Bright Eyes - Letting Off the Happiness (1998)
Conor Oberst'i sooloprojekt kasutab sarnast mudelit nagu Wilco -- olles asetanud ühe jala kindlalt Americana-pinnasesse, segab teise jala varbaga mustreid kõrvaasuvale liivale.
Folgipõhine muusika aeg-ajalt paisub mürarohkeks tuuletõmbuseks või elektrooniliste efektidega vürtsitatud passaažideks. Või jäädes kuhugi kahe vahele. Seda tehes jätab ta harva psühhedeelseid keermeid juurde lisamata. Selles on ka teatud lo-fi ja DIY-tunnetus tajutav, tuletades meelde nii Warren Defever'i His Name Is Alive'i ja Mark Linkous'e Sparklehorse'i. Ette võib heita kohatist loomupärase hargnemise puudumist domineeriva Americana-pendli ja efektide vahel. Teisisõnu, jäik ja paindumatu, et võiks sügavamat kuulamismõnu pakkuda.
Mulle tundub see indie rock üldse ebamehelik muusikastiil- mingi soigumine ja poosetamine. Oo, me oleme nii suured kunstnikuhinged, et "tavalist" rokki teha. Välja on tulnud üks segane kompott, nagu sa juba kirjutasid.
VastaKustuta