nõnda sundida inimest tegutsemisele, näiteks §38-s kirjeldatud taevalikest rõõmudest loobumine maiste ahvatluste vastu või §43-s välja toodud meeleliste naudingute ja teadmiste naudingu võrdlus.

Locke'i järgi on siin olemas võimalus vabadusele tahte suhtes. Iga inimene saab esmapilgul ihaldatava objekti puhul kaaluda, kas see valik ka tegelikult suurendab minu tõelist õnnelikust, mis on Locke'i järgi ülim õndsus ja eesmärk, aga ei seisne kõigi jaoks samades asjades. Ja kui suurendab, siis tekib soov see valik teostada, mis väljendub tahet määrava rahutusena.

§3: Mulle meeldib lugeda Locke'i. Tal on olemas selged ja korralikult liigitatud mõisted. On olemas aktiivsed ja passiivsed võimed, igasuguse teo saab taandada kas mõtteliseks või füüsiliseks, soovi ja tahte eristus- kõik tahtlikud teod on tahetud, jne. Ja kas ei ole vaba tahe keeleline eksitus. Locke on kindlalt kahe jalaga maas, ta ei lähtu mingist "rangest" metafüüsilisest skeemist, vaid kirjeldab üldinimlikku ja nii on lihtne temaga nõustuda või mitte nõustuda. Ta ei kasuta teoloogiat oma seisukohtade põhjendamiseks, vaid ainult illustreerimiseks. Me võime ju vabalt kujutleda täiuslikku olendit, kes naudib täiuslikku õnne(§49) või kujutleda taevalikke rõõme(§37).

Nüüd mõned kriitilised märkused. See vabadus püüelda oma õnne suunas on suhteline, sest meie iga valik peab siis olema suunatud meie enda heaolu suunas. Locke ka ise tunnistab §50-s, et õnnelikkuse poole püüdlemine ei ole vabaduse vähenemine või vähemalt mitte selline vähenemine, mille üle kurta. Locke ju ise tõestas, et inimene pole oma tahtmistes vaba. Siin on tõesti vastuolu Locke'i vaadetes.

Teine Locke'i viga on selles, et ta väidab olevat võimalik tegutseda vastuolus hetkel tugevaima sooviga, kui selle soovi rahuldamine ei suurenda meie tõelist õnnelikust. Kuid kui suudeti kiusatusele vastu panna, siis järelikult oli soov vastu panna tugevam. Rahutus on hinges olemas juba enne kainet kaalutlust.

Ülejäänus tuleb mul Locke'iga nõustuda, sest sellise põhjaliku ja selge käsitluse korral probleemil, mille lahendused on käeulatuses, s. t. , et ei ole vaja järgida mingeid täppisteaduslikke meetodeid, vastused on kättesaadavad puhta mõtlemise kaudu, inimliku vabaduse probleemid on kõigile meile tuttavad meie enda elukogemuse läbi, on raske millegagi otseselt eksida. Vaidlused tekivad üksteise valesti mõistmisest, sest räägitakse erinevaist asjust. Seda on hea näha, kui käsitluse alla tulevad teiste filosoofide vaated kõnealuses küsimuses.

Täiesti langeb kokku minu filosoofiaga arusaam tahtest kui võimest. Ka vabaduse mõistmise võimena on kooskõlas minu vaadetega. Vabaduse mõistmine teovabadusena samuti ei ole vastuolus minu vaadetega, sest kuigi mina mõistan vabadust eksistentsiaalselt, on mul ka seisukoht, et vabadus on alati vabadus millestki, ja nii võib Locke ülla eesmärgi huvides mõista vabadust kui sõltumatust olude ahistavast sunnist, olud on kas siis teiste inimeste vaenust tulenev või lihtsalt bad luck või vabadust kahjulike soovide mõju alt.

Siin on oluline märkida, et teovabadus on astmeline. Kuigi Locke sellel teemal otseselt ei räägi, on ta seda oma teovabaduse definitsioonides kindlalt väitnud. Ta kasutab tihti väljendit as(so) far as. Näiteks oma sõrme liigutada olen ma täiesti vaba, kuid ülikooli sissesaamine sõltub osaliselt minust. Kellel on paremad riigieksami hinded, need on rohkem vabad selle teo suhtes. Meie vabadus oleneb sellest, milleks me oleme suutelised. Näiteks kui keegi sihib mind relvaga, on mul täielik vabadus talle paljakäsi kallale söösta, kuigi ma saaks kuuli enne, kui ma temani jõuaks. Mul ei ole aga vabadust temalt püstol ära võtta, selleks ma ei ole suuteline, kui ta just ei seisa mulle nii lähedal, et saaksin talt püstoli käest ära lüüa, kui ma valdaks mõnda võitluskunsti. Inimelu konstitueeriv tunnus on ebakindlus, harva ja triviaalsetel juhtudel on teada meie vabaduse täpne määr, enamikel ja olulistel juhtudel on seda võimatu välja arvutada.

Teine oluline punkt- teovabadus on alati vabadus mingi konkreetse teo suhtes, on vale öelda, et inimene on vaba või ta ei ole vaba. Kuna aga tegu saab mõista igasuguse inimtegevusena, siis võib näiteks öelda, et galeeriorja elu oli vähem vabam kui vaba kodaniku elu. Vabaduse määr tuleb ilmsiks võrdlustes, va. siis, kui meil on teada kõik asjaolud. Näiteks on mul 1/6 vabadust veeretada täringul number üks. Ja veel üks huvitav märkus- inimesel on alati täielik vabadus mitte teha ükskõik mida, sest kõik inimese teod on vabatahtlikud ja mittetegemine on "väga lihtne". Ka Locke arvestab mittetegemist teona(§28), sest nad mõlemad on valikud. Tavakeeles tähendab tahtma ka soovima, sellepärast väljend- vastu tahtmist. Kuid kuna kõik teod eeldavad tahet neid teha, siis tuleb kõrvaltähendus selguse huvides kõrvale heita. Aga kuidas on kogemata tehtud tegudega, tegija ju ei tahtnud(soovinud) vaasi ümber ajada. Tegelikult oli käe liigutamine tahtlik, süüdi oli teadmatus, tegija ei näinud ette oma teo tagajärgi. Nüüd tuleks anda teo definitsioon- tegu haarab endasse kõik inimese tahteaktid+ need tagajärjed, mida tegija soovis ja millega ta arvestas+ need soovimatud tagajärjed, mida oleks vajaliku ja enne valikut isikule kättesaadava info abil suudetud vältida ehk mille alusel on võimalik tegija vastutavaks teha, ka kohtulikus mõttes. Loomulikult on raskuspunkt sõnal ‘kättesaadava’, kuid ebakindlas inimelus on võimatu rangeid empiirilisi piire tõmmata.

§4: Siin ei saa kahjuks vaadete võrdlust läbi viia, sest Voltaire arvab sedasama, mida Locke antud küsimuses(ta mainib Locke'i sissejuhatuses). Vabaduse probleem on lahendatud dialoogi kujul. Minu arust on Voltaire isegi paremini põhjendanud, miks on mõttetu öelda tahan tahta, sest millegi tahtmisel on alati mingi põhjus ja see põhjus ei saa olla tahtmine.

Oma vastase viimase argumendi- neutraalsed vabadused, näiteks sülitada samahästi paremale või vasakule, ei lükka ümber Voltaire'i. Tahtmine tahta on ikkagi absurdne ja küllap on siingi olemas põhjused, mis ajendavad meid tegema neid tühiseid tegusid, sest olulistel tegudel on mõlema poole arvates olemas kindlad põhjused.

Locke'i ja Voltaire'i eesmärk oli anda inimesele selline vabadus, millest oleks praktilist kasu. Kõik me tahame olla oma saatuse peremehed.

§5: Mill on determinist. Kõigepealt põhjendab ta, et miks nii füüsilised aktid kui ka tahteaktid on alati põhjus-tagajärg suhtes. Kogemus näitab meile, et mingile kindlale sündmusele eelnevad alati mingid kindlad sündmuspõhjused ja tingimuspõhjused ja nende põhjuste teadmine võimaldab meil vastavalt selle teadmise täpsusele korduvaid sündmusi ette ennustada. Tahteaktide puhul on nendeks põhjusteks soovid, vastumeelsused, harjumused ja kalduvused, mille iseloom on omakorda põhjustatud vastavalt kasvatusele, s. t. nii, kuidas keskkond on inimese kujundanud, ja mis on kombineeritud väliste tingimustega. Nende olukordade puhul, kus on raske ette ennustada käitumist või ennustus oli ebaõige, on süüdi ebapiisav või vale teave põhjuste kohta. Nii on Mill ümber lükanud Hamiltoni väite, et on võimatu kindlaks teha determinismi tõepärasust ja ka ekslikkust. Hamilton nimelt ei märganud Milli arvates kogemuse argumenti.

Teine Hamiltoni väide on, et me oleme teadlikud vabast tahtest ehk me tunneme ennast vabana. Milli esimene vastuväide on, et ma ei saa olla teadlik sellest, mida ma olen võimeline tegema enne, kui ma pole vastavat tegu sooritanud. Kui vaba tahe tähendab valida alternatiivide vahel ja kui ma olen saan olla teadlik ainult sellest, mida ma parasjagu tunnen või teen, siis tõesti ei puutu teadlikolek asjasse.

Teine Milli vastuväide on järgmine: Ärme ütleme, et me tunneme ennast vabana, vaid et me usume omavat vaba tahet. See tähendab, et me tunneme end olevat võimelisena vabalt valima paljude tegude vahel. Tegelikult sõltub valik meie eelistustest ja vastumeelsustest. Näiteks mõrvarile öeldakse, et tal oli vaba tahe mõrvast loobuda, kuid tegelikult ta oleks siis mõrvast loobunud, kui hirm vahelejäämise ees või vastikus kuriteo vastu oleksid olnud suuremad. Kui me mõtleme, et me oleksime võinud käituda teisiti, siis me eeldame teistsuguseid teadmisi olukorra kohta ja eelistusi. Sellele väidetakse omakorda vastu, et ma olen teadlik oma vastupanust mõnele pealetungivale soovile ja suudan ennast valitseda. Determinismi järgi peaks iga hetkel tugevaim soov koheselt teoks tehtama ilma mingi kõhkluseta.

Mill näitab, et tegelikult on ta vastase argumentatsioon vigane, sest sisemine konflikt toimub mitte minu ja mingi võõra tunde vahel, vaid võistlevate soovide vahel. Minu samastamine sooviga mitte kuritegu sooritada või mitte kirele järgi anda ehk südametunnistusega toimub sellepärast, et tegemist on püsivama tundega, olekuga kui hetkeline nõrkus. Nii on Mill ümber lükanud vaate, mille järgi me oleme võimelised käituma vastuolus hetkel tugevaima sooviga.

Järgmine Hamiltoni väide on, et me oleme teadlikud moraalsest vastutusest, mis eeldab tahtevabadust. Milli järgi viitab vastutus alati karistusele. Siin on kaks võimalust- esiteks, me eeldame, et teatud tegude eest meid karistatakse kas siis ühiskonna või Jumala poolt, teiseks, me tunnistame, et me väärime karistust oma teo eest ehk me oleme süüdi.

Esimesel aspektil pole tahtevabadusega mingit pistmist. Me lihtsalt oleme teada saanud kasvatuse kaudu, et teatud tegudele järgneb teatud karistus.

