Tõnis Kahu "Viis+sõnad"

Grünberg "Ball"

Jälle see kuradi küberpunk! Inimsubjekti olemasolu eitamiseni viib neid infantiilseid punkareid hädine nihilism, mis tuleneb võimetusest mõista reaalsuse kompleksset olemust. Inimene on taandatud mingiks totrate mehhaaniliste varuosadega näruseks rotiks kuskil anonüümses suurlinnas. Küberpungi esteetika on ikka ajast ja arust lollus. Kas tuleviku tehnoloogia on tõesti nii küündimatu, et suudab luua implantaadi, mis on kui kole rauakolakas inimsilma asemel; rõve põletikku tekitav plönn inimese näos? Tahate lugeda tõelist ulmet, siis soovitan Liu Cixin'i triloogiat "Mälestusi Maa minevikust". Küberpunk on selle kõrval ikka jube mannetu.

Graps: "Uskusin, et päevad"

Graps on ikka muusikaline geenius. Tal õieti ei olegi kehvi lugusid. Need tänapäeva kehkadiveid tegutsevad mudaliigas. Rohkem karakterit paluks! Rohkem stiilipuhast rokkimist! Rohkem sügavust! Rohkem mängulisust! Rohkem musikaalsust!

Lu:k: "La:v"

Suht igav plinkimine. Kui on kotid ja munn, siis aeg-ajalt läheb kõvaks. Mida siis teha? Kas kohe ära surra? Vaevalt küll; palju sa ikka viitsid pauku lahti lüüa. Türa küll, need nussijutud ikka vaevavad neid psühhoanalüütikuid. Võtame Taylor Dayne'i loo "Tell It to My Heart"- vabastav ja pingeid leevendav laks. Või näiteks Gary Moore'i lugu "Still Got the Blues"- melanhoolne rokkballaad, mis teeb tuju heaks. Eros ja agape ei puutu asjasse, vaid eesmärgiks peaks olema esteetiline nauding, mis eeldab distantsi. Isiklikud probleemid tuleb unustada. 

Apelsin: "Igatsus"

Pisut igav lugu tõepoolest, aga mingi psühhedeelne effekt on olemas.

Chalice: "Obsessioon"

Mulle selline jauramine ei meeldi. Naljamuusika pole see õige muusika. Ega sõnadest eriti midagi aru ei saa; mingi tühine loba. Kui Graps laulab(ja mitte ei plätra), siis sul ei ole eriti võimalust mitte aru saada. 

Marju Kuut "Raagus sõnad"

Kogu see religioosne jumaldamine on üks õudne asi; sellest sünnib ainult halba. Usuhullud ju ei suuda leppida reaalsusega. Passiiv-agressiivne suhe oma jumaldatuga tekitab konflikte; vaba inimene põgeneb selliste andunud tõbraste eest.

Galaktlan "Laanetaguse" & Röövel Ööbik "Here Come Yr Psychic Ikons"

Galaktlani lugu meeldis rohkem; selline mõnus ja lahe kulgemine. Masin võib olla ka sõber. Röövel Ööbik oli ka omamoodi huvitav.

Kalm: "Evil Fire Burning"

Midagi kõhedat ja kummastavat selles loos küll polnud; suht suvaline heliträkk. 

Pastacas: "Sinupoole"

Esteetiline nauding eeldab distantsi, kuid muusikapala peab sind kõnetama. Antud teos seda kahjuks ei suutnud. 

Toe Tag: "Pankrot" & "Legendaarne"

So fucking boring!!! Kapitalism ongi igav nagu reklaamiklipp, mis mõeldud suvalise sita efektiivsemaks müümiseks. 

Rauno Remme: "Railway to London"

See orkestrifraas on hea. Tegemist on huvitava helitaiesega. Ei leidnud siit erilist nukrust ega romantikat, vaid neutraalset suhtumist maailma juhuslikku kulgemisse.

Claire's Birthday: "Venus" & "Eighties Coming Back"

Epliku probleem ongi see, et mõjub liiga kergekaaluliselt. Mäks on legend, aga Eplik kõigest üks poosetaja. Lood on mõnusad, aga samas suvalised palakesed. Aga kui see poosetaja ei ole ülbe ja suudab võtta vabalt ehk mängida muusikaliste ideedega kui andekas looja, siis pole ju häda midagi.