Tuxedomoon -- Half-Mute (1980)

San Francisco'st pärit kolmiku debüütalbumi nimi osutab sellele, et 10-looline taies on poolenisti instrumentaalne, poolenisti vokaalne. Vokaalinstrumentaalne bänd nagu NSVL-s selliseid nimetati. Selge on see, et punaviisnurgaimpeeriumis taolist asja ei oleks avaldatud -- ilmselt oleks süüdistatud kodanlikus dekadentsis ning moraalses roiskumises. Seda enam, et Tuxedomoon'i helipildis on tähtsal kohal saksofon. Täna mängid-kuulad saksofoni, homme reedad kodumaa. Bänd käsitleb universaalseid teemasid nagu hingevalu, võõrandumine, üksildus, eksistentsiaalne äng ("59 to 1" on ajendatud Rumeenia-Prantsuse filosoofi E.M. Cioran'i teosest, milles ta käsitleb mittesündimise (järelikult ka mitteeksisteerimise eeliseid). Näiteks "7 Years" osutab ajatsüklile, mille jooksul vägagi palju jõuab juhtuda; ning seejärel tunnetatakse loomuldasa surelikkust ning vananemisest tingitud surelikkuse piirjoonte settimist; ühelt poolt olulised mälupildid kerkivad esile ning teisalt intiimsus hägustub -- ning sellest segadusest kerkivat läänelikku meeleheidet (Aafrikas näituseks aeg ei lähe, vaid tuleb). Alati võib ette heita (tean ühte inimest, kes seda kindlasti teeks!), et miks peaks kuulama bändi, kes tiirutab ümber rõõmutute teemade. Selleks, et kunstiliselt-muusikaliselt saaks ajaloolist teadvust ja utoopilist nägemust sulandada ning seeläbi inspireerivat tahet väljendada, selleks on tarvis korralikku helilist katalüsaatorit. Aga siin see on -- pungienergiat ei lülitata tasa, vaid konstruktiivselt doseeritakse, maandatakse, ning vajadusel ka õhutatakse. Kohati võib tunduda, et selle horisondiks on olnud hoida end eemale klišeelikust pungimõistest kui keskmise kuulaja sellesuunalisest lamedast arusaamast. See ei ole reaktsiooniline ega anarhistlik kaos -- avalugu pakub kaemuslikku ämbienti, millest aeg-ajalt turritavad välja saksofoonilised kidad. Järgmistes lugudes tuleb tuttavlik postpungilik bassiliin esile, kuigi motiivviirgusid tõmmatakse saksofoni ning süntesaatoritega. "TRITONE (Musica Diablo)" algab happelise minimal synth'ina, et võsuda viiulikääksutuste ja miniorkestratsioonide saatel uusklassikaks. Suurepärane hübriid! Uusklassikat pakub ka "Volo Vivace", kuigi vähem veenvamal viisil. Kohati tulevad liialt esile nii Joy Division'i ("Loneliness") kui ka David Bowie mõjud ("What Use"), ent teiste lugude originaalsus ja väljapeetus hüvitavad puudujäägid. Näiteks "James Whale" on kummituslikult vinguva süntesaatori, ebamaise helikaldega kirikukella ning labiilselt kappava bassiga postapokalüptiline õudusunenägu, kus taevaste jõudude asemel on võimust võtnud põrgulikud viirastused. "7 Years" on tõesti nii vokaalselt kui heliliselt sisyphoslikku ajaloolist koormat trotsiv, mis mentaalselt näikse lootuse hüljanud. Lootuse juba mõnda aega tagasi matnud ning hauakivigi paigaldanud, et seda siin juuksesalku sakutades jörinal leinata. Lõpulukku sugeneb natukene rõõmu, kuivõrd on teada, et lõpus lahkutakse helikopteriga. Soliidne avangardteos, mis on igati The Residents'i plaadifirma Ralph Records'i vääriline.