Animal Collective -- Here Comes The Indian (2003)



Neid tituleeriti õigusega uusveiderliikumise esibändiks -- kinnitas esimene kuulamiskogemus nende heliplatoo eraldatust, autarkilist üksiolekut. Osaliselt sellest johtuvalt oli tänamatu töö pärast esimest albumit aimata, mis suunas nad kalduvad -- on see psühhedeelia, elektroonika, folk või-ma-ei-tea-mis-veel suunas. See ei olnud nelikule peamurdmisteemaks -- eks elegantselt laialivalguvaks nad pärast seda jäidki, et kõigil nimetatud stiilidel säiliks oma mõjuväli. Selleks, et seda kõike jõustada, olid piirid olemas. Albumilt albumile liikudes võisid žanri rõhuasetused muutuda (sh ka koosseis võis muutuda- kahaneda), ent sünergiat püüti stiile ristates luua ja võimendada. Loomakollektiivi nihestatus kestva ajastu ja ühiskonna suhtes ei ole olnud ainult temporaalse iseloomuga. Olen nende esimese perioodi suur fänn, kuna siis oldi nakatunud lükantroopiast -- esineti loomakostüümides, laulupealkirjad sisaldavad tihti viiteid loomadele, häälitseti sõna otseses tähenduses elaja-likult, andes antropomorfsete elukatena siiralt edasi inim- ja (mets)looma vahelist suhtlust (või etendades suhtlusrituaali). Sel viisil aidati hüpoteetiliselt vabaneda tsivilisatsioonivaabast, saamaks aru, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu ja kellega me kokku kuulume. Kuulus prantslasest mõtleja ütles, et primitiivne ei erine kvalitatiivselt moodsast; ning ameeriklasest mõtleja väitis, et tööriistade kasutamine ei suurendanud ajumahtu; just aju keerukus oli eelduseks, et tööriistadega üleüldse sai midagi peale hakata -- ning AC tõestab seda ka selle albumiga, kõlades jätkuvalt inspireerivalt ja müstiliselt. Seda sügavamas, davidlynchilikus tähenduses (milles asjad jäid sageli mõistusele haaramatuks).

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg: "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkim...
Lisateave