Semoha Homes - Return To Planet Underground (2025)

Astrofüüsikuid ei huvita disko, neid huvitab kosmos. Diskopepusid ei huvita kosmos, neid huvitab disko. Käesolevast 4-loolisest võiks ju mõlemad huvituda. Esimesed võiks pilgu allapoole suunata ning teised ülespoole. Ehk on selles ka eetiline mõõde sees -- kui kuuled avaloos biitide vahel eeldatavat kurikaela homeeriliselt naermas, siis see võtab junni jahedaks. Justkui mõnes Bondi-filmis, milles kohtuvad efemeerne elegants ja kitšilik moraal. Nii et vaenlasteks olevad ameeriklased ja sovjetid ulatavad aeg-ajalt teineteisele abikäe. Saksa nimega (ning eeldatav nats) tegelinski on leiutanud kurja relva, millega tahab koduplaneedi teisele orbiidile saata. Ega's kahe pea, nelja jalaga ja kuue käega tulnukas ei ole parem -- kindlasti on tegu väärakaga nii välimuselt kui kavatsustelt. Kosmose teemale on alati lähenetud tõsiselt -- kui kuuled, kuidas edastatakse kaaslastele ilmaruumi sõnumeid, siis ei kõla see triviaalselt. Võib-olla kosmiline külmus ning taevakehasid ümbritsev tihe radiatsioonikiht moonutavad vokaali robotlikuks ja ebamaiseks. Kosmilise diskoga seonduvalt meenub ennekõike Prantsuse punt Space, kes laenas Kraftwerk'ilt ning Tangerine Dream'ilt -- esimeselt robothääled ja teiselt sfäärid. Paar kümnendit hiljem härrased Dunckel ja Godin muutsid õõvast ja higist läbiimbunud kosmoseteema kokteili saatel nauditavaks illusiooniks, millest lebra oli välja tuulutatud ning meeldivat odöörigi lisatud. Käesolev artist tantsutab järelpeol ööklubis, mille klientuurile meeldib suht juustune tümm, ent kes on just käinud kinos Star Trek'i vahtimas ning on jätkuvalt selle lummuses. Astrodiskokannikad veedaksid nädalavahetused ööklubides hommikuni tantsides.