Teine aspekt väljendub karistuse õigustamises. Tahtevabaduse pooldajad väidavad, et determinism ei saa õigustada karistust, sest kurjategija, olles mingi(te) motiivi(de) mõju all, ei olnud võimeline vabalt valima alternatiivide vahel. Mill väidab, et just tahtevabaduse teooria järgi ei oleks karistusel osaliselt mõtet. Kui isik tegutseb ilma mingite motiivideta, siis on võimatu teda ümber kasvatada. Pole võimalik talle sisendada armastust õigluse vastu ja hirmu karistuse ees ja ammugi poleks mõtet selgel mõistuslikul standardil heast ja kurjast. Deterministide järgi on karistusel kaks eesmärki- ümberkasvatamine ja kurjategijate eraldamine ühiskonnast, mis ei puutu üldsegi tahtevabadusse. Retributiivsel karistamisel pole Milli järgi piisavat õigustust, ainus kasu on kättemaksuhimu rahuldamine ja kuritegu taunivate tunnete arendamine, nagu nördimus ja pahameel.

Järgmine tahtevabaduse pooldajate väide on, et kurjategija ei tunne ennast süüdi, sest ta ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Tegelikult saab ka kurjategija aru, et ta oleks võinud ausaks jääda, kui tal oleks tugevam ja parem iseloom olnud. Meie hukkamõist kellelegi sõltub tema kuritegude raskusest, mis tulenesid vastavatest motiividest ja nõrgast või isegi olematust südametunnistusest.

Nüüd tuleb käsitluse alla Mr. Manseli väide determinismi vastu. Ta väidab, et see, kes tunneb põhjalikult meie karakterit, suudab kindlalt ette ennustada iga meie tegu. Kuid selline arusaam käib asiaatliku fatalismi alla, mis väidab, et kõik meie teod on ette määratud ja täiesti sõltumatud meie soovidest või vastumeelsustest, ja mis on igale kaine mõistusega inimesele vastuvõetamatu.

Vastu: Determinism tähendabki, et kõik, mis juhtub, juhtub paratamatult ehk igal sündmusel on põhjus. Nii on tõesti kõik meie soovid põhjustatud meie karakterist. Kuid me võime soovida muuta oma karakterit. Ja see isik, kellel on täiuslik teadmine meie iseloomu kohta, teab, mida me saaksime teha, et parandada oma iseloomu, ja suudab seda muutust ette näha. Ja see ei ole sugugi asiaatlik fatalism, mis usub mingisse salapärasesse kõikemääravasse jõudu. Dr. Reidi ja Mr. Manseli järgmise argumendi nimi on Buridani eesel. Eesel on pandud seisma võrdsele kaugusele kahest võrdsest heinakuhjast, kui eeslil ei oleks vaba tahet, siis nälgiks ta surnuks, sest motiivid on täpselt võrdse tugevusega. Mida sellega on tõestada tahetud, et eesel peaks üle olema oma soovidest, peaks käituma ilma motiivideta? See on võimatu- eesel, tundes nälga ja vaadates üht heinakuhja, vantsib rahulikult kuhja juurde ja hakkab sööma. Selle ümberlükkamiseks piisaks vaadata ka Voltaire'i neutraalsete vabaduste käsitlust.

Kõige tähtsam Reidi ja Manseli argument on järgmine: Deterministid väidavad, et tahte määrab tugevaim motiiv. Kuid tugevaim motiiv ongi see, mida tahetakse ja mis teoks tehakse ehk see, mida ma vaba inimesena tahtsin, oligi valitsev motiiv.

Mill ütleb kõigepealt, et isegi Manseli eelkäija Hamilton nägi selle argumendi vigasust. Vigu on kaks. Motiivi tugevus ei sõltu tema suhtest tahtega, vaid suhtest valu ja naudinguga ja kui välistingimused on sobivad, viiakse tugevaim motiiv ellu.

Isegi kui eeldada, et ei ole muud võimalust testida motiivi tugevust kui tema mõjust tahtele, ei oleks mõttetu öelda, et tahte määrab tugevaim motiiv. Ei ole ju absurdne öelda, et tugev kaalus nõrgema üles. Ja kui välistingimused ja hingeseisund jäävad samaks, jätkab tugevaim motiiv valitsemist.

Lõpetuseks näitab Mill, et determinism on kooskõlas panteismiga. Pole mingit vahet üldiste loodusseaduste toimimise ja tahtetu Jumala aktide vahel. Mõlemad on paratamatud. Ettemääratus ei saa sundida meid tegevusetusele, sest ainult tagantjärele saame öelda, et kõik oli paratamatu. Deterministi jaoks on juhuslikkuse kategooria teadmatuse väljendus tuleviku suhtes ja nii omal kohal.

§6: Võib öelda, et Mill parandab Locke'i- tahte määrab hetkel tugevaim soov, piisavalt tugev, et sundida inimest tegutsema. See on minu arvates parem motiivi tugevuse kriteerium, sest siis ei jää mingit kahtlust tagantjärele vaadates. Tuleviku seisukohalt oleks tõesti parem kasu ja kahjulikkus tegija vaatepunktist.

Mill ja Voltaire väidavad mõlemad, et igal tahtmisel on olemas põhjused.

Siiamaani näib mulle, et determinismi ja indeternismi vahel on tõsine arusaamatus. Kui need kaks vastaspoolt räägiksid sama keelt, siis determinismi kõnepruugi seisukohalt, mis esindab minu arust adekvaatselt tavakeelt, näib indeterminism täielik jama. Kõik põhjendused on juba eelpool välja toodud, kuigi tegelikult piisaks ka Voltaire'i neljaleheküljelisest dialoogist. Mulle tundub, et indeterminism mõtleb ikkagi teovabadust tahtevabaduse pähe. Mõlemad teooriad mõistavad vabadust samamoodi- kui sõltumatust millestki, kas siis oludest või soovidest.

Jah, tõepoolest me tunneme ennast vabana, s. t. , me tunneme end olevat võimelised tegutsema nii, nagu me tahame. Veel rohkem tunneme me end vabana mõtlemisel ja kujutlemisel, sest siis on ainus piirang meie kujutlusvõime.

Moraalne vastutus eeldab teovabadust: isik mõisteti süüdi, sest ta teadlikult valis kuriteo, ja peab kandma karistust. Näiteks oletame, et kurjategijad röövisid pangatöötaja pere, et sundida teda kuriteos osalema. Kas pangatöötaja on vastutav ja süüdi. Jah, on küll. Kuid hukkamõist ja karistus peavad lähtuma motiividest.

Ülejäänud vastuväited determinismile on minu arust veidi naiivsed. Enne lõpliku otsuse tegemist kuulakem siiski ära, mida on öelda tahtevabaduse pooldajal William James'il.

§7: Siin ja edaspidi kavatsen ma esitada minupoolse kriitika koos autori vaadete esitamisega. James on indeterminist. Alustuseks selgitab James elusa ja surnud hüpoteesi(millegi uskumise) erinevust. Araablase jaoks on hüpotees Allahi olemasolust elulise tähtsusega, kuid kristlase jaoks on see rohkem või vähem ükskõik. Elusal hüpoteesil on midagi olulist öelda küsijale, kõige elulisem hüpotees määrab otseselt meie teod.

Valikut kahe elusa hüpoteesi vahel nimetab James tõeliseks valikuks. Tõelise valiku tegev inimene on sunnitud valima ühe hüpoteesi kahest. Ja küsimus kas inimene on vaba või mitte, on vägagi eluline, vähemalt filosoofidele.

Jamesi eesmärgiks on selgitada erinevust kahe vastaspoole vahel, kindlat tõde pole võimalik tema arvates välja selgitada. James on pragmaatik, parem teooria on näib meile tervikuna ratsionaalsem ja seega tõesem kui teine. Juba see, et James on teinud tõe subjektiivseks ja astmeliseks ning tema arutluse madal eesmärk vähendavad minu jaoks Jamesi usutavust. Eelmise kolme autori eesmärk oli anda kindlatele küsimustele kindlad ja tõesed vastused. Determinism oli nende jaoks ainus ja õige.

James jagab determinismi kaheks- tugev ja nõrk determinism(Locke, Voltaire ja Mill). Esimene kasutas sõnu nagu fatalism, tahte orjus, predestinatsioon, paratamatus. ND ei kasuta neid koledaid sõnu, vaid mõistab vabadust kui paratamatuse mõistmist. Eelpool loetu põhjal võite te kindlalt öelda, et nii küll asi ei olnud.

James kirjeldab determinismi õieti, va. kahes olulises asjas. Väide, et tervik asub igas osas, on vale. Tervik on tervik ja osa on osa. Õige on, et tervik kui osade summa määrab täielikult osade käitumise. Osad on omavahel paratamatult ühendatud, mitte tervikuga. Osa mõiste on täiesti tinglik, me võime ükskõik millise osa välja valida, kui me suudame ta piiritleda. Tervik tähistab kõiksust sõltumata selle struktuurist.

Võimalused eksisteerivad meie vaimus kui tegelikkuse kirjeldamise vahendid. Kui me ei tea, mis tulevikus täpselt juhtub, räägime me võimalustest ja tõenäosustest. Näiteks on peaaegu 100% tõenäosus, et ma 5 minuti pärast kirjutan seda tööd. Väiksema kindlusega saame ette näha kaugema tuleviku sündmusi, eriti mitte meist sõltuvaid. Ka protsenti on võimatu täpselt teada, sest elu pole nagu kaardipakk, kus kõik võimalused on ette antud ja ette teada. Erinevus D ja IND vahel ei ole võimaluste eksisteerimises, vaid võimaluste mõistmises. Võimalik on siis miski, mis võib olla, kuid ei pea olema.

Indetermisism aga väidab, et terviku osade vahel on teatud hulk vabadust, mis ei lase määrata paratamatuks ühteainust võimalust, teed, vaid kõik võimalused on reaalsed, enne kui üks neist aktualiseeritakse. Jah, nad on tõesti reaalsed, kuid mitte kuskil võimaluste meres, vaid inimvaimus. Me ei saa lubada kübetki vaba mängu osakeste vahel. Tõestus on järgmine: tuleviku määrab ainult minevik, kuskilt mujalt tulevik oma sisu ei saa. On olemas kahte liiki põhjuseid- liikuv- ja tingimuspõhjus. Liikuv- ehk sündmuspõhjus eelneb ajaliselt tagajärjele, tingimuspõhjus aga eelneb ja järgneb tagajärjele ja on selle suhtes kui asjassepuutuv võimaldav tingimus, näiteks libe tee põhjustas liiklusõnnetuse. Sündmuspõhjusena esineb siin juhtimisviga. Teiseks- maailm koosneb sündmustest, mitte asjadest, sest nii on võimalik vältida substantsi probleemi, sündmuse mõiste haarab endasse liikumise ehk muutumise ja kestvuse. Ka sündmuse mõiste on täiesti tinglik. Mingi objekti liikumine kui sündmus toimub minevikust tulevikku mööda kindlat trajektoori ja on pidev. Indeterminismi järgi aga peaks olema võimalik liikuda korraga kahel või enamal trajektooril või, et korraga toimuks kaks või enam üksteist välistavat sündmust. Põhjuste väljatoomine tähendabki nende konkreetsete sündmuste ja tingimuste leidmist, millele paratamatult järgnes mingi kindel tagajärg. Kas te olete kunagi mõelnud, miks realiseerub ainult üks teineteist välistavatest võimalustest? Üks lause oleks vaja õieti lõpetada lk.-l 91- Indeterministid ütlevad, et teistsugune tahteakt oleks võinud aset leida tegelikult juhtunu asemel, ma lisan, siis kui oleksid olnud teistsugused eeltingimused.

James leiab peale selle D ja IND "ületamatu" vahe väljatoomist, et on võimatu teaduslikult tõestada kummagi paremust teineteise ees. Teadus teeb oma järeldused faktidest, kuid siin räägitakse võimalustest. Ja nii väidab ta, et tõel ei ole mingit pistmist selle vaidlusega. D-istiks või IND-istiks teevad meid erinevad usud ja postulaadid, erinev ratsionaalsuse mõistmine. Aga mis mõtet on siis üldsegi vaielda, moslem ei lähe ju juudiga vaidlema, vaid ainult teda tapma. Ma väidan, et on mõtet vaielda. Filosoofia ei ole reaalteadus ega humitaarteadus ja mitte ka nende ühendus, vaid filosoofia on mõtlemiskunst(vaata §3), temas puuduvad vaatlus ja katse. Millele toetub siis väide- igal sündmusel on põhjus? Intuitsioonile, sündmuse mõiste kombineeritud aja, liikumise ja põhjuse mõistega nagu eespool näidatud annabki selle väite tõesuse ning analüütiline tõde on väljaspool kahtlust, mitte nagu empiiriline väide. Meie eksimine põhjuste määratlemisel kuulub empiiriliste väidete valda.

James toob ühe huvitava argumendi determismi vastu. Oletame, et mul on valida kojuminekuks Divinity avenüü ja Oxfordi tänava vahel. Ja kui ma olen ühe valinud ja sealtkaudu koju läinud, ütlevad deterministid, et see valik ja tegu olid paratamatud. Aga kui kujutleda, et universumis valitsevad jõud keeravad aja tagasi ja nii annavad mulle uue valikuvõimaluse. Kõik on täpselt sama. Aga nüüd ma valin teise tänava. Kumb oleks siis deterministide arvates see õige paratamatu universum. Teil ei ole mingit kriteeriumit seda otsustamaks. Meil pole vajagi mingit kriteeriumit, sest on olemas ainult üks reaalsus, ei ole võimalik korraga kahe tänava kaudu koju jalutada. Aja tagasikeeramine kuulub ulmekirjandusse(1).

Järgnevalt väidab James, et determinismi seisukohalt on võimatu mõrva hukka mõista ilma, et terve universum pääseks hukkamõistust(James kasutab sõna kahetsus), sest determinism eitab, et mõrva mittetoimumine oleks võimalik olnud, kõik on igavesest ajast igavesti ette määratud. Ainus pääsetee Jamesi järgi sellisest pessimismist on üldse loobuda kahetsemisest. Kõik on lõppkokkuvõttes hea. Nõnda arvab näiteks Leibniz oma parima võimaliku maailma hüpoteesiga. Siin aga satutakse paradoksi. Kui igasugune kahetsus on mõttetu, siis on ka igasugune heakskiit mõttetu. Selline universum asub väljaspool head ja kurja, moraal tuleneb inimeste piiratusest ja on illusioon. Nüüd jõuab James indeterminismini, mis ainsana annab kahetsusele ja heakskiidule mõtte ja nii ka moraalsele vastutusele. Tulevik on lahtine, avatud uutele võimalustele, avatud arengule. Pole olemas ühte ainuõiget vaadet. Väsimatu pluralistlik maailm täidab meid erutuse ja põnevusega tuleviku ees.

Tõepoolest, väga innustav lõppsõna. Kuid determinism ei välista moraali. Inimest eristab elutu looduse objektidest spontaansuse võime, millele tahtevabaduse pooldajad toetuvad. Tõepoolest, me oleme võimelised alustama suvalist tegevust suvalisel ajal, piisab ainult tahtmisest. Inimese teeb eneseteadvusega olendiks mälu, kus asub kogu tema olemus, mille ümbritsev keskkond on meile andnud pidevas vastasmõjus inimese ja keskkonna vahel. Meie ei ole tühjuses hõljuvad vaimud, loodus on evolutsioonis andnud meile keha ja vaimu, mis on täidetud meid ümbritseva kultuuriga. Kogu oma olemuse oleme me saanud väljaspoolt. Kogu meie spontaansus lähtub millestki antust. Meie jaoks on tõesti tulevik lahtine. Me tunneme ennast vabana, kui meie teod lähtuvad meie endi eelistustest. Kuid keegi ei tunne ennast vähem vabana olles oma eelistuste ori. Tulevik sõltub meist. Kui me näeks tulevikku, mis vabadusest saab siis rääkida, kõik valikud on juba tehtud. Ainult Leibnizi Jumalal on kõik ette teada.

James'i viga on selles, et ta käsitas teo moraalsust objektiivselt ehk inimesest sõltumatult. Universum iseeneses on tõesti väljaspool head ja kurja. Kõik eetika ja esteetika otsused on hinnangulised, nad on suhted subjekti ja objekti vahel. Kurjategija väärib hukkamõistu, sest ta teadlikult valis halva hea asemel. Keegi ei eitagi, et sel valikul olid põhjused. Karistus aga on suunatud tegijale, mitte oludele. Ja keegi ei kahetse viga, et seda mitte teha, mis on absurdne, vaid et sellest õppida ja võimaluse korral seda parandada.

Mill on minu arust edukalt James'i argumendid ümber lükanud. Mill väitis, et igal sündmusel on põhjus ja meie hukkamõist kurjategijale sõltub tema motiividest, millest vastavad teod tulenesid. Ei ole mõtet neid argumente üle korrata.

Kuigi James väitis, et vaidlus on lahendamatu, näitavad tema püüdlused determinismi maha teha siiski soovi indeterminism ainuõigeks kuulutada. Kuid nagu näha, mitte eriti õnnestunult. Pean jääma eespool väljaöeldud väite juurde, et tegemist on tõsise arusaamatusega. James ei saanud determinismist aru. Nüüd on aga aeg pöörduda tänapäeva käsitluste juurde.

§8: Alguses kirjeldab autor üht libertaarlaste teooriate olulist puudujääki. Tahtevabadust on teoreetiliselt raske, kui mitte võimatu põhjendada. Indeterminismi ja juhuse ühendamine vaba ja moraalselt vastutava tegijaga, kel peab olema kontroll oma valiku üle ja kelle valik peab olema ratsionaalne, on põhjustanud suuri probleeme. Tahtevabaduse populaarsus on tingitud selle eeldamisest praktilisest aspektist. Näiteks Kanti praktiline mõistus, Strawsoni väide, et me ei saa vältida uskumist, et me oleme vabad tegijad, ja Nageli väide, et kuigi tahtevabadus ei ole objektiivselt õigustatav, me siiski tugevalt usume seda subjektiivselt vaatekohalt. Autori eesmärk ongi anda tahtevabadusele teoreetiline õigustus.

Kõigepealt aga on tarvilik eristada kaks erinevat tahtevabaduse teooriate liiki. See eristus on peaaegu tundmatu, kuid siiski tähtis. Rõhuva enamiku moodustavad Agent Cause teooriad. Nende järgi ei saa ühtki tahteakti tuletada mineviku põhjustest. Loomulikult on meie valikud tingitud rohkem või vähem meie olemuse ja keskkonna poolt, kuid nendest tingitud motiivid ei vali meie eest. Valikuid saab teha ainult vabat tahet omav inimene. Sundvalikuid pole olemas. Keegi ei vali kõndimist lendamise asemel või vastupidi. AC teooriate probleem on selles, et on võimatu vastata küsimusele, miks tegija tegi selle teo mingi teise asemel, sest mõlema teo korral, mida tegija oleks võinud vabalt sooritada, on minevik sama. Deterministlik seletus, et minevik paratamatult põhjustas tegija valiku tugevaima motiivi kaudu, mis oli omakorda põhjustatud tegija karakteri ja välistingimuste valiku hetkel tõlgendamise kaudu, ei sobi, sest determinism eitab vabat tahet. Kuid libertaarlased vajavad tahtevabadust, et põhjendada lõplikku vastutust. Vastutus tähendab, et inimene, valides kuriteo, oli võimeline seda tegu mitte valima. Eespool on aga tõestatud, et vastutus eeldab determinismi, mitte indeterminismi.

Ainus võimalus teoreetiliselt põhjendada vabat tahet on Teleological Intelligibility teooria. Jah, tuleb tunnistada, et Kane teeb päris huvitava kübaratriki tahtevabaduse päästmiseks- ta asendab väljendi paratamatult põhjustas väljendiga põhjuslikult mõjutas. Motiivid ei determineeri meie valikuid, vaid ainult annavad neile mõtte, sisu. Küsimusele, miks ikkagi otsustati ühe kindla motiivi kasuks, ei ole libertaarlastel vastust. Kui oleks, siis poleks tahtevabadust. Deterministlik intuitsioon nõuab, et igal sündmusel oleks põhjus. Ei jää muud üle, kui nentida- communication breakdown.

James ja Kane usuvad, et maailm on indeterministlik. Kane koguni väidab, et kvantfüüsika toetab tahtevabadust. Esiteks- ma ei ole küll kuulnud, et kvantfüüsika tegeleks aju-uuringutega. Teiseks- tahtevabadus on seotud inimvaimuga, mitte inimajuga. Kolmandaks- omaette teema on kvantfüüsika adekvaatne tõlgendamine. Neljandaks- Filosoofias on teistsugune tõestamisviis kui füüsikas.

Tahaks teha veel ühe kriitilise märkuse. Kane'i järgi saab olla lõplikult vastutav ainult nende valikute eest, mis on tehtud tugeva tahtepingutuse kaudu, ja kus on mõjuvaid põhjusi teha ebamoraalne või rumal tegu. Selleks, et päästa oma teooria, ütleb ta, et me oleme vastutavad oma iseloomu kujundamisel, tänu millele me võime kindlameelselt ja õieti käituda. Sellest järeldub, nagu me oleks kusagil oma elu varasel etapil valinud suure sisemise võitluse tagajärjel endale tollel hetkel sobivana tundunud iseloomujooned. Sarimõrvar lihtsalt otsustas ühel hetkel, et talle meeldib olla julm, kurikuulus ja veidi hull. Mulle meeldiks väga, kui ma saaksin valida endale häid iseloomujooni. Kummaline, et oleme seda rohkem vabad, mida suurem kiusatus meid haarab.

Nüüd oleks sobiv hetk anda vastus küsimusele, kas tahtevabadus on astmeline või mitte? James ei ütle otseselt midagi selle kohta, aga kuna ta usub, et maailm on indeterministlik, ja kuna siin on ainult kaks võimalust, siis ma pakun, et tema jaoks ei ole vaba tahe astmeline. Gould aga ütleb eessõnas, et indeterminissmi järgi ei ole kõik meie teod determineeritud mineviku põhjuste kaudu. Kane väidab selgelt, et tahtevabadus on astmeline. Ta nõustub Frankfurdiga selles, et mõned meie teod on sunduslikud, näiteks narkomaan ei suuda ilma aineta elada. Nad väidavad ka, et sunduslik tegu võib olla selline, kus tegija ei suuda vastu panna soovile käituda moraalselt õieti. Kummaline, liiga suur kiusatus jällegi hävitab meie vabaduse. Tahtevabadus ei saa olla astmeline, tõestus on järgmine: Kuna kõik meie teod on vabatahtlikud, siis kuhu saab see vaba tahe mõnikord kaduda. Ei saa öelda ka, et ma osaliselt tahtsin seda tegu, sest tavakeele ähmasus sai üle parda heidetud.

Tüüpiline analüütilise filosoofia tekst. Kui ma oleks järginud samasugust stiili nagu Jamesi ja Milli puhul, oleks see töö lootusetult pikaks veninud. Ma ei saa aru, miks peab nõnda pedantselt sellel teemal kirjutama. Kogu see ülitäpne argumentatsioon ei lisanud minu arust midagi mõtekat juba töös esitatule ja on lootusetult tavakeeles kinni. Sellega ei taha ma öelda, et filosoofid kasutavad mingit muud keelt, vaid et filosoofid peavad endale aru andma sõnade kasutusest keeles ja kasutama selgelt defineeritud mõisteid. Tuletage Voltaire'i meelde! Kane peaks enne, kui üldse hakata rääkima vabast tahtest, näitama Locke'i ja Voltaire'i vastavate argumentatsioonide vigasust. Teiseks- Kane räägib tahtepingutusest, tegelikult toimub soovide, motiivide omavaheline võitlus. Kui juba on otsustatud ühe konkreetse valiku kasuks, siis ei saa olla enam mingit pingutust seda valikut ellu viia. Sama lugu on ka tahtenõrkusega, kus isekad või lühinägelikud motiivid võidavad. Kolmandaks- Me ei saa ju vastutada oma tegude eest, kui me pole vabad valima alternatiivide vahel. Mill on selle eksliku tavaintuitsiooni kenasti ümber lükanud. Lisaks langevad Milli ja Kane'i vaated kokku ühes tähtsas punktis. Mill väitis, et tugevaim motiiv on see, mis teoks tehakse. Kane väidab sedasama oma ringseletuses. Küsimusele, miks tegija otsustas kindla valiku kasuks kindlate põhjuste tõttu, kui alternatiivne valik oleks olnud võimalik ja ratsionaalne, vastab Kane- sest tegija uskus otsuse tegemise hetkel, et vastavad põhjused olid paremad kui teised. Küsimusele, miks tegija uskus, et need olid paremad põhjused, on vastuseks, sest tegija otsustas nende põhjuste kasuks, kui ta teostas vastava valiku. Ja nii ongi TI teooria kehtivustingimused(lk. 125- 126) ümber tõlgendatud ja parandatud determinismi omadeks.

