My Bloody Valentine - Slow
Lugu pärineb 1988. aastast, üks esimesi, mis ennustas, mis suunas Kevin Shields rokkar-alkeemikuna liikuma hakkas. Ta hakkas kasutama flanger- ja tremolo-efekte; samuti kasutas digitaalekvalaiserit ning sämplerit nii väliste helide sämplimiseks kui ka kitarre rohkem või vähem läbi masina mängituna. Tulemus kõlas ja ei kõlanud ka kui päriskitarrid (pigem kui sünteesitud instrumendid). Seeläbi innovaatorina andis ta tulevastele põlvkondadele uut inspiratsiooni. Samas ei unustanud ta laulukirjutajana muusika põhielemente. Kõike seda on selles jõulises, ent unistuslikku sämplikihistust omavas loos kuulda.
Eks neil ole kõvasti fänne, sest mbv peaks ju olema alusepanija kingapõrnitsemisele, mis pidavat hea depressiooniravi olema. Pioneerid teevad midagi teistmoodi ja tõmbavad tähelepanu. 1.43 tuleb sisse raskem rokk; päris huvitav. Minu arust on AC/DC roki kvintessents, sest rokkmuusika peaks olema ennekõike hästi ekspressiivne ja mitte introvertne(sissepoole pööratud).
VastaKustutaEks kõiksugu muusika - mis kellelegi meeldib - on hea depressiooniravi. Pigem suutis MBV veenda - mitte et see neid ilmselt väga kottinud oleks - 80ndatel levima hakanud arvamust, et rokkmuusikaga on ühel pool. Eks säherdused arvamused on nagu nad on, aga põranda alt tulid nii siin- kui sealpool ookeanit uue energia ja narratiive muutva jõuga ansamblid peale, kes sageli olid väga anti-establishment (nt The Replacements ja Big Black). Teisalt oli huvitav, et nt Spacemen 3 ning ka MBV olid eraklikud -- nad ei olnud kuigi teadlikud, mis nende ümber toimus. Osaliselt sellest johtuvalt on nende puntide ekspressiivsus on äraspidine. Olen muusikafestaril päikesepaistelises lõõsas kuulanud shoegaze-punti 120 DB pinge all ning...ning see on olnud üheks parimaks muusikaelamuseks.
Kustuta