Quincy Jones

 


QJ oskab kokku panna ja produtseerida häid albumeid. Kasutaks tema muusika iseloomustamiseks mitteametlikku terminit funky soul. Selle mõistega saab katta seda 70-ndate ja 80-ndate esimese poole muusikaplahvatust, mis pani keha liikuma ja mahlad jooksma. Hea diskolugu pole kunagi pelgalt tantsu keerutamiseks mõeldud, vaid alati toidab ka hinge romantiliste unistustega. Masinlik tehno pole kunagi mulle sobinud.


  1. Quincy Jones- "Ai No Corrida"(Chaz Jankel/Kenny Young)

  2. McFadden & Whitehead- "I Heard It in a Love Song"(Gene McFadden/Jerry Cohen/John Whitehead)

  3. Quincy Jones- "Razzamatazz"(Rod Temperton)

  4. McFadden & Whitehead- "Movin' on"(Linda Vitali/Gene McFadden/John Whitehead/Victor Carstarphen)

  5. Quincy Jones- "Somethin' Special"(Rod Temperton)

  6. Quincy Jones- "The Dude"(Rod Temperton/Patti Austin)

  7. Quincy Jones- "Stuff Like That"(Quincy Jones/Nickolas Ashford/Valerie Simpson/Steve Gadd/Eric Gale/Ralph MacDonald/Richard Tee)

  8. Michael Jackson- "Don't Stop 'Til You Get Enough"(Michael Jackson)

  9. Michael Jackson- "Rock with You"(Rod Temperton)

  10. Michael Jackson- "Working Day and Night"(Michael Jackson)

  11. Michael Jackson- "Thriller"(Rod Temperton)

  12. Michael Jackson- "Baby Be Mine"(Rod Temperton)

  13. Michael Jackson- "Beat It"(Michael Jackson)

  14. Michael Jackson- "P. Y. T."(James Ingram/Quincy Jones)

  15. Michael Jackson- "Billie Jean"(Michael Jackson)

  16. Michael Jackson- "Smooth Criminal"(Michael Jackson)


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg: "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkim...
Lisateave

Beig Sitty Orckestrau -- So Much Cleaner Than A Subway (1993)

Kujutis
Mulle on kunati meeldinud mõelda, et Big City Orchestra (BCO) - käesoleval albumil kasutatud nimekuju on üks mõnest aeg-ajalt kasutatud variatsioonist - on üks neist vähestest puntidest, kelle muusika ma üksikule saarele kaasa võtaksin. Ning nüüd, kui ma kuulan seda jälle, olen taas sellest mõttest meelitatud. Bändi ja siinkirjutaja sünniaastad kattuvad, läbinisti katsetuslik ning otsinguline, kompromissitu igas kavatsuses ning helis. Varieeruva liikmeskonnaga, kasutades nii muusikuid kui mittemuusikuid (kuigi see piir kunsti vallas on niikuinii ähmane), pärisinstrumente ja helisid tekitavaid artefakte. 80ndatel oli neil oluline roll kanda California ja USA põrandaaluses kassetikultuuri liikumises. Mõni üllitis on väljastatud ka The Residents`i Ralph Records`i all. Samas ma muidugi ei arva, et iga nende heli on lõpuni läbimõeldud -- ei peagi olema; eeldades, et kui meelestatus ning oskused-teadmised kasvavad, siis asi loksub mingis ulatuses ise paika. Ning see, mis ei loksugi, selleks ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave