Stephen R. C. Hicks "Modernismijärgsust selgitamas"

Leo Luks väidab, et Hicksi teose näol on tegemist paskvilliga, mis kutsub filosofeerimisest loobuma. Hicks pooldavat naiivrealismi. Tegelikult Hicks just astub sellise Kanti naiivepistemoloogia vastu. Kant arvab, et teadmine on ainult siis võimalik, kui mingil müstilisel ja vahendamatul viisil ilmuks välise reaalsuse asi iseeneses meie teadvusesse "moonutamata" kujul. Inimvaim peaks olema idenditeeditu peegel. Kuna aga need vastikud meeleelundid "moonutavad" reaalsust, siis jääb objektiivne teadmine meile kättesaamatuks. Mulle meeldivad konkreetsed inimesed. Hicks esitab vägagi värskendava Kanti tõlgenduse."Ükski mõtleja, kes leiab, et mõistus ei saa juba põhimõtteliselt tegelikkust tunda, pole mõistuse eestkõneleja kõige põhilisemas."(lk. 45). Kant läks selle peale ilgelt närvi, nagu oleks Hume põhjuslikkuse kummutanud. Üks asi on väita, et me ei tea konkreetse sündmuse põhjust; hoopis teine asi on väita, et põhjuslikkust ei eksisteeri väljaspool inimaru. Kui meie meeled osutuvad mõnikord ebatäpseteks, siis sellest ei järeldu, et meeled oleksid põhimõtteliselt ekslikud. Kui see nii oleks, siis elu poleks võimalik. Kui me ei tea universumi kohta kogu tõde, siis sellest ei järeldu, et universumit pole olemas. Kui filosoofid lihtsalt nendiksid tõsiasja, et ainult Läänes sündinud teaduslik maailmavaade pakub meile uusi teadmisi maailmast ja ajaloost ning mitte ajuvabad metafüüsilised sonimised, siis poleks see ju eriti seksikas. Hicks paneb need äärmusvasakpoolsed eesnahad kenasti paika. Ka analüütilist filosoofiat iseloomustab usu kaotamine tõesse.