Bright Eyes - Letting Off the Happiness (1998)

Conor Oberst'i sooloprojekt kasutab sarnast mudelit nagu Wilco -- olles asetanud ühe jala kindlalt Americana-pinnasesse, segab teise jala varbaga mustreid kõrvaasuvale liivale. Folgipõhine muusika aeg-ajalt paisub mürarohkeks tuuletõmbuseks või elektrooniliste efektidega vürtsitatud passaažideks. Või jäädes kuhugi kahe vahele. Seda tehes jätab ta harva psühhedeelseid keermeid juurde lisamata. Selles on ka teatud lo-fi ja DIY-tunnetus tajutav, tuletades meelde nii Warren Defever'i His Name Is Alive'i ja Mark Linkous'e Sparklehorse'i. Ette võib heita kohatist loomupärase hargnemise puudumist domineeriva Americana-pendli ja efektide vahel. Teisisõnu, jäik ja paindumatu, et võiks sügavamat kuulamismõnu pakkuda.

Kommentaarid

  1. Mulle tundub see indie rock üldse ebamehelik muusikastiil- mingi soigumine ja poosetamine. Oo, me oleme nii suured kunstnikuhinged, et "tavalist" rokki teha. Välja on tulnud üks segane kompott, nagu sa juba kirjutasid.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tõnis Kahu "Pop-konspekt"

Super Furry Animals "Rings Around the World"(2001)

Tõnis Kahu "Viis+sõnad"