Chic

 


Mulle meeldib diskoajastu esteetika- puhtad jooned ja filigraanne teostus. Pange tähele albumi(Chic- “C'est Chic”) kaanepilti, millega on kõik oluline öeldud: õhulised, heledad ja avatud ruumid, mahe suveõhk; inimesed, kelle kehakeel väljendab oskust võtta vabalt ja elu nautida. Nagu kirjutab Kundera- inimesele elu on olemuslikult lüüasaamine. Ja milleks eksisteerib kunst? Et unustada elu. Ja nagu ütleb Cioran- elu on võimalik vaid siis, kui unustada elu. Positiivne muusika, mis on vaba lihaliku elu painetest.

  1. Chic- "I Want Your Love"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  2. Chic- "Sometimes You Win"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  3. Chic- "You Can Get By"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  4. Chic- "City Lights"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  5. Chic- "What About Me"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  6. Chic- "Soup for One"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  7. Chic- "Falling in Love with You"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  8. Chic- "My Forbidden Lover"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  9. Chic- "Open Up"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  10. Chic- "You Can Do It Alone"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  11. Chic- "Real People"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  12. Chic- "Rebels Are We"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  13. Chic- "A Warm Summer Night"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  14. Chic- "Chip off the Old Block"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  15. Chic- "Savoir Faire"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

  16. Chic- "Happy Man"(Bernard Edwards/Nile Rodgers)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave