The Brian Jonestown Massacre -- Methodrone (1995)





San Francisco'st pärit Anton Newcombe'i juhitava grupi debüütalbum kolme kümnendi tagant kõlab uuspsühhedeelia ja kingapõrnitsemise rindel suhtes käilakujudesse (Spacemen 3, My Bloody Valentine, The Jesus And Mary Chain) umbes samamoodi nagu The Jesus And Mary Chain'i teine album "Darklands" debüütalbumisse. Ramm on väeti, ideed on vesised; tõsi, selle vahega, et vennad Reid'id tegid seda illusioonivabalt, olles esimese albumiga kõik ära öelnud; mistõttu ei vaatakski "Darklands'i" selle jätkuna. Anton Newcombe'i asi on lihtsalt veidi andetu ja tüütu, keerutades Mojave (või mis iganes!) kõrbe liiva tühjalt takka. Justkui ansambel Love'i (folgi)vaibi on tahetud tabada, selmet hinnata Arthur Lee laulukirjutamisoskust. Nojah, seetõttu see album kuulub hilinenult skeenesse, mida tunti The Paisley Underground'ina. Tõsi, esimeseks meeldivaks erandiks üllitisel on üheksas lugu nimega "Hyperventilation", mis rokib kompleksivabalt mahajahtunud kõrbes öise tähistaeva all. Tõele au andes albumi lõpus suudab bänd juurde panna -- orkestreeritud panoraamiline heli on paiguti igati huvitav ning omanäoline.

Kommentaarid

  1. Marko4. mai 2025, kell 02:29

    On tõesti jube tüütu tammumine. Üheksas lugu on natuke parem, sest põhimotiiv on süngem ja osatakse selle sees ja ümber rokkida.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball" Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu. Graps: "Uskusin, et päevad" Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust! Lu:k: "La:v" Suht igav plinkimi...
Lisateave

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

  Mille vastu siis mässatakse? Keskpärasuse ja argisuse vastu. Kuid selleks, et olla eriline, ei pea kompama elu ja surma piiri. Ei pea narkotsi panema ega alkohoolik olema(nagu Jim Morrison), ei pea hästi palju seksima. Juba bluusmuusikas peetakse naist kahtlaseks olendiks, kes ahvatleb meest. Milles on probleem? Vabas ühiskonnas võid sa keppida, keda tahad või üldse mitte keppida. Seks nõrgestab meest ja sellega ei maksa liialdada. Kepihimu ühendab meid primitiivsete organismidega ja selle pärast ei maksa küll uhke olla. Geniaalsed rokkstaarid olid suutelised võimast muusikat looma tänu oma karakterile ja mitte tänu sellele, et nad palju naisi nussisid või ennast täis jõid. Elu ajab tundlikud natuurid jooma; tõsi ta on, kuid parem on elada kui surra. Sheff: You disagree with Neil Young's lyric in Rust Never Sleeps : "It's better to burn out than to fade away..." Lennon: I hate it. It's better to fade away like an old soldier than to burn out. If he was talki...
Lisateave

CAN - Tago Mago (1971)

Kujutis
"Tago Mago" on oluline üllitis lääneilmas, mis tuleb väljastpoolt Anglo-Ameerika lombiümbrust. Vähemalt peetakse seda oluliseks, iseasi, kas see ka seda väärt on -- kas see näituseks ajahambale vastu on pidanud. Albumil on küll kaks suurepärast taiest -- "Aumgn" ning "Peking O", mis jätkuvalt on innovaatilised, žanriülesed ning emotsioone kütvad. Avangardmuusika parimas kastmes, milles käänakud viivad uutele teedele, uutesse dimensioonidesse. Ülejäänud lood seevastu on veidi tuletuslikud ja geneerilised. CAN püüab saada Briti ja USA puntidega samale lainele, justkui pääsemaks tõsiseltvõetavate klubisse. Paljuhaibitud "Hallelujah" on eriti tüütu ja käpardlik. Pikk funk, tühi plonk. "Bring Me Tea Or Coffee" eristub sellest ülejäänust ehk rohkemgi, kuivõrd tänava nurga pealt üleskorjatud jaapanlane Kenji "Damo" Suzuki suudab pingeseisundi vokaalis ja häälutustes ülendada millekski teisele poole viivaks. Järgmisel üllitisel ...
Lisateave