Beig Sitty Orckestrau -- So Much Cleaner Than A Subway (1993)

Mulle on kunati meeldinud mõelda, et Big City Orchestra (BCO) - käesoleval albumil kasutatud nimekuju on üks mõnest aeg-ajalt kasutatud variatsioonist - on üks neist vähestest puntidest, kelle muusika ma üksikule saarele kaasa võtaksin. Ning nüüd, kui ma kuulan seda jälle, olen taas sellest mõttest meelitatud. Bändi ja siinkirjutaja sünniaastad kattuvad, läbinisti katsetuslik ning otsinguline, kompromissitu igas kavatsuses ning helis. Varieeruva liikmeskonnaga, kasutades nii muusikuid kui mittemuusikuid (kuigi see piir kunsti vallas on niikuinii ähmane), pärisinstrumente ja helisid tekitavaid artefakte. 80ndatel oli neil oluline roll kanda California ja USA põrandaaluses kassetikultuuri liikumises. Mõni üllitis on väljastatud ka The Residents`i Ralph Records`i all. Samas ma muidugi ei arva, et iga nende heli on lõpuni läbimõeldud -- ei peagi olema; eeldades, et kui meelestatus ning oskused-teadmised kasvavad, siis asi loksub mingis ulatuses ise paika. Ning see, mis ei loksugi, selleks on kogemused ning artistide ajus asetsev pasafilter, mis kahtlased asjad teradest eraldab. Juhul muidugi, kui "kahtlaste" popkultuuri asjade(ga) provotseerimine ei muutu eesmärgiks omaette nagu tegi The Residents`iga sarnaselt ka BCO. Olgu selleks kasvõi sõjajärgses Ühendriikide ühiskonnas propagandafilmide ja -informatsiooni kasutamine eeldatavate pahede mahasurumiseks. (Biit)kirjanik William Burroughs kirjutas brošüüri, kuidas (heli)kunsti kasutada vastupropagandistlikel eesmärkidel. Ühelt poolt kaaperdatakse olemasolevast valitud tükid, dekontekstualiseeritakse, et anda algsele fenomenile vastupidine naeruvääristav nätakas. Burroughs`i kirjutatu mõjutas tugevalt tulevast industriaalmuusikat ning (post)punki. BCO 10-loolist albumit kuulates ei pea vaatama aastaarvu erinevalt näiteks mõne rokipeeru üllitisest (mida hariduslikel eesmärkidel on paljude aastate jooksul mu plaadiriiulisse kogunenud). Ei ole vahet, kas kalifornialaste puhul on tegu aastaga 1980, 1997, 2011 või (eeldatavasti) 2035. Vana koer ei õpi uusi trikke (kui uued trikid on banaalsed). Siin see on -- toores oma küpsuses, väljakutsuv oma peenekombelisuses, uus oma kogemuslikkuses. Kui hiljuti anti välja Pink Floyd`i "Dark Side Of The Moon`ist" ajendatud üllitis, mis sisuliselt tehtud kööginõude ja pajakaantega (mis algselt oli bändi enda idee vahetult pärast kuulsaima albumi ilmumist), siis siinkirjutajat see ei eruta -- see on pigem kurioosumite valda kuuluv; midagi taolist kui glamuurne seltskonnaajakirjanik läheb klikkide ja sensatsiooni nimel mõnd erakut külastama hüüatustega: "issand kui väga äge elamine sul siin on!". Ei ole osa tervikust, ei ole osa orgaanilisest protsessist, ei lisa erilist väärtust ja usutavust. Iga uue BCO üllitise seevastu võtan suurima heameelega vastu.