§9: Williamsi puhul toon ma välja ainult ühe probleemi. Ta väidab, et paljudel juhtudel ei tunne isik end süüdi, kui ta on sooritanud mingi võimude poolt karistatava teo. Milli järgi oli aga oma süü mõistmine karistust võimaldav tingimus, sest muidu poleks ümberkasvatamisel mõtet. Aga miks peaks ebaõiglaste karistuste olemasolu ümber lükkama determinismi? Skeem- tegu> süü> karistus jääb igaljuhul kehtima, sest determinism põhjendab ümberkasvatamist ja kui karistus pole õigustatud, ei ole mõtet kõnelda ka determismi õigsusest ning karistus on õigustatud ainult siis, kui on kindlaks tehtud süü. See aga on õigusteaduse ülesanne.

Te kindlasti imestate, miks mul on nii vähe Williamsi kohta öelda. Asi on selles, et mu jõuvarud on otsakorral. Tahtevabaduse teema oli minu jaoks juba enne Kane'i ammendatud. Kane'i lugesin ma läbi huvist tänapäeva filosoofia vastu. Teda ei olnud raske lugeda, olid olemas kindlalt piiritletud teooriad, selged argumendid, ühesõnaga Kane esitas ammendavalt oma vaated antud küsimuses. Williamsit jõudsin ma lugeda kuni 17. leheküljeni. Ta tegeleb libertaarlaste argumentide ümberlükkamisega. Arusaamist raskendab fakt, et puuduvad selgelt väljaarendatud teooriad, mis on vajalikud niivõrd erialase ehk vormilt elukauge teksti mõistmisel. Kane'i kiituseks tuleb öelda, et ta oli kõik nö. puust ette teinud. Lõpetuseks saan ma öelda ainult üht- kui palju neid argumente ometi on? Mul olid olemas kindlad vaated vabadusest. Locke, Voltaire ja Mill sundisid mind pingsalt mõtlema teovabaduse üle. Pingsa mõttetöö vili on väljendatud §3-e kahes viimases lõigus. Ma olin enne eksistentsiaalset vabadusekäsitlust nõrga determinismi pooldaja ja olen siiani. Järeldus- Ma tõesti ei suuda enam kuulata neid lõputuid libertaarlaste pinnapealseid argumente. Loeb argumentide kvaliteet, mitte kvantiteet.

§10: Ma kavatsen tõestada, et tõeline vabadus on inimeksistentsi lahutamatu omadus. Tahtevabadus on nonsenss. Tahe kui võime suunata oma mõtteid, kujutlusi ja tegusid loob vabaduse. Millest me oleme siis vabad? Me oleme vabad välise jõu kontrollist oma valikute üle. Kui teovabadus oli astmeline, siis valikuvabadus on absoluutne, sest iga minu valik eeldab paratamatult minu tahet. Tuleb eristada valiku tegemist ja valiku teostamist(2). Järelikult on põhimõtteliselt võimatu, et keegi saaks minu eest valida(3). Absoluutset vabadust vajan ma, et põhjendada absoluutset vastutust. Vastutus ei ole ainult moraalset laadi, vaid ma vastutan kõikide oma valikute eest. Vastutuse määr sõltub sellest, mis on meie võimuses. Mida suurem on minu kontroll teo tulemuste suhtes, seda suurem on ka minu vastutus. Nagu näete, on vastutuse määr täpses vastavuses vabaduse määraga.

Meie ise loome oma elusaatuse. Ainus, keda meil on mõtet süüdistada ebaõnnestumistes, oleme me ise, sest ainult meie vastutame oma tegude eest, nagu eespool näidatud. Millised on siis need olulised valikud, mis määravad meie elukäigu? Mõned arvavad, et näiteks abiellumine, töökoha valik, elukoha valik on kõige tähtsamad valikud elus. Kuid need valikud iseloomustavad meid üksnes välisest küljest. Et mõista inimest, tuleb mõista tema maailma, tema hinge, mis väljendab ennast välises ehk tajutavas maailmas. Meil on täielik vabadus kehtestada endale väärtused, millest lähtuvalt elada. Väärtuste järgimine sõltub meie iseloomu tugevusest(4), mis pannakse proovile raskustes väärtuste rakendamisel. Väärtus on eesmärk iseendas(5), s. t. , et väärtused on iseendast kasulikud. Kasulikkuse all ma mõtlen loomulikult hingelist kasu, s. t. , et väärtuste praktiseerimine annab inimesele rahulolu endaga ehk sisemise väärikuse. Mis on väärtused? Sõltub sellest, mida väärtustatakse, näiteks ausust, kaastunnet, tervist, isamaad jne(6). Siiski on olemas kaks ülimat väärtust, mille täielik omamine võimaldab saada elult, mida soovid ja on aluseks teiste väärtuste tunnustamisele. Need on tarkus(7) ja julgus. Kuna filosoofia on tarkusearmastus, siis on filosoofia ülesanne välja selgitada, mis on tarkus. Kuid see on juba teine teema ... .

(1)Aga oletame siiski, et toimus aja tagasikeeramine. Siis on kolm võimalust: 1) nagu videolindi tagasikerimine- kõik jääb samaks. Kuid kindlasti ei mõelnud James seda. 2) toimub reaalne aja tagasikeeramine, subjektil on uus valikuvõimalus. Kuid kui minevik on sama, miks ta peaks tegema teistsuguse valiku. Siin sattuvad vastuollu D-ik ja IND-ik intuitsioon. Terve mõistus aga ütleb, et igal sündmusel on põhjus. Sisuliselt on tegemist esimese juhuga. 3) subjekt on teadlik aja tagasikeeramisest ja nimelt valib teise tänava, et tõestada D-smi paikapidamatust. Kuid siin ei ole minevik sama ja nii osutub D-sm kehtivaks. Mõlemad reaalsused on paratamatud ja nad ei välista üksteist. Enne AT-st elasime me reaalsuses nr. 1 ja pärast AT-st elame reaalsuses nr. 2.

(2)Mittetegemise valimise korral see eristus pole vajalik, sest valiku tegemine tähendab siin valiku teostamist.

(3)Selle tõe tunnistamine võimaldab inimesel kergemini saavutada kontroll oma elu üle, s. t. , vabaneda avaliku arvamuse, lähedaste, propaganda ja ideoloogia mõju alt(ei saa öelda mõjust, sest paratamatult kultuurikeskkond, milles me elame, mõjutab meid) ja vabaneda kirgede, tunnete ja soovide mõju alt[me ei saa vältida söömist, magamist jt. loomulikke vajadusi, kaotada tundeid(me oleme alati mingis meeleolus) ja me ei saa vältida millegi (kirglikku) tahtmist] ning eelarvamuste ja mõttetute harjumuste mõjust. Ma defineerin eelarvamust kui teatud kindlat inimese vaimuseisundit, tema ekslikku usku, nt. rassism. Me viitame rassismi teaduslikule, tõestatud alusele, vajalikkusele, mitte oma arvamusele. Harjumus aga väljendab ennast alati tegevuse kaudu, nt. suitsetamine. Me tahame kas rahustada närve, mitte minna paksuks või olla popid. Me oleks nagu sunnitud suitsetama mingite väliste nõudmiste poolt. Kuid nagu te juba teate, ei saa keegi teine meie eest vastutada, niisiis ... . Ma nimetaksin selle kolmandat liiki vabaduse kui iseolemise allika sisemiseks vabaduseks. Nagu te juba kindlasti aru olete saanud, on valikuvabadus sisemise vabaduse loogiline ja psüühiline eeldus. Mulle piisab selles töös kolmest vabadusest. Kuid igaüks võib nimetada uusi vabaduse liike, kui ta suudab näidata, millest ollakse sõltumatu ja sõltumatuse eesmärgi kasulikkuse.

(4)Juba väärtuste kehtestamine eeldab kindlat iseloomu. Vaevalt keegi lõpetab julmused puhtalt abstraktsete, isetute kaalutluste tõttu. Kasvatus on teinud meid piitsa ja prääniku meetodil sellisteks, nagu me oleme, ja ainult sügav elukogemus võib meid muuta- näiteks julmurit ennast hakatakse piinama. Nagu India vanasõna ütleb- inimese iseloomu on raskem muuta kui Gangese voolusuunda.

(5)Kant tegi kasuliku eristuse- legaalsed ja moraalsed teod. Ma olen korralik maksumaksja, sest kardan maksuametiga pahuksisse minna. Ma olen korralik maksumaksja, sest ma arvan, et iga kodaniku kohus on anda talle kohane panus riigi heaolusse. Tegelikus elus ei ole see eristus muidugi absoluutne. Kes suudab ja kui kauaks jääda inimlikuks ebainimlikes tingimustes? Puhas kohusetunne on sama harvaesinev kui puhas usk, vähestel on jõudu saada märtriteks. Piirsituatsioonides väljendub tõde meie kohta. Hea näide on Jeanne d'Arc.

(6)Alati on võimalik väärtuste konflikt. Võtame teada-tuntud Kanti valetaja probleemi. Iga terve mõistusega inimene teab, et elu on väärtuslikum kui tõerääkimine. Elus võib siiski ette tulla olukordi, kus tõesti on raske otsustada- kõrge riskifaktor on liitunud tõsise väärtuste konfliktiga. Kas ma peaksin tunnistama mafiooso vastu, kes ähvardab mind maha tappa? Siinkohal on sobilik meenutada William Frankenat, kes ütles, et moraaliprobleemide puhul pole võimalik üle tähtsustada faktuaalse aspekti tähtsust. Öeldu kehtib ka kõikides muudes eluprobleemides, sest alati on mängus teadmised ja oletused, mis on vajalikud probleemi sõnastamiseks ja lahendamiseks.

(7)Mõni hakab õiendama öeldes, et tarkus pole ju eesmärk iseeneses, vaid võimaldab sul saada elult, mida soovid. Kõik väärtused väljenduvad tegudes, see on nende olemuses. Seesmine ja väline on lahutamatud. Mitte T(isik)>SMS(elu), vaid T(isik)=SMS(elu). Aga kuidas jääb inimelu ebakindlusega? Mis mõtet on soovida muuta seda, mida enam muuta ei saa. Minevik eksisteerib ainult meie hinges. Tark on minevikuga arvestada, rumal on temas elada.

Kirjandus:

John Locke, An essay concerning human understanding, ptk. 21, lk. 233-271, §1- §56

Voltaire, Filosoofiline sõnastik, Vabadusest, lk. 256-260

Classic Philosophical Questions, edited by James A. Gould, Mill, Man is determined, lk. 72-86, James, Man is free, lk. 87-98

Agents, Causes, Events, edited by Timothy O’Connor, Robert Kane, Two Kinds of Incompatibilism, lk. 115-150

Bernard Williams, Making sense on Humanity, How free does the will need to be, lk. 3-20