Butthole Surfers - Locust Abortion Technician (1987)

Mida arvata tegelastest - võite kindlad olla -, kes tulevad ka teist korda koletut liiklusõnnetust uudistama? Mida arvata neist, kes oma muusikas ei tee mitte sotsiaalset kriitikat, vaid kirjeldavad inimese allakäiku nii vaimselt kui füüsiliselt, tundes sellest rikutud naudingut? Säherdune misantroopia on omane mustmetallistidele - teame-teame! -, ent ilmselt ei olnud Texase osariigist pärit Butthole Surfersile psühhopaatilised kalduvused tundmatud. Muidugi ka dadaism, mille mõjud muusikaliselt väljendusid Captain Beefhearti dementses bluusis, The Residentsi suures stiiliväändes ning hea tava kohaselt sobimatute elementide kokkuklopsimises; varem loodud muusika - ka konkreetsete lugude - moonutamises, isegi naeruvääristamises. Oma kolmandal albumil loos "Sweat Loaf" kannibaliseerivad nad Black Sabbathi loo "Sweet Leaf" fraasi ning lugu "Kuntz" on loodud Tai artisti Phloen Phromdaeni taiest "Klua Duang" töödeldes. Pealkirja obstsöönne hääldus ja osutus annavad võtmeakordi juba kuulamata kätte. Kuigi nad on võrreldes kahe esimese taiesega settinud nii loominguliselt kui ka füüsiliselt - senised ratastel nomaadid seadsid end sisse ühte tuhande elanikuga linnakesse -, on see muusika jätkuvalt kõnekas. Eks see ole segu maniakaalsusest ja dadaismist, nihilismist ja sotsiopaatiast, mis muusikas kahtlemata on tervitatav nähe (ilmselt enamus artistidest on psühhopaadid, ent paljusid juhib dollarist tingitud enesekontroll; samas seeläbi tekitades pingeid, mida siis meelemürkidega püütakse nüristada). Ainult välisest segase peksmisest ei piisa, asi peab olema korralikult kanaliseeritud ja vormistatud. Neid võib nimetada anarhopunkariteks, kelledele punk (ja popmuusika üleüldisemalt) oli pigem referentspunkt(id), millele osutades seilata nagu varakeskaegne alus, mis pidas kogu aeg silmas rannajoont -- mis samas tähendas hoiduda alusega sellele lähenemast). Nende esteetiline sublimatsioon seetõttu ongi raputav, et kuulaja tajub, kuidas mingi peavoolu poolt omaks võetud tahk saab eksisteerida märksa radikaalsemas vormis. "Radikaalsus" tuleneb ladinakeelsest sõnast "radix", mis tähendab juurt; ilmselt just emotiivne vahetus, emotsioonides siplemise sõltuvus on olnud inimolendile ammustest aegadest omane; mis ilmselt on olnud ka (kunsti) loomise ajendiks. Nagu narkar, kes vajab uut doosi, nõnda meelemürkidest vaba inimene toitub tundmustest, tunnetest -- tunda seda enda suhtes, samas tahtes seesmist energiat ka väljapoole kiirata. Kui vabaduse määra seostada vastutuse määraga, siis siin ilmselt lubatakse endale nii mõndagi, et vastutada muusika kui vaba kunstiliigi eest.