Soft Machine -- Third (1970)

Siin, mõttelisest sissesõiduteest vasakul, asub jätsu ja roki vaheline piir. Või on see paremal -- sõltub sellest, kust poolt läheneda. Nad ilmselt soovinuks, et ülejäänud perel (s.t nendega sarnastel bändidel) ei oleks nendega olnud mitte mingisugust seost, aga oma mõttelaadilt, kõlaliselt moodustasid Canterbury skeene. Nagu keskmisele üllitistele omane on ka see 4-looline oma tõusude ja mõõnadega -- mitte ainult esteetilises ja emotiivses plaanis, vaid ka vormilises -- põhimuster, millele muusika on ehitatud, justkui väljendaks mäest üles-mäest alla sõitmist. Elton Dean'i saksofon lisab atmosfäärile rasvase lainelise joone. Ilmselt tänu temale ei taju kuulajana mõtlemast mõtteid, milles ei ole ei produktiivsust ega positiivsust. Ometi evib ka see 75-minutiline üllitis igavust, millega tuleb leppida ja kohaneda (lootuses, et varsti läheb huvitavamaks). Saksofonimäng hoiab üleval nii gruuvi kui ka maandab intensiivsust sel ajal kui basskitarr, trummid ja orel sulistavad toeka rütmigrupina tagaplaanil. Tõsi, avaloo esimeses pooles Mike Ratledge soleerib kiirete näppudega (äkki ka peopesade ja küünarnukkidega) klahvpillil -- intensiivne ja happeline. Orelid sülgavad välja rasket hapet, mis söövitab nii gravitatsiooni kui ka aju peenmehaanikat. Kui kolmandas loos Robert Wyatt hakkab laulma, siis põhimõtteliselt on see tagasiminek bändi esimese kahe stuudioalbumi manu. Mingisugust kvaliteeti see igatahes ei lisa. Kokku neli kompositsiooni, mille vältel jõutakse teha palju haake, käändeid ja pöördeid -- iseasi, kui tähenduslikud ja emotsioonidest küllastatud need albumi lõppedes tunduvad.