Coil - Musick to Play in the Dark (1999)

Üks muusikasõber on öelnud, et kõik industriaalmuusikapioneeri Throbbing Gristle'i liikmed pärast bändi laialiminekut hakkasid uutes projektides tegema veel paremat muusikat. Sellega võib nõustuda või mitte, aga tõsiasi on, et Jhonn Balance ja Peter "Sleazy" Christopherson lõid ühe kõige huvitavama heliversumi 80ndatel, 90ndatel ning nullindatel (mis katkes muusikute maise lõpuga). Nende puhul sügavus - kohati (vägagi) häiriv sügavus - on see, mikspärast neid mäletatakse. Bändide puhul, kes pikalt on tegutsenud, kipub esteetiline teravik ideede teostamise ja mugandumise tõttu alla käima, ent Briti tandemit selles ei ole põhjust kahtlustada. Kuulates seda 6-loolist taiest meenub siit üks fraas, kus tuletatakse meelde, et tänulik tuleb olla neile asjadele, mida inimene ei ole kunagi omanud. Tänulik olla nende mitteomamise eest. Olgem ausad -- paljude asjade omamine on kahjulik, ning paljususe haldamine kahjustab tervist nii või naa. Milleks kahjustada tervist, kui võib kuulata Coili, kes tegelevad kuulaja eest hingepalvuse ja purgatooriumiga. Siin põleb kõik aeglaste klaveriakordide all ning kosmilistest helidest kumab radiatsiooni, mis tapab iga viimasegi kiusatuse. Kosmiline ruum on lunastus, kuhu inimesel ei ole asja; Coili muusika on astendatult heliline idee sellest kättesaamatusest, mis lunastamiseks on inimesele võimaldatud. Isegi kui siin tunniajalisel iga heli on paigas, on see kuulajale kahtlemata keskkond, mis igal kuulamisel natuke muundub (plaadinimes on "muusika" moonutatud k-tähega, mis tähendab osutust Aleister Crowley okultistlikule maagia-mõistele). Siin tekib võluilm nii eriilmeliste helide kasutamisest, Balance'i vokaali sisendusjõulisusest kui pinnapealsete ja süvastruktuuride segunemisest ja vaheldumisest; kuulaja võib sinna vahele jääda rippuma, seal kaduma minna. Väga võimalik, et kuulaja käib selle vahendusel kusagil teisel pool ära; uksepiidad seisavad kindlalt, aga on avatud. Ent nende uste kaudu sisenevad ka luupainajad, mis meie (alateadlikesse) nägemustesse ikka kipuvad kunati sisenema. Nad ei suru siin mälestusi ega reaalsust alla jõuliste, nüristavate helidega, vaid pigem loovad hoovusi, mis võivad inimesi kaasa haarata.