Buddy Holly + funky soul

 


Buddy Holly on Elvise kõrval üks tähtsamaid rokkmuusika pioneere. Harold Melvin & the Blue Notes loob muusikat vähe rafineeritumale maitsele.

  1. Buddy Holly- "Oh, Boy!"(Sonny West/Bill Tilghman)

  2. Richie Valens- "Earth Angel"(Curtis Williams)

  3. Buddy Holly- "That'll be the Day"(Buddy Holly/Jerry Allison)

  4. Buddy Holly- "Brown Eyed Hansome Man"(Chuck Berry)

  5. Buddy Holly- "Peggy Sue"(Buddy Holly/Jerry Allison/Norman Petty)

  6. Buddy Holly- "It's So Easy"(Buddy Holly/Norman Petty)

  7. Buddy Holly- "Maybe Baby"(Norman Petty/Buddy Holly)

  8. Buddy Holly- "Not Fade Away"(Buddy Holly)

  9. Buddy Holly- "Raining in My Heart"(Felice Bryant/Boudleaux Bryant)

  10. Buddy Holly- "Peggy Sue Got Married"(Buddy Holly)

  11. Eddie Cochran- "Summertime Blues"(Eddie Cochran/Jerry Capeheart)

  12. Buddy Holly- "True Love Ways"(Buddy Holly/Norman Petty)

  13. J. Frank Wilson and the Cavaliers- "Last Kiss"(Wayne Cochran/Joe Carpenter/Randall Hoyal/Bobby McGlon)

  14. Simon & Garfunkel- "Wake Up Little Susie"(Felice Bryant/Boudleuax Bryant)

  15. Buddy Holly- "Well Alright"(Buddy Holly/Jerry Allison/Joe Mauldin/Norman Petty)

  16. Buddy Holly- "Baby, Won't You Come Out Tonight"(Buddy Holly/Don Guess)

  17. Buddy Holly- "Everyday"(Buddy Holly/Norman Petty)

  18. Buddy Holly- "Little Baby"(Buddy Holly/C. W. Kendall, Jr./Norman Petty)

  19. Harold Melvin & The Blue Notes- "Let's Talk Things Over"

  20. The Spinners- "It Takes a Fool"

  21. Teddy Pendergrass- "The Whole Town's Laughing At Me"(Sherman Marshall/Ted Wortham)

  22. Harold Melvin & The Blue Notes- "You Know How to Make Me Feel So Good"(Kenneth Gamble/Leon Huff)

  23. The Four Tops- "Ain't No Woman"(Dennis Lambert/Brian Potter)

  24. Harold Melvin & The Blue Notes- "Be For Real"(Leon Huff/Cary Gilbert/Kenneth Gamble)


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave