Black Sabbath

Kunagi tegi ansambel Rondellus plaadi Black Sabbathi lugudega("Sabbatum"), mis võitis Eesti Muusikaauhinna parima klassikaalbumi eest. Minu arust kõlavad need lood jube kohatult. BS muusika on tõeline raskerokk, mille halastamatu rusuv jõud vajab enese kehtestamiseks ehedat rokkbändi. Kriitikud ei saanud jälle pihta ja kaks BS esimest albumit ei leidnud mõistmist piiratud kujutlusvõimega tüüpide poolt. BS on hoopis kaugemal tavalisest bluusrokist kui Led Zeppelin ja võrrelda neid näiteks Creamiga on ikka eriti loll. BS futuristlik helikeel ehmatas inimesi omal ajal ikka korralikult. Asi pole laulusõnades, vaid sünges rokkimises, mis mõjus publikule. 


  1. Black Sabbath- "The Wizard"(Black Sabbath)

  2. Black Sabbath- "Behind the Wall of Sleep"(Black Sabbath)

  3. Black Sabbath- "Wicked World"(Black Sabbath)

  4. Black Sabbath- "Paranoid"(Black Sabbath)

  5. Black Sabbath- "Iron Man"(Black Sabbath)

  6. Black Sabbath- "Electric Funeral"(Black Sabbath)

  7. Black Sabbath- "Fairies Wear Boots"(Black Sabbath)

  8. Black Sabbath- "Sweet Leaf"(Black Sabbath)

  9. Black Sabbath- "Solitude"(Black Sabbath)

  10. Black Sabbath- "Changes"(Black Sabbath)

  11. Black Sabbath- "Supernaut"(Black Sabbath)

  12. Black Sabbath- "Sabbath Bloody Sabbath"(Black Sabbath)

  13. Black Sabbath- "Sabbra Cadabra"(Black Sabbath)

  14. Black Sabbath- "Killing Yourself to Live"(Black Sabbath)

  15. Black Sabbath- "Hole in the Sky"(Black Sabbath)

  16. Black Sabbath- "Symptom of the Universe"(Black Sabbath)

Kommentaarid

  1. Marko15. märts 2026, kell 06:29

    Käsitlemist vajab ka heavy metal'i küsimus. Mina väidan, et HM on hard rocki mandumine tühipaljaks poosetamiseks. Kui muusikal puudub sisemine vägi ehk käesoleval juhul on HM'is kadunud HR'i halastamatu rusuv jõud, siis selle kompenseerimiseks ongi mõeldud spetsiifiline outlook(nahk ja metall), ülepingutatud süngus ja agressiivne mängustiil. HM sobib taustamuusikaks mõnele odavale ameerika õudukale, mille fookuses on räige veristamine ja ei midagi muud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Pet Shop Boys

Kujutis
  Synthpopi  lipulaev Pet Shop Boys pakub kahtlemata esteetilisi naudinguid filosoofilise meelelaadiga inimestele. Nende melanhoolselt magusad(nagu tume šokolaad) meloodiad ei jäta külmaks. “ Kõik möödub! Niisugune on lemmikväljend neil, kes avali sui on joonud elulättest, neil, kes on maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja”(Unamuno). Alphaville- "Forever Young" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Big in Japan" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Alphaville- "Sounds Like a Melody" (Bernhard Lloyd/Marian Gold/Frank Mertens) Pet Shop Boys- "Can You Forgive Her?" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "King of Rome" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Domino Dancing" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "Heart"( Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "It's a Sin" (Neil Tennant/Chris Lowe) Pet Shop Boys- "London" ...
Lisateave

Neil Ardley -- A Symphony of Amaranths (1972)

Kujutis
Tõstsin sahtlist lauale Soft Machine'i viiest albumist koosneva CD-karbi, mis hõlmab albumeid kolmandast kuni seitsmendani. Olen kuulates jõudnud neile ühe ringi peale teha -- tuleb minna teisele ringile. Ka esimesele ja teisele on teises formaadis mitu ringi peale tehtud, ent lemmikud on justament kolmas, neljas ja viies (kuigi ka teine on tegel't väga hea -- olles ületanud esimese albumi mõningase šabloonsuse ja kohmakuse). Nimelt Edward Lear'i luuletus " The Dong with a Luminous Nose " on muudetud kammerteoseks, mille loeb sisse Ivor Cutler -, mis muusikaliselt omandab vägagi Canterbury skeene parameetrid ja vaibi. Samas tehnilisele keerukusele vaatamata säilitab see filmilinaliku imetabasuse ja hoo. Isegi psühhedeelsed mõõtmed! Väga mõjus! Küsimus vaid on, et kuivõrd see mõjutas Canterbury skeenet -- või vastupidi (iseenesest see muidugi ei ole väga oluline). Neil Hardley taies on igihaljaste lillede sümfoonia, mis pühendatud kahele jätsmuusika suurele -- Duke...
Lisateave

Soft Machine -- Third (1970)

Kujutis
Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmi...
Lisateave