Muusikakriitika

Hiljuti kusagil sotsiaalmeedias räägiti Pulp'i albumist " This Is Hardcore " (1998) - album, millel Sheffield'i esibänd laadis helipilti kitarre juurde - ning inimesed valisid sellelt välja omi lemmikpalu; ent üks lugu, mida ma ei kohanud, oli " Seductive Barry ". Koguni mõned rõhutasid ekstra, et kindlasti mitte see lugu! Natuke kummastav kuivõrd Pulp'i DNA-sse on alati seesugused lood kuulunud (kõigil oma hilisematel albumitel on pakutud kuulajale sügavamat ning kaemuslikku puudet mõne loo näol). Seksuaalsuse tunnetamine, selle piiritlemine (tung tungi määratleda!) on leida üles viisid, kuidas inimeses suunata ja kontrollida seda tumedat energiat, mis on sünnitanud kõiksugu sarvilisi tegelasi ning mis sundis keskaegseid kõige fanaatilisemaid jüngreid endid piitsutama (tänapäeval piitsa asemel on paljud neist muutnud oma naised sünnitusmasinaks seetõttu, et pühakiri ei luba teisiti sugutungi tagajärgedega tegeleda). Jarvis laulab ja manab, Jarvis raputa...

Kanadalase kolm esimest albumit avaldavad muljet. Eriti seetõttu, et tunnetan seda boreaalse/lähisarktilise muusikana, illustreerimaks ja toitmaks kujutlust, et madalate temperatuuride juures hakkavad elektriliinid tõrkuma; mitte üksnes elektrikatkestuste arv ei hakka kasvama, aga ka inimeste mõtted ning mälestused hakkavad sinakashallis keskkonnas ning ebamaises vaikuses trikitama. Talv tegelikult on parasvõötme inimesele kõige püham aastaaeg, kuna ei kevad, suvi ega sügis ei ole vorminud meid sellisel määral kui kõige külmemad kuud aastas. Talv on inimese alateadvuses sügaval sees ka siis, kui käes on teised aastaajad. Tim Hecker'i muusikas on pinget, mis mitte ei sea ainult traate pinge alla, aga loob kujutluspilte voolu osakestest, mis justkui hakkaksid külmas hanguma ning sellest johtuvalt lineaarset trajektoorsust koolutama.    https://youtu.be/zSLh6v2LO0Y?si=lEF2u-VvpAE2OaP0

  Kõige minimalistlikum BA album.

No näedsa! Näedsa! Ja hakkabki müristama! Lähtudes eelmisest postitusest - eelmise laulja seotusest ansambliga, kellega Mark E. Smith (05.03.57 - 24.01.2018) kokku puutus. Tõepoolest, MES'i lahkumise järel meenutas Suede'i bassimees juhtumit, kui Suede algaja bändina esines Manchester'i legenditega. Või ütleme siis nii -- legendiga, kuivõrd MES'i üks kurikuulsamaid ütlusi oli, et The Fall võib olla tema ning sinu vanaema bongo -trummidel (mees, kelle kõrvalt oli sunnitud lahkuma üle kuuekümne muusiku 40 aasta vältel). MES oli olnud lahke ja hooliv London'i pundi vastu (Londonit ja londonlikku ta põlgas!), ent tagasi koju sõites kuulasid nad autoraadiot, kust tuli intervjuu MES'iga, kelle käest küsiti uute puntide kohta. MES küsis vastu, et kes siis täpsemalt? No näiteks -- mida arvad sa Suede'ist? "Ma ei tea neist mitte midagi".  Jah, MES oli s.tapea, aga ta oli õige s.tapea. Ta oli aatemees, kes valvas selle üle, et "bänd ei hakkaks Sex Pisto...

  "Frozen Roads" on võimas. Täiuslik muusika neile, kellele meeldib lamades muusikat kuulata peale mõõdukat pingutust ja ujumist. Sul on hea ja kerge olla ja selline melanhoolne kaduvusearmastusest inspireeritud muusika sobitub hästi taolise olekuga. Ei ole vaja rabeleda asjatult! Tüüne meeleolu muudab inimese vastuvõtlikuks esteetilistele naudingutele.

  Lugu "Scorpio Rising" on lihtsalt ajatu klassika. Kui Brett mängib klaveril lugu " The Asphalt World", siis me mõistame hea muusika olemust. Albumi variant on ka loomulikult võimas. Kui lugu on tugev, siis piisab "vähesest". Brett Anderson- "Love Is Dead" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "One Lazy Morning" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "Dust and Rain" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "Intimacy" (Brett Anderson) Brett Anderson- "To the Winter" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "Scorpio Rising" (Brett Anderson) Brett Anderson- "The Infinite Kiss" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "Colour of the Knight" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "The More We Possess the Less We Own of Ourselves" (Brett Anderson/Fred Ball) Brett Anderson- "Song for My Father" (Bre...

Leo Luks väidab, et Hicksi teose näol on tegemist paskvilliga, mis kutsub filosofeerimisest loobuma. Hicks pooldavat naiivrealismi. Tegelikult Hicks just astub sellise Kanti naiivepistemoloogia vastu. Kant arvab, et teadmine on ainult siis võimalik, kui mingil müstilisel ja vahendamatul viisil ilmuks välise reaalsuse asi iseeneses meie teadvusesse "moonutamata" kujul. Inimvaim peaks olema idenditeeditu peegel. Kuna aga need vastikud meeleelundid "moonutavad" reaalsust, siis jääb objektiivne teadmine meile kättesaamatuks. Mulle meeldivad konkreetsed inimesed. Hicks esitab vägagi värskendava Kanti tõlgenduse."Ükski mõtleja, kes leiab, et mõistus ei saa juba põhimõtteliselt tegelikkust tunda, pole mõistuse eestkõneleja kõige põhilisemas."(lk. 45). Kui filosoofid lihtsalt nendiksid tõsiasja, et ainult Läänes sündinud teaduslik maailmavaade pakub meile uusi teadmisi maailmast ja ajaloost ning mitte ajuvabad metafüüsilised sonimised, siis poleks see ju eriti sek...