Oasis "(What's the Story) Morning Glory"(1995)

Kui see album ilmus, siis kriitikud vingusid nagu sead aia vahel- oi kui nüri muusika ja mittemidagiütlevad sõnad. Aeg on tõestanud, et neil jobukakkudel ei olnud õigus. Rokkmuusika mõte pole intellektuaalne poosetamine. See album lihtsalt rokib. Lood nr. 5,8 ja 9 pole ehk nii super kui ülejäänud laulud, kuid ka mitte suvaline sitt. Need kaks vahepala pole ka kehvakesed, kuid minu jaoks koosneb album kümnest loost. Üldmulje võib kokku võtta kahe märksõnaga- enesekindel suurejoonelisus.




Kommentaarid

  1. Borealiscape10. juuni 2024, kell 06:56

    Ma ka ei saa aru, et kuidas need jobukuked ei suutnud seda sirgjoonelist rokkimist läbi närida -- Oasis keskel, AC/DC ja Led tiibadel. Nagu raudratastega sõjakaarik kaasaegsel sõjatandril, kui ratas vastu kivi veeredes ja sädemeid pildudes ning kilukarbikolinat tehes paneb vastase ahhetama ja pagema. Kuidas küll need nurjatud jobukuked ei suutnud ette näha, et järgmine album -- tõeline meistriteos "Be Here Now" -- pidi 98. aastal saama alandatud esikoha albumite esikoha järelmüügis. Säh sulle pärleid tsik'ku ette. Ei olnud ju lõdva emmiga tehtud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Marko14. juuni 2024, kell 09:58

      Asi ongi selles, et pelgast sirgjoonelisusest ei piisa; vaja on originaalset stiili. Muusikat ei maksa liiga tõsiselt võtta, eriti rokkmuusikat. Kas rokib või ei roki, selles on küsimus. See abum on ehtbritiliku enesekindluse väljendus. Sõjakaariku metafoor on väga tabav. Sõjakaarik oli tõsine asi ja võimaldas indoeurooplastel korralikke tapatalguid korraldada.

      Kustuta
    2. Borealiscape16. juuni 2024, kell 23:51

      Oassisiline stiil -- originaalne

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Super Furry Animals "Rings Around the World"(2001)

Kujutis
Hea muusika annab ennast kergesti kätte. Kui sulle meeldib näiteks müramuusika, siis selle eelduseks on teadlik pingutus olla eriline; näiteks uurida süvenenult igagsuguseid obskuurseid artiste ja stiile. Mida põhjalikum sa oled, seda autentsem on sinu huvi ja valikud. Muusika, mis valitseb edetabelites, esindab sageli massiinimese keskpärast maitset. Probleem ongi selles, et kuidas vältida igavat sitta, ent samas leida muusikat, mille nautimine ei eelda eksperdi staatust. Minu eesmärk ongi tutvustada optimaalselt erilist muusikat. Super Furry Animals'i viies album on vist nende parim saavutus. Laulja Gruff Rhys on seda albumit nimetanud väga ambitsioonikaks projektiks. Album saavutas Briti tabelis kolmanda koha; kuna ükski teine SFA album pole seda saavutust ületanud ega korranud, siis võib ehk lugeda see projekt õnnestunuks. Esimene lugu sobib hästi sissejuhatuseks; umbes nagu Suede'i Dog Man Stari avalugu. Teine lugu pole ka veel suurem asi, aga albumi kontekstis käib kah.
Lisateave

Mercury Rev "Deserter's Songs" (1998)

Kujutis
Mercury Rev'i teos " Deserter's Songs " on 90ndate teise poole meistriteos, mis viib kuulaja hüpnotiseerivale muusikalisele teekonnale mööda lopsakat heli- ja emotsioonide kõnnumaad. See 1998. aastal ilmunud album on kunstroki ja unenäopopi ere näide; panoraamrokk, mis tollal mõjus tõelise ilmutusena. Vaba American Dream 'i hingusena, mis surus enamiku tollase Briti roki ja popi suurnimesid maalähedasteks kääbikuteks. Nagu õigele teosele omane, vihjab plaadiümbris sisule. Avalugu "Holes" ei ole mitte ainult albumi tipphetkeks, vaid kindlasti ka üks parimaid 90ndate sünnitisi -- unenäoline viirg, mis ühtlasi nii tõuseb kui käändub tagasi alateadvuse lõugastesse. Tekitades transsi ning kussutades psüühe unustusse. "Goddess on a Hiway" oma lihtsa vormi, ent heliliselt võimeka mürapopiga tekitab samuti meeldivat meeltesegadust. Jonathan Donahue intiimne vokaal hõljub üle sinakate helisügavike; kunati psühhedeelsetesse sügavikesse laskudes, et põge
Lisateave

Mercury Rev "Deserter's Songs"(1998)

Kujutis
Omamoodi huvitav, aga lood ei ole eriti tugevad ja meeldejäävad. Nii lihtne see ongi. Inimene alustab oma muusikamaitse teadlikku kujundamist siis, kui ta valib omale absoluutsed lemmikud, kellest saab otsekui maja vundament. Hilisemad lisandused ei tohi minna sellega vastuollu ja peavad pakkuma lisaväärtust. Mulle tundub sellel albumil olev chamber pop või americana liiga nadi täisverelise rokkmuusika kõrval. Samas pole lood ka eriti meloodilised.
Lisateave