Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball"

Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu.

Graps: "Uskusin, et päevad"

Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust!

Lu:k: "La:v"

Suht igav plinkimine. Kui on kotid ja munn, siis aeg-ajalt läheb kõvaks. Mida siis teha? Kas kohe ära surra? Vaevalt küll; palju sa ikka viitsid pauku lahti lüüa. Türa küll, need nussijutud ikka vaevavad neid psühhoanalüütikuid. Võtame Taylor Dayne'i loo "Tell It to My Heart"- vabastav ja pingeid leevendav laks. Või näiteks Gary Moore'i lugu "Still Got the Blues"- melanhoolne rokkballaad, mis teeb tuju heaks. Eros ja agape ei puutu asjasse, vaid eesmärgiks peaks olema esteetiline nauding, mis eeldab distantsi. Isiklikud probleemid tuleb unustada. 

Apelsin: "Igatsus"

Pisut igav lugu tõepoolest, aga mingi psühhedeelne effekt on olemas.

Chalice: "Obsessioon"

Mulle selline jauramine ei meeldi. Naljamuusika pole see õige muusika. Ega sõnadest eriti midagi aru ei saa; mingi tühine loba. Kui Graps laulab(ja mitte ei plätra), siis sul ei ole eriti võimalust mitte aru saada. 

Marju Kuut "Raagus sõnad"

Kogu see religioosne jumaldamine on üks õudne asi; sellest sünnib ainult halba. Usuhullud ju ei suuda leppida reaalsusega. Passiiv-agressiivne suhe oma jumaldatuga tekitab konflikte; vaba inimene põgeneb selliste andunud tõbraste eest.

Galaktlan "Laanetaguse" & Röövel Ööbik "Here Come Yr Psychic Ikons"

Galaktlani lugu meeldis rohkem; selline mõnus ja lahe kulgemine. Masin võib olla ka sõber. Röövel Ööbik oli ka omamoodi huvitav.

Kalm: "Evil Fire Burning"

Midagi kõhedat ja kummastavat selles loos küll polnud; suht suvaline heliträkk. 

Pastacas: "Sinupoole"

Esteetiline nauding eeldab distantsi, kuid muusikapala peab sind kõnetama. Antud teos seda kahjuks ei suutnud. 

Toe Tag: "Pankrot" & "Legendaarne"

So fucking boring!!! Kapitalism ongi igav nagu reklaamiklipp, mis mõeldud suvalise sita efektiivsemaks müümiseks. 

Rauno Remme: "Railway to London"

See orkestrifraas on hea. Tegemist on huvitava helitaiesega. Ei leidnud siit erilist nukrust ega romantikat, vaid neutraalset suhtumist maailma juhuslikku kulgemisse.

Claire's Birthday: "Venus" & "Eighties Coming Back"

Epliku probleem ongi see, et mõjub liiga kergekaaluliselt. Mäks on legend, aga Eplik kõigest üks poosetaja. Lood on mõnusad, aga samas suvalised palakesed. Aga kui see poosetaja ei ole ülbe ja suudab võtta vabalt ehk mängida muusikaliste ideedega kui andekas looja, siis pole ju häda midagi.

Uni: "Ma räägin nagu muusika"

Las see masin jaurab seal, kui tahab. Küllaltki normaalne muusikapala, mis on siiski inimeste tehtud. Tänapäeva TI on parasiit inimeste loodud maailmas. Mulle küll ta tegemised muljet ei avalda. 

Popidiot: "Love Vulture"

Duo kahjuks ei kõla "neetult hästi". Te tahate välja naerda pretensioonikat popmuusikat, kuid komödiandid valigu mõni teine meedium nalja tegemiseks. Lugu oli igav ja ega head nalja pole ka lihtne teha.

Röövel ööbik: "Kid's Stuff"

Ei ole ju tegemist tõsise rokkbändiga, kuid see lugu pole ka päris sitt. 

Afternooning Plaque Family: "Sue's Seeds"

Jälle mingi monotoonne paigaltammumine; dramaatiline efekt ja korralik meloodia puuduvad. Kui lugu tahab kõlada kui popplugu ja mitte kui avangardne kunstiteos, siis ei ole mõtet uimerdada. 

Luarvik Luarvik: "Planeetide paraad" & Weekend Guitar Trio "Kas Mir?"

