Carole King



Carole King on andekas looja ja esitaja. Poppmuusika kõige paremas mõttes, hoolimatus moevoolude suhtes, aastakümneid ajanud oma rida(oskab rokkida ka, kui vaja). Emotsionaalselt küpset muusikat kohtab harva. Tänapäeva popp on ikka jube infantiilne.


  1. Carole King- "A Quiet Place to Live"(Carole King)

  2. Carole King- "Bitter with the Sweet"(Carole King)

  3. Carole King- "Child of Mine"(Carole King/Gerry Goffin)

  4. Carole King- "Home Again"(Carole King)

  5. Carole King- "I Feel the Earth Move"(Carole King)

  6. Carole King- "It's Going to Take Some Time"(Carole King/Toni Stern)

  7. Carole King- "Lookin' Out for Number One"(Carole King)

  8. Carole King- "So Far Away"(Carole King)

  9. Carole King- "Tapestry"(Carole King)

  10. Carole King- "Fantasy Beginning"(Carole King)

  11. Carole King- "Fantasy End"(Carole King)

  12. Carole King- "Ferguson Road"(Carole King/Gerry Goffin)

  13. Carole King- "Gotta Get Through Another Day"(Carole King)

  14. Carole King- "It's a War"(Carole King)

  15. Carole King- "Main Street Saturday Night"(Carole King)

  16. Carole King- "One to One"(Carole King/Cynthia Weil)

  17. Carole King- "Read Between the Lines"(Carole King)

  18. Carole King- "Someone You Never Met Before"(Carole King/Gerry Goffin)

  19. Carole King- "Sweet Adonis"(Carole King/David Palmer)

  20. Carole King- "Sweet Sweetheart"(Carole King/Gerry Goffin)

  21. Carole King- "There's a Space Between Us"(Carole King)

  22. Carole King- "Up on the Roof"(Carole King/Gerry Goffin)

  23. Carole King- "Wrap Around Joy"(Carole King/David Palmer)

  24. Carole King- "You Go Your Way, I'll Go Mine"(Carole King/David Palmer)

  25. Liz Rodriguez- "Why Did You Leave Me Now"(Liz Rodriguez)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave