Muusikakriitika

  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...

     Charles Ryder oli tüüp, kellele meeldis elu distantsilt jälgida(nagu minagi). Julia lõi teda näkku sellepärast, et ta ei võtnud naise hingepiinu tõsiselt. Mul on tunne, et Charles ei sallinud (katoliku) usku, sest see oli muutnud Sebastiani joodikuks. Samas oli viibimine Bridesheadis tollel hurmaval suvel tema elu kvintessents. Anthony Blanche kritiseeris inglise šarmi; nähtust, mis tapab tõelise kunsti ja kire. Sebastiani mõjul muutus Charles tõeliseks dändiks ja ka hilisemas elus nägi ta väga hoolitsetud välja. Kas inglise hurm oli tapnud Charlesi, nagu Blanche kartis? Küllap vist, sest ta käitumine Julia suhtes oli üpris taktitundetu, kui vana lord(Julia isa) oli suremas. Mulle läksid eriliselt hinge just kaks esimest ja kaks viimast osa. Millist kustumatut eluiha väljendasid sureva lord Marchmaini sõnad oma lähedastele!       Peale esimese osa vaatamist kirjutasin ma ülevoolavas meeleolus järgmise teksti: "K ui täiuslik! Kui täiuslik! ETV näit...

Neid tituleeriti õigusega uusveiderliikumise esibändiks -- kinnitas esimene kuulamiskogemus nende heliplatoo eraldatust, autarkilist üksiolekut. Osaliselt sellest johtuvalt oli tänamatu töö pärast esimest albumit aimata, mis suunas nad kalduvad -- on see psühhedeelia, elektroonika, folk või-ma-ei-tea-mis-veel suunas. See ei olnud nelikule peamurdmisteemaks -- eks elegantselt laialivalguvaks nad pärast seda jäidki, et kõigil nimetatud stiilidel säiliks oma mõjuväli. Selleks, et seda kõike jõustada, olid piirid olemas. Albumilt albumile liikudes võisid žanri rõhuasetused muutuda (sh ka koosseis võis muutuda- kahaneda), ent sünergiat püüti stiile ristates luua ja võimendada. Loomakollektiivi nihestatus kestva ajastu ja ühiskonna suhtes ei ole olnud ainult temporaalse iseloomuga. Olen nende esimese perioodi suur fänn, kuna siis oldi nakatunud lükantroopiast -- esineti loomakostüümides, laulupealkirjad sisaldavad tihti viiteid loomadele, häälitseti sõna otseses tähenduses elaja-likult, ande...

Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...

  Esimene ja parim A-ha album. Kõik lood on enam-vähem tugevad(mida juhtub harva).

Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...