Talk Talk -- Laughing Stock (1991)

Kui tuli kustub, on palju pimedam, kui see olnuks siis, kui see poleks kunagi paistnud. Talk Talk'i viimane üllitis oli kõige vaiksem viit stuudioplaati hõlmavas diskograafias (siia ritta saab loogiliselt lisada ka bändi liidri Mark Hollis'e isikliku albumi aastast 1998). Mark Hollis (MK) ei teinudki saladust, et kui tal olnuks valida kahe või ühe noodi vahel, siis ta valinuks ainsa akordi. Kui tulnuks eelistada viimast või vaikust, siis viimast. Algusaegade kohmakast süntpopist eemalduti, et maad saaks võtta vaikusest nakatunud kunstiline (pop)muusika, mis oli mõjutatud progressiivrokist, klassikalisest muusikast ning minimalistlikust fluidumist. Stuudios kustutati tuled ning seinakelladele tõmmati tumedad katted. Vaikusega flirtimisel tulevad esile seesugused tahud, mis tavapäraselt esile ei kerki. Iseasi, kuivõrd mõjusalt see lõppkokkuvõttes kõlab. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, mis tüüpi muusikat hakatakse kuulama (tavaliselt ei pea end nii- või teistmoodi häälestama), et saada mingitki tõlgendamise eeldused helilise kasinuse ja taandumise tingimustes. Kokkuvõtvalt jääb kestma MH kaeblik hääl, viies lõpuni seda aneemilist piinlemist, mis algas albumil "Spirit Of Eden" (1988). Muidugi võib siin kuulda elektrikitarri vingumist, vibreerivat orelit ning intensiivsemat trummeldamist, ent kuidas seda saaks eripärasena käsitleda nii eelmise albumiga või eriti üleüldises võrdluses, siis ei oska öelda muud, et normaalne muusika, ent ei midagi erilist. Kuigi seda nimetatakse üheks postroki esimeseks linnukeseks, siis kindlasti sellisele haprale sulelisele leiaks usutavamaid analooge varasemast ajast nii Euroopast, Ameerikast kui Jaapanist. Neli aastat hiljem lõi sellest täiustatud versiooni nimega "Pygmalion" ansambel Slowdive.