The Fall - Smile & 2x2

No näedsa! Näedsa! Ja hakkabki müristama! Lähtudes eelmisest postitusest - eelmise laulja seotusest ansambliga, kellega Mark E. Smith (05.03.57 - 24.01.2018) kokku puutus. Tõepoolest, MES'i lahkumise järel meenutas Suede'i bassimees juhtumit, kui Suede algaja bändina esines Manchester'i legenditega. Või ütleme siis nii -- legendiga, kuivõrd MES'i üks kurikuulsamaid ütlusi oli, et The Fall võib olla tema ning sinu vanaema bongo-trummidel (mees, kelle kõrvalt oli sunnitud lahkuma üle kuuekümne muusiku 40 aasta vältel). MES oli olnud lahke ja hooliv London'i pundi vastu (Londonit ja londonlikku ta põlgas!), ent tagasi koju sõites kuulasid nad autoraadiot, kust tuli intervjuu MES'iga, kelle käest küsiti uute puntide kohta. MES küsis vastu, et kes siis täpsemalt? No näiteks -- mida arvad sa Suede'ist? "Ma ei tea neist mitte midagi". 

Jah, MES oli s.tapea, aga ta oli õige s.tapea. Ta oli aatemees, kes valvas selle üle, et "bänd ei hakkaks Sex Pistols'it mängima". Kui on sellised kompromissitud tegelased nagu tema ning nagu olid ta eeskujud CAN, Captain Beefheart ja kirjanduses William Burroughs, siis hoitakse rokkmuusikat õigel teel ning kultuuri kaitstakse pasafiltriga. Ei kujuta etemat rokkstaari ette. Enamus vanuja nooremaid rokipeere on lihtsalt kortsus kürvad tema kõrval. Nii see on ja nii see ka jääb! 

https://youtu.be/yE-6xoh1khg?si=cugSeJX_FMJXNOw9