Interpol - Our Admire to Love (2007)

Arvan, et enamus on nõus arvamusega, et Interpoli kolmas stuudioalbum on igati vonks kuulamine. Ilmselt pärast teist või kolmandat kuulamist võiks arvata, et - vohh! - siin on ju nii mõndagi. Aga võin ka möönda, et just esimese kuulamisega tekkinud tundmused olid just need õiged ja ünberlükkamatud. 47-minuti vältel jookseb läbi 11 lugu -- justament jookseb, justkui tootmisliini taga võõrdunud töötaja neid tuimalt vorpimas - igale teisele kompositsioonile pildumas petteks peale konfette -, et saaks oma paganama papi kätte, et saaks liisingumakse tehtud, et mitte teistele multimiljonäridele ei antaks ettekäänet inkassofirmadega kõri kallale ronida. Täpsustavalt -- suureks etteheiteks (kuigi ainsaks) - oleks see, et ajastutruult on digitaalsus siin üle kandunud mürgisel moel. Kuulajale esitletakse kohitsetud kitsasriba klanitud meeleoludest ning igamehe esteetikast, millega kuulaja peab leppima ja harjuma. Endast lugupidav kuulaja tõstab seesuguse vastu mässu; mõneti irooniliselt nimetatakse taolist muusikat postpungi tagasitulekuks. Mark E. Smith, Mark Stewart ja Ian Curtis keeraksid säherduse jama peale hauas teist külge. Võrreldakse näppu sellesamusega ning soovitatakse seda otsida hästivarustatud muusikapoodidest. Njah... hästivarustatus kannatab võimetusest. Noh, on jah seda hea omada juhul, kui plaadiriiuli nurgas on piisavalt tühja ruumi. Kes või mis ning milleks peaks keegi seda armastama ja ihaldama, jääb mõistmatuks. Hoopis peaks see narmastuma ja ikalduma - näitama haavatavust glasuurkatte all -, et uuesti sündides oleks võimalus millekski sisuliseks ja eriliseks.
Kommentaarid
Postita kommentaar