Os Mutantes - Tecnicolor (2000)
See pidanuks olema Brasiilia bändi järjekorras neljas stuudioalbum, mis üllitati purkipanemisest kolm kümnendit hiljem; samas sisaldades eelmiste albumite valitud lugudest ingliskeelseid versioone, samuti mõnd uut lugu ning portugali- ja prantsuskeelseid uustöötlusi. Ühesõnaga, mitte pärisalbum klassikalises mõttes, vaid midagi kogumiku ja uue albumi vahepealset. Sarnaselt albumi formaadiga on siin palju eklektilisust, kuivõrd peibutav dünaamiline sulatusahi Brasiilia ja Ühendriikide vahel juba podises, kuna oli tekkinud kultuurisild. Bossanova oli jõudnud USA turule ning selle kiiluvees sõudsid ka teised brasside artistid. Käesoleval on palju standardeid ning tundmused standardsusest ei lase must selle kuulamise ajal lahti. Kohati kõlab asi suisa karikatuurselt, naljakalt. Alati see huumor siiski ei mängi välja. Amerikaana brasiillaste esituses paneb kulme kergitama, doo wopilik lainetamine ja kaisutamine samuti. Plussmärgilisteks ilminguteks kahtlemata tuleb lugeda hääleseadeid, aga ka on puhkpilli- ja klahvpillipaisutusi, mille äkilisemad impulsid raputavad kuulaja eklektilisest tardumusest ärkvele. Samas madala põlemistemperatuuriga "Adeus, Maria Fulô" muutub ksülofoniklõbina ning Rita Lee vokaali ning taamal indiaanlaste hõikumiste saatel kütkestavaks; prantsuskeelne "Le Premier bonheur du jour" on olnud lemmik juba veerand sajandit. Taas minimalistlik ilunumber -- vokaalne hõllandus on toetatud hõredast etnolikust trummiklõbinast ning tagasihoidlikust kenitlemisest flöödi saatel. Paljudes lugudes paraku on kuhjatud kokku liiga palju infot, et seda oleks jõutud piisavalt artikuleerida ja kanaliseerida. Ideealged on head, aga jäänud alatihti pooleldi tooreks. Kuigi nende puhul on toodud välja nende söakat mängitavatest pillidest ja efektidest tulenevat iseloomu, tuleb siiski möönda, et 13-loolisel taiesel taanduvad nad liiga doo wop-pundiks, liiga Disney-ilma või etableerunud kõrgkultuuri kandidaadiks. Ning kui domineeriva vokaalosa otsa tuleb näiteks triviaalne - isegi miniatuurne - kidrasoolo, siis see jääb suti eraldiseisvaks ning natuke koomilisekski. Aga mõnikord suudavad nad anakonda-käigu vahendusel marjamaale välja murda (nt loos "Virginia", kehastudes vibreerivateks üleelusuuruses biitliteks või Simoniks ja Garfunkeliks). Ilmselt nende volatiilsus neid paljudel juhtudel siiski päästab, kahtlemata, sõltudes palju vastuvõtja tujust ja häälestusest. Igatahes segaste tunnetega lahkun selle mant.

Kommentaarid
Postita kommentaar