Hirmus igavad lood need mõlemad; oli ikka piinav vaevata end sellise jamaga

Vanilla Ninja: "Tough Enough"

Eks ta ole selline võltsrokk. Kas glamuuri eesmärk on mees impotentseks muuta? Üks õige naisterahvas nii küll ei mõtle. Kontroll ei välista iha, vaid suurendab naudingut. Kenad kiisukesed, kes oskavad laulda ja puha, kuid õigeid naisrokkareid leidub ikka jube vähe(Marie Fredriksson, Robin Beck, Koko Taylor).

Ruja: "Vana auruvedur"

Jama lugu; tahaks kõnelda hoopis ühest teisest loost. Igor Garšnek ja Urmas Alender on kirjutanud geniaalse loo- “Luigelaul”. Lool on suht pikk intro. Kuidas peaks üks kaunis daam seda lugu kuulama? Intro ajal ta kõnnib toas, hinges on rahutus, ta ei tea, mida teha. Kui intro lõppeb ja süntesaator alustab, siis naine äkki seisatab ja heidab pilgu aknast välja. Ta hing puudutab silmapiiri, kaugeid tulesid ja ta mõistab, mis on elus oluline. Nüüd lähtume mehe vaatenurgast. Nagu ma juba mainisin, lõppeb intro ja algab luigelend. Kõrged ja õrnpehmed helid liiguvad kõrgusesse(viies sind kaasa). Alenderi jõuline ja samas kurblik hääl ei saa jätta sind külmaks. "Veel päike paitab lainte harju": vägagi õnnestunud kujund hilissuvise või varasügisese päiksevalguse kohta. "Veel tuulte eest ei otsi varju", veel südames on soe kuiv suvepäev". Pole ju paha! Kui algab refrään, siis saab selgeks, miks on tegemist ROKKballaadiga(võimas kontrast). "Kuid usu, mööda kõik läeb": minu jaoks väljendavad need read lohutavat tõde, et miski pole siin ilmas igavene- ka mõttetud kannatused. "Ja siis kui sügis on käes, vihm sinu aknale taob ja taob, kuni ta kaob ja võtab kaasa sind": Laulusõnad on küllastunud lohutamatust nukrusest. Võib-olla on armastajad olude sunnil pidanud lahku minema. Igatahes läbib laulusõnu kindel teadmine inimelu haprusest("veel pimeduses miilab habras leek") ja kaduvusest("avaneb muld...; "lume all ei enam erista sind") Vihm viib armsama igatsuse või koguni hinge tema juurde, kelle võtab kaasa muld("avaneb muld ja võtab kaasa ta mind") Tekib huvitav seos! Kui sajab vihma, siis vihmapiisad ju ühinevad mullaga. Võib ju arvata, et naine suri mehest varem ja mees ühineb temaga üleloomulikul viisil või vähemalt igatseb ühineda. Laulusõnade poeetiline hämarus võimaldab mitmeid tõlgendusi. Võib ka ette kujutada, et ollakse paratamatuse sunnil lahku läinud ja naine on veel elus. "Veel öödes sinu samme kuulen, veel avanevad palveks huuled, veel pimeduses miilab habras leek". Une ja ärkveloleku piiril võivad meeled meid petta. Habras leek sümboliseerib kustumatut armastust. Inimene sureb, kuid sõnad ja muusika elavad edasi. "Kuid usu, mööda kõik läeb, ja saabub lahkumispäev, siis ümberringi on südatalv, lume all enam ei erista sind" Iseenesest viitab väljend "Luigelaul" viimaste hetkede loomingule, peale mida on aeg lahkuda. Luiged tavaliselt lahkuvad enne, kui lumi sajab maha(mõned aga ei lahku üldse). Üks õnnetu luik aga külmus ära ja tema paariline lahkus viimasel hetkel ja üleval taevas ta silmad enam ei eristanud armsama keha lume all. "ja tunnen, oleksin nagu lind, valge lind" Kord on aeg mehelgi lahkuda. Tema hing moondub luigeks. "Ma sinu laulusse kaon". Naine inspireeris meest seda imelist laulu kirjutama ja see oli tema viimane laul.

Borax: "Goodbye":

Ega sitast ikka saia ei tee. 

Dallas: "Raj Kapoor"

No ei ole head meloodiat.