My Bloody Valentine -- m b v (2013)



Kahtlemata oli My Bloody Valentine'i kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette ooper. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et album kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali oli niikuinii maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Usun, et ta mõtles oma pärandi jäädvustamise peale, olles teadlik oma suurusest ja mõjust, saades ka aru, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut välja anda. Kui ma naudin seda 9-loolist, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, mil formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see kahtlemata meisterlik ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breikbiitstiihiaga. Shields annab unistuslikkusele popis uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence. Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes, kui näppude vahelt pudeneb ülim muusika. Ka tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile nende minimalismi kätkevaid juuri puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg: "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkim...
Lisateave

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

  Mille vastu siis mässatakse? Keskpärasuse ja argisuse vastu. Kuid selleks, et olla eriline, ei pea kompama elu ja surma piiri. Ei pea narkotsi panema ega alkohoolik olema(nagu Jim Morrison), ei pea hästi palju seksima. Juba bluusmuusikas peetakse naist kahtlaseks olendiks, kes ahvatleb meest. Milles on probleem? Vabas ühiskonnas võid sa keppida, keda tahad või üldse mitte keppida. Seks nõrgestab meest ja sellega ei maksa liialdada. Kepihimu ühendab meid primitiivsete organismidega ja selle pärast ei maksa küll uhke olla. Geniaalsed rokkstaarid olid suutelised võimast muusikat looma tänu oma karakterile ja mitte tänu sellele, et nad palju naisi nussisid või ennast täis jõid. Elu ajab tundlikud natuurid jooma; tõsi ta on, kuid parem on elada kui surra. Sheff: You disagree with Neil Young's lyric in Rust Never Sleeps : "It's better to burn out than to fade away..." Lennon: I hate it. It's better to fade away like an old soldier than to burn out. If he was talki...
Lisateave

Yo La Tengo -- This Stupid World (2023)

Kujutis
Hobokenist pärit trio seitsmeteistkümnes stuudioalbum kõlab nagu...nende seitsmeteistkümnes stuudioalbum. Bänd, mis on palju salvestanud ning välja andnud, õpib eelnevast -- kuidas muusikat teha ning kuidas muusikat edasi teha. See on üks peatus nende muusikalisel rännakul. 9-loolise albumi aluseks on stuudiojämmid, mis hiljem lugudeks sätiti. Kitarrid on elektrist laetud, ent see ei ole klišeedest laetud nuudeldamine. Neil on ühelt poolt selleks vabadus, kuna tegu ei ole peavooluansambliga, kes peab seisusele kohaselt üldsuse nõudeid täitma, et mitte aujärjelt langeda; teisalt on ka YLT-l (teistsugune) prestiiž, et jama mitte tootes püsida kultusbändi positsioonil. Sealt on võimalik edasi langeda vaid unustusse. Ühelt poolt toores, distortion 'ist vaevatud kidramäng, ent taamal lükkab seda edasi hoogne rütm. Aeg-ajalt on see rütm teutoonlikult motoorne. Autosõiduks näikse vägagi sobivat. Teisalt nende müralikust rokist lipsavad välja kõlalt muretud unenäod - kuigi sõnum, mida nad ...
Lisateave