Diana Ross

 


Kellele ei meeldi funky soul, see lõikab ennast ära pilvedes hõljumisest.

  1. Diana Ross- "One Love in My Lifetime"(Lawrence Brown/Terri McFadden/Leonard Perry)

  2. Diana Ross- "Reach Out I'll Be There"(Lamont Dozier/Brian Holland/Eddie Holland)

  3. Diana Ross- "Top of the World"(Tom Snow)

  4. Diana Ross- "After You"(Michael Masser/Ron Miller)

  5. Diana Ross- "Gettin' Ready for Love"(Franne Golde/Tom Snow)

  6. Diana Ross- "I Heard a Love Song"(Brit Gaudio)

  7. Diana Ross- "Sleeping"(Terry Etlinger/Ron Miller)

  8. Diana Ross- "To Love Again"(Michael Masser/Gerry Goffin)

  9. Diana Ross- "You Got It"(Linda Laurie/Jerry Ragovoy)

  10. Diana Ross- "It's My House"(Nickolas Ashford/Valerie Simpson)

  11. Diana Ross- "Last Time I Saw Him"(Michael Masser/Pam Sawyer)

  12. Diana Ross- "No One Gets the Prize"(Nickolas Ashford/Valerie Simpson)

  13. Diana Ross- "Once in the Morning"(Nickolas Ashford/Valerie Simpson)

  14. Diana Ross- "Confide in Me"(Melissa Manchester/Stanley Schwartz)

  15. Diana Ross- "I Thought It Took a Little Time"(Michael Masser/Pam Sawyer)

  16. Diana Ross- "Friend to Friend"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  17. Diana Ross- "Tenderness"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  18. Diana Ross- "My Old Piano"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  19. Diana Ross- "Give Up"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  20. Abba- "Dancing Queen"(Benny Andersson/Björn Ulvaeus/Stig Anderson)


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave